Eile oli kolmas hammocki trenn. Tundus, et tuli vähem välja kui teisel korral. Samas oli ikkagi piisavalt lõbus. Üht-teist natuke tuli välja ka.
Ühe hiljutise postituse kommentaarides tuli jutuks, et tunniajane trenn võib küll eluiga 10 minutit pikendada, aga kui trenn ei meeldi ja teed seda hambad ristis ning vastumeelselt, on see pigem kahjulik. Ma olen nii nõus! Trenn on hea ja vajalik, aga alustada tuleks mõtteviisi muutusest – kui häälestuda ümber “trenn on nõme” lainelt “trenn on kasulik ja ma leian endal meeldiva” lainele, siis nii saabki. Sest maailmatuma palju erinevaid enda liigutamise viise on olemas. Tuleb lihtsalt avatud silmadega ringi vaadata.
Ma ise siin endiselt mõtisklen oma trennide üle. Lubasin, et kuu aega käin ära ja siis otsustan. Praegu mõtlen, et kuu ajaga ei saa ju tegelikult midagi, peaks ikka pikemalt 😀 No et peaks ikka suveni ära käima ja siis otsustama 😀 Aga suvel me jõusaalis nagunii ei käi, vaid pigem jookseme ja sõidame rattaga, nii et sama hästi võib nende trennidega ka veel suvel jätkata, kiigujooga tuleb siis ilmselt korra nädalas lisaks, sest Anneliis arvas, et suvel ta juba teeb.
No ja vot siis sügisel 😀 Siis vaataks, millised kiigujooga uue hooaja kellaajad tulevad ja otsustaks, kas ma tahan postiakrobaatika ja hammockiga jätkata või ei. Selleks ajaks peaks ju küll olema juba teatav edasiminek toimunud. Mis peaks suurendama soovi jätkata.
Praegu ma olen kahevahel. Meeldib, aga jube raske ja valus 😀 Aga no alguses ju peabki olema 😀 Sellepärast mõtlengi, et kuust ei piisa ja peaks kauem proovima, enne kui õige pildi ette saab. Olen küll endiselt pisut mures selle üle, et mul ei ole tegelikult soovi käia postiakrobaatikas üle korra nädalas. Sest mulle väga meeldib käia Kaaslasega 2x nädalas jõusaalis (ja see ei maksa mulle praktiliselt mitte midagi, tänu töökohale on jõusaali kuukaart 3€), ma tahan kindlasti jätkata hammockiga, et oma linatrikkide oskusi täiendada (või vähemalt vormi hoida) ja ma tegelikult ei tunne mingit vajadust ega soovi rohkem kui 4x nädalas trennis käia. Need, kes räägivad, et postitantsus poole aasta pärast jagab juba paremini matsu, käisid ilmselt trennis 2-3x nädalas. Kui kaugele ma selle ühe korraga nädalas jõuan? Pean ilmselt oma postitantsu harrastavate sõprade ja tuttavatega konsulteerima. Eks mul on veel aega otsustada, praegu pole muud, kui elada üks päev (või siis kuu) korraga 😀
Eile avastasin hammockis, et ühe jalalaba peal on sinikas. Seda nad räägivad – kui kehal on veidrad sinikad, siis on see raudselt postitantsust 😀
No ja kassipilte on mul muidugi alati varuks. Kui Paksu ennast ainult tihedamini näole annaks, tema on ainsana piltidelt puudu… Ta käib vahel allkorrusel küll, nii et me Kaaslasega ikka näeme ja paitame teda iga päev, aga ta ei jää kunagi nii pikalt pidama, et pildistamiseni jõuaks. Spetsiaalselt üleval ma ju pildistamas ei käi – ma pildistan siis, kui mõni nunnu kass “ette jääb”. Üleval ma käin enamasti ainult magamas ja telefon on sel ajal allkorrusel. Plikal on kindlasti Paksust kõige rohkem pilte, aga noh, temaga meil pole seda setupi, mis Kaaslasega, kes kõik enda tehtud pildid, mis mind huvitada võiksid, mulle regulaarselt Dropboxi paneb.
