Teate, uskumatu lugu, aga mingid asjad tulid mul täna postitantsus isegi enam-vähem välja. Enamikku küll endiselt ei suuda teha nii, nagu peab, aga ausalt – I’ll take all I get 😀 Lõõpisin trenni algust oodates teistega, et ongi kõik sinikad ära kadunud, viimane aeg uued saada. Ja nagu alati pärast trenni – keha on jälle igasugustest imelikest kohtadest valus 😀
Trenni sõitmine on ka nüüdseks täiesti sisse harjunud – eks kuu aega olen seal kaks korda nädalas käinud ja see on piisav aeg autopiloodi tekkimiseks. Raamatukogu parklas 😀 olen ka juba kaks korda edukalt käinud, see ei ole veel sisse harjunud, aga ainult nädalate küsimus! Ja jällegi, ma saan aru, et me räägime väikelinnas liiklemisest ja siin ei olegi kuskil midagi keerulist, aga pimedas autoga uutes kohades käimine, isegi kui need on tegelikult täiesti tuttavad kohad, ei ole mu meelistegevus. Üldises plaanis saab lihtsalt jälle tõdeda – küll mind on hea lihtne rõõmustada 🙂 Ja ma tõesti olen tänulik selle üle, et ma oskan igapäevaselt pisiasju märgata ja neist rõõmu tunda.
Aga ega muud asjalikku polegi rääkida. Loodan, et jõuan raamatu täna läbi lugeda ja homme sellest blogida.
Lõpetuseks muidugi igapäevaseid kassipilte.
