Jaanuar jõusaalis

Millal need “uus aasta, uus mina” usinad jõusaalikülastajad oma tavapärase trennivaba rutiini juurde tagasi pöörduvad, ah? 😀 Me oleme ju pikalt kolmapäeviti pärast tööd jõusaalis käinud ja täna oli seal võrreldes tavalisega õudne rahvamass. Tüütu suisa! Eelmisel aastal nädalavahetusel käisime pühapäeviti, kuna sel aastal laupäeval kiigujoogat pole, oleme hakanud laupäeviti jõusaalis käima – no laupäeva hommikul on rahvast rohkem kui pühapäeva hommikul, mil me tihti peaaegu privaatjõusaali nautida saime. Või siis on asi praegu ikkagi jaanuaris, mitte laupäevas? Võta siis kinni… Igatahes tahaks rohkem ruumi ja rahu. Riietus- ja pesemisruum olid täna see-eest tavapärasest veelgi vaiksemad. Pesuruumi 40-st rätiku”pesast” olid hõivatud ehk vaid viis. Töötas ainult üks saun, kus ma päris pikalt mõnulesin, kedagi teist sel ajal ei käinud. Basseinis käisin ka – uus kasulik harjumus. Ma vähemalt eeldan, et mingit kasu sest kuuma-külma vahel sebimisest on, karastamine ja nii, ehkki pole just jääaugu temperatuur 😀

Nüüd on hirmus väsimus peal, olen diivanil lebodes õhtu jooksul kolm korda peaaegu magama jäänud – ja homme tuleb veel hammockisse minna… Esimene nädal, kus ma niiviisi kolm päeva järjest trennis käin. Eelmine nädal käisin esimest korda nii postiakrobaatikas kui hammockis, aga siis jäi kolmapäevane jõusaal kooli lastevanemate õhtu tõttu vahele. No vaatame, palju ma homme üldse jaksan.

Mõtlen, et ma ei ole tegelikult miskine eriline spordifänn, on mul siis vaja peaaegu iga päev trenni ronida? Neli korda nädalas tundub juba liiga palju, aga tegelikult tahaks ikkagi veel lisaks praegustele kiigujoogas ka käia – ja ilusamate ilmadega jooksmas, jalutamas, rattaga sõitmas… Ehh. Ja samas tahaks lihtsalt lebotada õhtuti. Mitte iga päev kuskile kiirustada.

Aga no kasulikud harjumused ja nii edasi. Iga tunniajane trenn annab elueale 10 minutit juurde või midagi sellist, kuskilt lugesin – ajaühikud võisid muidugi ka tiba teised olla, äkki jäi valesti meelde. Oleks mul mingidki kaaluprobleemid, siis oleks nagu loogiline motivatsioon, aga neid ei ole ega tule… 😀 No äkki, ÄKKI ma siis vanemas eas olen seda kõbusam. Sest mul on teatavasti Suur Plaan elada kõrge eani suurepärase tervise juures ilma igasuguste ravimiteta.

Tervisega on mul siiani väga vedanud – ei ole ühtki püsivat probleemi, tunnen ennast hästi, kuskilt ei valuta. No selliseid tavalisi asju tuleb ikka ette, et vahel olen väsinud (sest magasin liiga vähe, irw), vahel väänan natuke jalga välja, vahel valutab pea, vahel olen palavikus… Aga seda kõike harva! No see imelik pöidlajama oli, aga õnneks nüüdseks korras. Ja ergonoomiline hiir on väga mugav 🙂 Nii et ma olen ääretult tänulik oma kehale, et ta mind nii hästi teenib, tunnen ennast enamik ajast üsna suurepäraselt.

Selle üle on mul ka hea meel, et ma oma unevajaduse üsna kenasti täis saan. Ok, nädala sees ei tule tihti kaheksat tundi täis, aga seitse koma midagi tavaliselt ikka. Ja nädalavahetusel magan selle eest veidi pikemalt. Tean, et ideaalne oleks kogu aeg sama graafikuga magada, aga no mis sa hing teed, kui ikka tahaks õhtul veel mõne Clutterbugi video vaadata või voodis veidi raamatut lugeda… 😀 Arvestades seda, et äratus on 6.40, on seitse koma midagi unetundi päris hea tulemus, arvan ma ise. Ma olen nooremana ikka palju hullema unegraafikuga olnud. Väikelaste kõrvalt magamata, no sellest üldse ei räägi. Nii et olen väga tänulik oma enam-vähem normaalsete magamisharjumuste eest. Selle saavutamine ei tulnud väga kergelt… Või noh, ega ma ei üritanudki eriti midagi saavutada. Ligi kuus aastat tagasi läksin praegusesse kohta tööle, toona oli tööpäeva alguse nihkumine kella kümnelt kaheksale minu jaoks täielik šokk, millega ma ei suutnud pikalt harjuda – ja nagu olen korduvalt maininud, siis lõplikult lepitas mind sellega alles Kaaslasega koos tööl käimine. Kuidagi palju lohutavam on seda kahekesi teha 😀 Ja eks kõigega harjub… Ja pool viis lõpetada on mõnus küll.

Kassid tervitavad ka 😛

Panete ikka tähele, et siin pildil on must ja valge kass? 🙂