Pidin eile õhtul enne magama minekut kolmest nunnust veel ühe pildi klõpsima:
Läks nii, et me ei käinudki sel nädalavahetusel jõusaalis. Kaaslane tegi kuidagi seljale liiga ja pidas paremaks vahele jätta. Mul polnud “popipäeva” vastu miskit, sest ma nagunii käin pidevalt trennis ja kodus olla on mõnus.
Tänane päev möödus eranditult puslede lainel. Lõpetasin ühe…
…ja alustasin praktiliselt kohe teisega. Õeke käis ka abis. Seekord vähe keerulisem – 1500tk ja üsna kirju. Ma üldiselt väldin igasugu suurlinna vaateid, need kribud pilvelõhkujad pole üldse minu teema. Aga selle valisin ja ostsin täitsa ise, täna võtsin pakilt alles kile ümbert ära… Need värvid olid lihtsalt nii ilusad. Loodan, et kokku panna pole väga keeruline, aga eks seda näitab aeg. Täna jõudsin ainult tükid sorteeritud, ääred kokku ja alt nurgast lapikese ka… Õde pani kokku kõrgeima hoone. Eks näis, kas ma nädala sees jaksan ka miskit kokku panna või jääb järgmist nädalavahetust ootama.
Aga nii mõnus oli… Selline rahulik perekondlik olemine. Õekese nooremad poisid olid ka siin, enamik ajast küll mängisid telefonis või switchis, aga noorim vahepeal joonistas, samas kõrval õppis Plika Kaaslase abiga möödunud poole nädala matemaatikat… Sihuke idüll. Mille vahele kostus ülakorruselt arvutis mängiva poisi karjumist ja kohati üsna krõbedaid väljendeid 😀
Õhtul lugesin vanu kassiteemalisi blogipostitusi ja otsisin kassipilte, selle käigus jäid silma mitmed vahvad laste titepildid, mida neile blogist näitasin – järgmisena pidin näitama, milline nende lastetuba kunagi oli jne. Asi päädis sellega, et Plika vaatas läbi kõik mu fotoalbumid titeeast kuni 20-ndate alguseni – täpselt kuni Londonisse kolimiseni. Vanu pilte oli nii äge vaadata, albumid olid toredad ja blogi lugeda täielik nostalgia – tekkis jälle õhin ja soov fotoraamatuid teha… Äkki peaks selle projekti ette võtma, selle käigus saab ehk siis ka tagantjärele blogisse nii mõnedki asjad, millest toona jooksvalt blogida ei jõudnud? Mõtlen…
Aga pean tunnistama, et tõesti suure heldimusega vaatasin kõiki pilte. Võis mu vana kodu ju olla väsinud ja kulunud, aga siiski nii nunnu ja hubane… Hea on praegu tagantjärele nostalgitseda, istudes oma praeguses ilusas soojas korras kodus… 😛
Mul on ikka äraütlemata hea meel, et olen elu nii pikalt blogis talletanud. Ilma selleta ei mäletaks enamikke asju. Teen kindlasti endale kunagi ka blogiraamatu.