Kaaslase komandeeringust ja laste vaheajast tulenevalt on kõik rutiin sellel nädalal aknast välja lennanud. Jäi ära nii minu ja Kaaslase ühine jõusaalis käimine kui ka kõik Plika trennid, millega tuleb harilikult arvestada ja mille ümber õhtuseid ühiseid söögiaegu klapitada.
Seega kasutasin juhust ja broneerisin endale mitu trenni õhtutele, mis mulle tavaliselt ei sobi. Tavapärase kahe asemel isegi kolm – sest nädala sees jõusaali polnud ja uue kuukaardi esimene trenn jäi mul ju autojamade tõttu ära, mistõttu alustasin toda nädalat poolikult ja nüüd saingi “üle jäänud” aja ära kasutada.
Lisaks hakkas Plika ajama, et kuna on vaheaeg ja Kaaslane on nagunii ära, siis äkki ma tahaks ka üheks ööks kodust ära minna, et ta saaks sõpradega koosviibimise korraldada. Ma sellest mõttest just eriti vaimustuses polnud, sest mulle meeldib oma voodis magada, aga otsustasin, et hea küll, võib ju kah. Algne plaan oli ööseks õekese juurde minna, aga tema jäi just eile haigeks, nii et läksin hoopis ema juurde. Hea oli see, et sain emaga jutustada ning imemaitsvat sööki (kartuli-lillkapsa puder, veisehakkliha-peedi kotletid, hommikusmuuti), mitte nii hea aga see, et diivanil ja harjumatute taustahelidega (solisev radiaator, tiksuv kell) mu unekvaliteet just nii hea polnud kui oma voodis – Garmini äpp näitab küll pisut üle kaheksa unetunni, aga täna olen terve päeva üsna väsinud olnud.
Õhtusesse trenni oleks suurima heameelega minemata jätnud ja selle asemel lihtsalt diivanil külitanud, aga olin ju juba kirjas ja hammock kui minu esimene ja pikaajaline armastus on prioriteeti posti üle nagunii. Nii et muidugi ajasin ennast diivanilt kolme kassi alt püsti ja sõitsin kohale.
Alguses soojenduse ajal (mille taustaks on alati väga vali muusika) oli küll tunne, et appi, ma ei taha siin olla ja ma ei jaksa midagi, aga kui päris trenniks läks ja muusika vaikseks keerati, siis… Sain hakkama küll, nii mõnigi asi tuli natuke paremini välja, mis veel eelmine kord ei tulnud. Oleks ilmselt pareminigi tulnud, kui ma poleks eilsest trennist igal poolt nii valus olnud 😀 Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule.
Mainisin, et eelmisel nädalal oli posti trennis ikaldus, räägin siis selle loo ka ära. Algajate trennis oli mingil põhjusel üks nii igas mõttes edasijõudnu, et talle oli vaja kogu aeg paralleelselt raskemaid harjutusi anda. Olime ainult kolmekesi – ja kolmas tüdruk on ka piisavalt pikalt käinud, nii et saab igast harjutusest juba esimese korraga aru, talle pole midagi vaja mitu korda ette näidata. Tavaliselt on trennis minusuguseid algajaid rohkem ja edasijõudnuid pole üldse. Siis on alati rohkem pusimist ja näitamist ja kõik on väga ok. Seekord aga oli mul just autojama tõttu kaks nädalat vahele jäänud ja ma mäletasin tavalisest veel vähem. Ja ei saanud peaaegu mitte millegagi hakkama. Ja treeneri tähelepanu oli rohkem tolle edasijõudnu raskematel harjutustel. Ilmselgelt ainuõige ja loogiline lahendus oleks olnud lihtsalt rohkem ette näitamist paluda, aga kuna mu aju ei teinud minuga koostööd, siis tundsin ennast selle asemel lihtsalt nagu mingi loll ja põhimõtteliselt tegelesin pigem pisarate neelamise kui trenniga. Raske on, kui alateadvus trikke teeb. Mul on spordiga teatavasti suurema osa elust üsna kehvad suhted olnud, alles viimastel aastatel oleme ettevaatlikult sõbraks saanud. Ja mingid olukorrad, nagu näha, endiselt trigerdavad täiega. Too kord juhtus olema üks neist. Ja siis ma jälle kurvastasin, et minu prioriteetide hulka ei mahu praegu teine postitantsu trenn nädalas ja seega ma olengi aeglasem õppija ja… Mõtlesin, kas üldse peaks jätkama. Aga sel nädalal teise treeneriga trennides mul muidugi sellist tunnet polnud ja sain hakkama nii ühe kui teisega (muidugi oli sama palju asju, millega ikka veel ei saanud, aga mis siis :D), nii et lähen järgmine nädal jälle oma tavapärasesse trenni ja loodan, et seal on jälle rohkem algajaid ja mitte ühtki NII edasijõudnut 😀 Eks siis ole näha.
Ükski trenn pole väärt, et seal pisaraid neelata. Kui kauem harjutanud trennitaja alles alustanute gruppi tuleb ja raskemate elementidega ässama kukub, on see nõme – oled “liiga lihtsas” trennis, teed ikkagi kaasa neid harjutusi, mis öeldud ja lihvid tehnikat. Õige otsus treeneri poolt olnuks kas paluda korrektselt kaasa teha või ta lihtsalt rahule ja omaette jätta. Aga pole hullu, Tikker! Loomulikult sa arened ja loomulikult õpid, ära ole endaga liiga kärsitu 🙂 Mäletad, veel hiljaaegu oli isegi posti katsumine raketiteadus ning peale esimesi trenne olid tõenäoliselt sinikaid täis, oli nii? Vaata ennast praegu 🙂 Super areng! Igal inimesel on loodusest antud omad kingitused: mõnel tuleb “lipp” peaaegu kohe välja, aga “cupido”t pusib mitu aastat, teine võiks “cupido”asendis postil kodukontorit teha, aga titanic no ei tule noh 🙂 Kõik tuleb, ole kannatlik! Oluline oled ainult sina, sinu aeg ja sinu sammud, mitte see, kas keegi kõrvalpostil jaksab nii või naa. Naudi, et lisaks suurepärasele füüsilisele arengule pakub postitrenn sulle võimalust väikestviisi ka “mina”väljakutseid seljatada 🙂 Nii tubli oled!
Tead, ma pikalt mõtlesin, kas üldse kirjutan ja kuidas sõnastan, et ei jääks mingit valet muljet, nagu praegu vist ikkagi jäi. Minu arust keegi ei teinud midagi valesti! Nädalas on mitmeid trenne, millest osad on algajatele ja osad on algajad/edasijõudnud – ainult edasijõudnute omi polegi, ilmselt sellepärast, et neid soovijaid pole nii palju. Minu jaoks on väga okei, et samas trennis on ka edasijõudnumad – alati on mõni, kes oskab paremini – reeglina on neid tore vaadata ja nad inspireerivad. Lihtsalt tavaliselt on kõrval ka teisi algajaid pusijaid. Küllap oli sel edasijõudnul hea põhjus algajate trenni tulekuks – vb lihtsalt sel nädalal talle muud ajad ei sobinud, aga tahtis trenni teha. Tema oli igati tore 🙂 Ta ei ässanud kuidagi, oligi täiesti loogiline, et treener annab talle kõrvale keerulisemaid harjutusi – seda tehakse alati, see on normaalne. Lihtsalt tobe kokkusattumus oli, et mina olin tolles algajate trennis ainus “päris” algaja. Treener ilmselt eeldas, et ma jagan rohkem matsu, kui jagan (sest ma olin selleks ajaks juba üle kuu aja nö regulaarne nägu, enamik käivad mitmes trennis mitme treeneri juures). Objektiivselt, üldsuse mätta otsast vaadatuna, oli “kohatu” eelkõige mu enda reaktsioon, mis ei oleks ilmselgelt pidanud olema nii dramaatiline. Mina aktsepteerin neid tundeid, sest tean, et need olid seotud mineviku ja alateadvuse, mitte reaalsusega. Lihtsalt selle seose teadvustamisest oli tol hetkel vähe abi, see “olen saamatu” reaktsioon tuli nii sügavalt. Ma sain suurepäraselt aru, et ma oleks lihtsalt pidanud paluma uuesti näidata, selle asemel, et vait olla ja pisaraid neelata 😀 Aga no mis sa teed, vahel on sellised errorid.
Sinikaid olen ma ikka endiselt täis ja kõik kohad on järgmisel päeval valusad, ma arvan, et see niipea ei muutu 😀 Ma olen ikka väga algaja ja mul on pikk tee minna 😀 Minu jaoks on okei, et ma õpin aeglaselt, lihtsalt kuna minu prioriteet on tõesti hetkel ja veel järgmised kolm kuud iga päev koos perega õhtust süüa ja ka Kaaslasega jõusaalis käia, siis vaheajavälisel ajal on mulle ainus sobiv algajate trenn täpselt üks variant… Ja ma loodan, et see eelmise nädala ikaldus oli ühekordne juhus. Või kui peaks veel mõni sarnane olukord tekkima, siis ehk järgmine kord mu aju ei reageeri nii dramaatiliselt ja ma suudan oma vajadusi väljendada 😀 Suvel saab juba vabamalt igasugu trenne katsetada, sest siis pole enam Plikal trenne ja jõusaali ka mitte.
Selge 🙂 Vale mulje kustutatud! Mõtlesin tõesti alguses, et keegi käis pisut ebaausalt “ässamas”. Ise olen Tallinnas ja kui siin selle nö kesktasemelisena kah tihti alustajate trenni külastasin (samuti logistilistel põhjustel), siis hoidsin endal hoolega silma peal, et kogemata tuusama ei kukuks – vastavat plaani loomulikult ei olnud, aga no tont seda inimloomust teab :)) Tegin hoolega algharjutusi kaasa ja kohe kindlasti ei saa öelda, et need mul alati tohutult suurepäraselt välja kukkusid 😀 Alati saab lihvida.
Kõik käib asja juurde ja eks tegelikult, olgem ausad, eduelamus trennis annab tohutu motivatsioonilaksu – sinulgi neid ju kapaga meenutada 🙂 Oled sa mõelnud posti koju soetada? Mõtle kui lahe oleks aeg-ajalt kodus harjutada, millestki sõltumata. Usun, et su Kaaslane ilmselt juubeldaks selle idee peale samuti :))
Tallinnas on vist kõiki trenne rohkem ja valikuvõimalused suuremad…? Siin Pärnus postitantsu jaoks ongi ainult üks stuudio. Ainult üks saal seitsme postiga (millest üks on treeneri oma, aga akrobaatikas saab seda ka broneerida, mõnes muus postitrennis mitte, sest treeneril on kogu aeg posti endal “vaja”). Kõigil trennis käijatel on oma elu ja logistilised väljakutsed. Seega ei saagi muudmoodi, kui peab paindlik olema. Tavaline on see, et trennis osalejad on eri tasemega. Arvestades, et seltskond on väike ja kõik näod tuttavad, on mu arust täiesti loogiline, et treenerid enam-vähem teavad kõigi taset ja vastavalt sellele näitavad edasijõudnutele keerulisemaid harjutusi. Ka algajaid on mitmel tasemel 😀 Mina olen täitsa algaja, see, kes pool aastat juba käinud on, on tunduvalt edasijõudnum algaja 😀 mulle iseenesest väga meeldib see mõnus väike stuudio ja kodune olemine.
Posti koju? 😀 Ei ole kaalunud 😀 See, mida ma postitrennis teen, pole veel kuskilt otsast midagi nii seksikat, mis Kaaslast rõõmustada võiks 😀 Ma ei ole endiselt kindel, kas jään sellega pikemalt tegelema. Esialgne plaan on suvel rohkem postitrenne ja treenereid katsetada, sügisel vaadata Plika tantsutrennide ja enda kiigujooga trenniaegu ning siis otsustada, kus ja kui palju tahan/saan edasi käia 😛 Kui postis hästi läheb, siis ilmselt soovin ikka jätkata. Äkki kunagi tahan koju posti ka 😀
Heh! Telli endale kaunid komplekt parajalt kuumi postiriided (nt Backbone on laheda valikuga ja muuhulgas rahakotisõbralik pood) ja usu mind, sa ei peagi mingeid erilisi jõu-ja ilunumbreid sooritama, et Kaaslase silmis efekti saavutada 🙂 🙂
Tallinnas trennivalik on tõesti hea, aga kindlasti ei saa öelda, et nt siinsed postistuudiod alati tingimata vingemad on kui Pärnu armas ja koduse olemisega stuudio, nagu ütlesid. Olen ise käinud mitmes erinevas ja kuigi igal pool on olnud vahva, jäin pidama ka ühte pisikesse saalikesse suhteliselt lühikeste postikestega – treener lihtsalt nii hea 🙂
Palun jaga, kuhu sa pidama jäid. Olen Tallinnas kolmes stuudios/trennis käinud ja seal ma end hästi ei tundnud.
Tead, see polegi tegelikult päris eraldi stuudio. Käisin City Pole’is, mis kadus ära ja nüüd treener rendib väikest saali Mustamäe teel. Trennide ajad lepitakse iganädalaselt kokku. Ma võin su postika messerigruppi lisada, kui tahad 🙂 Muidu olen käinud Meows, Rekap Pole Spaces ja veel siin-seal. Igal pool on meeldinud, aga vot selle treeneri vastu teised ei saa 🙂