Ritsik kutsus mind oma ringilastele rääkima, kuidas on elu viie kassiga. Kaasa tulid Teet (sest kuidas muidu!) ja Plika – assistendiks, et vajadusel Teeduga majandada, kui mina ei saa. Rääkisin (ilmselt liiga palju ja liiga kiiresti :D) ja näitasin nunnusid kassipilte (oleks võinud veel rohkem näidata). Teet oli muidugi hitt. Ja kui ära läksime, oli üks ringilastest Teedust pildi joonistanud, mille ta meile kinkis. Nii armas!
Pärast õhtusööki istusin “korraks” pusle taha… Nüüd on peaaegu öö ja mitte midagi muud ei jõudnudki teha 😛 Sain kokku alt vasakust nurgast paadid (või jahid või mis iganes need seal on) ja kogu taeva. Kuna 1500tk pusle kaks ülemist rida ei mahu korktahvli peale ära, siis eraldasin need lihtsalt. Lõpuks libistan pusle pildi tegemiseks lauale, siis saab korralikult kokku. Seni läheb igatahes päris lobedalt, ainult aeg kaob kuidagi kiirelt käest 😀
Siimu käis muidugi kah “abiks”. Hiljem magasid Teeduga diivanil mu selja taga, nii et ma lõpuks ise ära ei mahtunudki…
Järgmisena siis vesi ja lõpuks majad… Aga raamatul ootab ka veel 50lk lugemist, neljapäeval on tähtaeg, pikendada ei saa – seega peab prioritiseerima… Pusle võib oodata.
Kassipilt on superlux nunnu ja kohtumine ise ilmselgelt ja vastastikku ka 🙂 Tuli ühtlasi mõte, et kui lasteringis kasulikku kilgileiba propageeritakse, peavad juhendajad ilmselt pisut pingutama, et lapsed vähemalt niipea huvi tundma ei hakkaks, kuidas see leiva sisse jahustatud maailma päästev kilk elusuuruses kah välja näeb… x’D
Kilgisnäkk oli Tikrile kingiks, me lapsi ei sunni neid sööma :). Ja kilgisnäkid on ka täitsa müügil, kus kilgid naturaalsel kujul. Loodusmaja lapsed neid ei pelga ja enamus on niisama huvist putukatoitu proovinud.
Kusjuures üldse ei kahtle, et kilk võib nt röstituna väga maitsev olla 🙂 Usun siiski, et eks ta kipu enamikul sinna huvi pärast proovimise tasandile jäämagi. Tais näiteks on mutukasöömine ju juba kaua aega mingis plaanis päevakorras olnud ja tabuteema see pole. Küll aga on näha, et ega see väga eelistatud valik ei ole ka kohalike hulgas. Turul käies on muude lettide vahel alati vähemalt üks, kust saab osta röstitud tõuke, ritsikaid ja muid mutukaid, aga kanavardad lähevad ikka paremini ka kohalike turuliste hulgas 🙂 Loomulikult on selle teema puhul võimalik vaielda ja kakelda ja kõike muud (näit. et mille pärast see surnud kana kuidagi ilusam on kui surnud ritsikas), aga midagi pole teha…kuidagi mõjub see, et kanal pole värisevaid prussakavurre, liitsilmi, kitiinkesta ega kidalisi koibi..:)) Ämblik ütleks mulle muidugi kohe, et loll mis loll 😀
Aga ei saa ka jätta lisamata, et tähtsust, et keegi lapsed läbi loodusringi kõike elavat armastama paneb, on raske üle hinnata. Viva la Ritsik :)! Jõudu ja jaksu!