Kuidas ma kogemata Tallinnas käisin

Mul oli plaanis tavapärane mõnus-rahulik nädalavahetus kodus, pesu pestes ja õekesega puslet pannes.

Siis aga juhtus reedel nii, et OLI VAJA juua KOHE Kessuga veini. Ja Liis oli kohe nõus meid võõrustama ning mulle öömaja pakkuma.

Ja nii juhtuski, et ma läksin sel nädalal TEISEKS ööks kodust ära. Oleks varem teadnud, oleks Plika oma ürituse reedele planeerinud, a noh, ei teadnud ju 😀

Vaatasin igaks juhuks FB Tallinn-Pärnu autojagamise gruppi ka, et äkki saab sealt soodsamalt kui bussiga. Leidsingi ühe tüübi, kes ütles, et tal endal Tallinna asja pole, aga kui saab piisavalt huvilisi, võib sõita. No ja nii juhtuski 😀 Kuna ta pakkus uksest ukseni teenust, viis ta kõigepealt kaks inimest Tallinna lähedale ja siis minu kesklinna… Sest mul oli vaja Liisi töö juurest läbi käia ja võtmed saada, et me saaks Kessuga juba Liisi juurde kütma minna, kuniks ta ise töölt koju jõuab. Lõpuks viis tüüp mu kesklinna ja seejärel tagasi Nõmmele. Appike, ma olin nii tänulik, sai palju kiiremini ja mugavamalt kui ühistranspordiga.

(Aa, ja ma ei tea, kas see FB-st silma jäänud info on legit või mitte, aga eeldusel, et on, valisin eriti õige päeva Liisi juurde minekuks :D)

Kui me Kessuga Selveris kokku saime, et Liisile kaheksajalaga veini otsida – no appi, täiesti selline tunne oli, nagu oleks 20 olnud. Leidsime veini, hoolimata sellest, et Liis saatis vale veini pildi. Üritasime otsida Liisi juhiste järgi tema kuuri, edutult. Küsisime nõu välja suitsu tegema tulnud naabrilt, kes ei osanud aidata muuga, kui öelda, et SEE kuur küll ei ole (Kessu pisut hiljem samale naabrile: “Ära veel politseid kutsu”). Käisime, mobla taskulamp sisse lülitatud, kõik kuuriuksed läbi, enne kui lõpuks õige leidsime… Ja no kanalas puuvargil käimine on inside joke nüüd. No niiviisi naersime, nagu need kinnised veinipudelid kotis oleks juba manustatud olnud 😀

Puudega naine

Õhtu oli muidugi absoluutselt fenomenaalne. Kui Liisiga me näeme küll pigem harva, aga siiski üsna regulaarselt, siis Tartusse on mul veel vähem asja, seega Kessuga oleme kohtunud veel kaootilisemalt. Ja kui me siis seal veinitasime ja jutustasime ja mängisime ja naersime, siis ma mõtlesin, et see on ikka absoluutselt kriminaalne, kuidas ma olen enamik ajast lihtsalt siin Pärnus ja peaaegu kunagi kuskile ei jõua, kui on olemas Minu Inimesed mujal linnades, kellega PEAKS kogu aeg selliseid õhtuid korraldama, sest neid on NII VÄGA vaja. Seega – mis muud, kui edaspidi paremini.

Kaardimäng “Shit happens” sobis õhtusse kui valatult. Reeglid lihtsad – iga mängija saab kolm kaarti, kus on kirjeldatud erinevad piinlikud olukorrad, igaühele märgitud misery index. Neljanda kaardi tekst loetakse ette ja pead pakkuma, kuhu see ülejäänud kolme kaardi skaalal sobituks. Punktiarvestust me ei pidanud, oli niisamagi lõbus. Ainult et me oleme kõik nii vasakule, et mina näiteks leidsin ühe üsna kõrge misery indexiga kaardi, mis minu jaoks oleks pigem “jee, kui äge” 😀

Nii Liis kui Kessu pidid laupäeva hommikul tööle minema, mina aga suundusin pärast ülaloleva kohustusliku kassipildi tegemist Haide poole, keda pole ka mitu aastat näinud. Ta elab Liisiga ühes kandis ja mul täiega vedas, et tal ei olnud nii viimasel minutil mingeid muid plaane, seega sain talle külla minna. Enda meelest paariks tunniks, aga noh… Jõudsin hommikul pisut peale üheksat, lahkusin veidi enne nelja… Ja kindlasti jäi enamik jutte ikka rääkimata 😀

Nii et koju jõudsin alles laupäeva õhtul kell kuus, intensiivsest suhtlemisest väga väsinud (võib-olla oli väsimuses oma osa ka eelmisel õhtul joodud pudelis veinis, aga seda ma ei kinnita ega lükka ka ümber :D).

Hoolimata väsimusest olin tubli ja keetsin suppi. Ja olin hiiglama üllatunud, kui lapsed mõlemad sõid ja kiitsid 😀 Nad nimelt aasta-paar tagasi ütlesid täpselt sama supi kohta, et neile ei maitse – no ja sellepärast ma polegi enam aastaid peaaegu üldse suppi teinud. Jumal tänatud, et lapsed arenevad!

Täna oli plaan minna jõusaali ja seejärel massaaži. Kuna Kaaslane oli reisist väsinud ja magas kaua, jõudsime ainult massaaži 😀 Ilm oli imeline, jalutasime hiljem pikalt rannas, samme sai õhtuks kokku 13500.

Pusle on kah pooleli, aga sellest mõni teine kord. Näiteks siis, kui see on koos. Nüüd tahaks magada.

Igal juhul oli imeliselt tore üle pika aja näha Minu Inimesi ja rääkida Tähtsaid Jutte. Nii väga on vaja neid kohtumisi.

3 thoughts on “Kuidas ma kogemata Tallinnas käisin”

  1. See kaardimäng – väiksemas blogijate seltskonnas võiks ka? Või kuidas sulle tundub? Sellises nagu suvel meil olime? Mul oli ka alati nii, kui Pärnus elasin – suur hulk olulisi inimesi hoopis mujal, Tartus eelkõige, aga ka Tallinnas. Igal juhul paistab, et sul oli äge nädalavahetus.

    1. Nooo… Ütleme nii, et sõltub seltskonna rikutuse astmest. Me oleme kõik VÄGA rikutud, meile sobis ideaalselt 😀 Aga tasub arvestada, et need on kõik alla vööd naljad… 😀

      1. No sellepärast ma ütlesingi, et väiksemas seltskonnas :-). Kuigi jah, minuvanused (st 50+) on suures osas palju rohkem prudish, kui minusugune. … saatanake minus mõtleb, et haa, esimest korda võõrastega kokku saades oleks äge … aga jah … kes tead. Elame näeme 🙂

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top