September 2025

Kassiteraapia

Detsembris saab mul ja lastel täis üheksa aastat kassiomanikena. Millised võrratud aastad on need olnud! Kui tühi oli elu enne ilma kassideta ja meil polnud sellest mitte kõige õrnematki aimu! Kui absoluutselt, hunnitult oivaline on see, kui sul on võrdlemisi suur kodu ja ALATI on kuskil läheduses mõni kass!

Iga kass on uus kogemus. Ühe kassiga oli lihtne ja nunnu. Kolm kassi oli ägedam kui üks – ja mitte oluliselt keerulisem. Nüüd viis kassi – VEEL ägedam kui kolm! Lõpuks sain ka selle kogemuse, kuidas kassid koos mängivad ja magavad. Paksu ja Mustu on ju isegi ühest pesakonnast, aga nemad pole seda minu juures oldud aja jooksul kunagi teinud. Esimesed kolm kassi pigem elasid mugavat-mõnusat elu igaüks oma nurgakeses.

Vaadata kaht noort kassi koos mängimas, maadlemas, magamas – see on jälle midagi täiesti uut ja oivalist. Nunnumeeter on katki, kogu aeg.

Viie kassiga on hetkel küll selline üsna täiuslik tunne – mõni nunnu on alati kuskil nägemisulatuses ja/või süles. Alati on kedagi vaadata, imetleda, silitada. Kui mõnus! Milline teraapia! Tõelised stressimaandajad ja õnnehormoonide tekitajad!

Tegelikult võiks kasse muidugi alati veel rohkem olla. Kunagi, kui mul on kodu sellises kohas, kus nad saavad õues käia, ilma et naabreid häiriks, siis ehk. Või teen ära selle kassihotelli 😛 Ok, kindlasti mitte hotelli, pigem turismitalu või B&B. Või lihtsalt kohviku 😛

Sügis hiilib ligi

Ilm ei suutnud sel nädalal kuidagi ära otsustada, kas tahab olla suvine või sügisene – hommikul sügiseselt jahe, päeval läks tihti üsna suviselt soojaks. Alles nädalavahetusel on nüüd tõepoolest pisut sügisesem olnud. Minule isiklikult meeldivad neli aastaaega kõigis oma olekutes. Kui kogu aeg oleks suviselt soe, saaks mul sellest kopp ette. Ma ootan alati igat algavat aastaaega rõõmuga. Sügisel on nii mõnus lõhn, saab jälle pisut soojemad riided välja otsida, siis tulevad võrratud värvilised lehed, seejärel mõnus pime november, kus saab hakata küünlaid põletama ja jõule ootama, siis ongi juba detsember ja paremal juhul lumi, igal juhul jõulud ja puhkus… Jaanuaris-veebruars hakkab juba tasapisi valgemaks minema, aga on ikka see mõnus õhtune küünalde põletamise aeg… Märts-aprill on kevade ootus, kevade lõhn, kuni see mais lõplikult kohale jõuab… Ja siis ongi juba jälle suvi ja puhkus. Kõik on tore, kõik on hea. Haide rääkis, et tegelikult olevat Eestis valget aega rohkem kui paljudes teistes riikides. Lihtsalt nii paljudele on oluline see, et kogu aeg päike paistaks ja SEDA meil ilmselgelt pole. Ühesõnaga, mida edasi, seda suurem Eesti kliima fänn ma olen. Mulle väga meeldib kodus olla ja pime külm aeg on selleks suurepärane põhjus 😀

Pidin neljapäeval minema Poisi klassi vanemate õhtule ja ei saanud seega minna tavapärasesse hammocki trenni. Terje pakkus välja, et võin tulla teisipäeval laste trenni. Olen seal sarnastel põhjustel varemgi paar korda käinud, sobis suurepäraselt. See aga tähendas, et käisin nii esmaspäeval kui teisipäeval järjest kahes trennis. Kolmapäeval olid lihased ikka täitsa valusad 😀 Jaa, ma nüüd käingi jälle regulaarselt selles teisipäevases postitrennis, mis on mulle hetkel ajaliselt kõige sobivam ja mida ma vahepeal pikalt vältisin, sest mul oli seal koba tunne – enam ei ole, juhhei! Aga hammocki trennis on mul kahtlemata kõige rohkem eduelamusi, postis ja rõngas olen küll arenenud, aga tunne on endiselt üsna algaja. Hammocki tunne on selline… Adekvaatne 😀 Hästi suurt rahulolu pakub kõrgele lae alla ronimine ja eriti see, kui julgen sealt alla tulles vahepeal käed lahti lasta.

Kuna tööl tõsteti viimane koosolek neljapäevalt ära, tegin ka selle ametlikult kodukontoripäevaks. Tähendab siis, ametlikult enda peas, meil muidu on tööl lihtsalt kokkulepe, et kui pole takistavaid asjaolusid kontoris käimiseks, siis kolm päeva nädalas võiks kohal olla. Ja no loogiline on käia siis, kui on koosolekud, sest ehkki neis saab Teamsist osaleda, on koha peal silmast silma suhtlemine ikkagi mõnusam ja mugavam. Kontoris on tore, kolleegid on toredad, suure ekraani peal tööd teha on mugavam. Aga kodukontor on ka NII mõnus – ma võiks siia ju ka suurema ekraani tekitada, aga mulle meeldib teha kodukontorit köögilaua taga ja sinna monitori küll tõstma ei hakka 😀 Mõtlesin ka välja, miks mulle meeldib just köögis – seast sealsest aknast on kõige rohelisem vaade. Hing ihkab loodust!

Minu unistuste kodu on selline, kus igast aknast paistab rohelus. Eriti tore oleks, kui sellega kaasneks linnulaul. Eriti tore oleks, kui saaks kodust olematu vaevaga loodusesse jalutama. Aga hästi mugav olen ma ka ning rõõmustan siiralt iga kord, kui sõidan oma keset linna asuvast kodust rattaga sips ja sips kiirelt igasse vajalikku kohta. Kodukontoripäevadel saan kiirelt lõuna ajal ära käia, kui on vaja – no näiteks arstil (15 minutit), kosmeetikus (pool tundi), juuksuris (tund). Sinna juurde 2×5 minutit rattasõitu. Kiire ja efektiivne!

Laupäeval käisin õekesega kiigujoogas, pärast seda põikasin sisse samas majas asuvasse Jenny Kruse heategevuspoodi. Seal ringi tuulates sain spontaanse minikontserdi osaliseks – keegi mängis klaveril Celine Dioni “My Heart Will Go on” ja Linkin Parki “Numb” – vapustavalt ilus oli, sain ka komplimendi teha mängijale, kes just siis lõpetas, kui ma poest väljusin.

Koju jõudes ja ust lahti tehes tervitasid mind kaks ülientusiastilikku last mõlemalt poolt kallistades. “Emme, ma nii igatsesin su järele”. “Ma just viis sekundit tagasi küsisin, kus emme on ja siis sa tulidki”. Üks neist minu ära minnes magas, teine mängis arvutis 😛 Aga no nii nunnu ju, kui oodatakse ja igatsetakse!

Mul on praegu jälle mingi tervislikkuse ihalus. Täpsemini – tervisliku magusa ihalus, sest mulle maitsevad eelkõige küpsised ja koogid ja muud pagaritooted. Ja no küpsetada saab ju ise ka… Tegin üle pika aja kaerahelbepätse – suhkru asemel panin datleid, lisaks kreeka pähkleid (need lihtsalt olid olemas ja ootasid kasutamist). Said head, aga pisut igavad. Pean mõtlema, mida veel lisada, et põnevamaks muuta. Rosinaid (need Plikale ei maitse, aga talle need küpsised üldse ei maitsenud, nii et pole vahet) või tükeldatud kuivatatud ploome (terve pere lemmik kuivatatud puuvili)… Kas õuna võiks ka sisse riivida? 😀 Peab katsetama. Kaerahelbeid on veel ootel 🙂 Spetsiaalselt küpsiste jaoks ostsin, muidu me siin putru üldse ei söö, nii et mul pole ilmselt mitu aastat kodus kaerahelbeid olnud.

Täna õnnestus üle mõningase aja üks puslevahetus teha, rõõm! Eriti see, et minu pusledest valiti välja just need, mis olid kõige kauemaks nö “seisma jäänud” ja mul oli kohe hea meel, et just need isendid uue kodu leidsid. Olen sel aastal puslesid vähem vahetanud ja rohkem müünud, sest mul ei mahtunud enam ära ja oli vaja arvuliselt vähemaks saada. Aga nüüd on arv jälle selline optimaalne (loe: mahuvad kapi otsa ja kappi ära) – seega võib vahetada. Kokku panemist ootavaid puslesid on 46 ja kohe tuleb viis juurde… 😀 Vahetust ootavad hetkel vist 12… Pikas perspektiivis sooviks majapidamises leiduvate puslede arvu siiski vähendada, nii et mingi hetk panen ilmselt jälle osad müüki. Aga üldiselt ostetakse pigem 1000+tk ja ma ise samamoodi väiksemaid ei osta, lihtsalt vahetustega on neid siia jõudnud omajagu.

Oivalisi raamatuid olen samuti sel nädalal lugenud. Esiteks Craveni Washington Poe sarja värske osa “Viimne vanne” – suurepärane, nagu alati. Teiseks Kiti Põld “Pärisõppepäevik. Koolivõõrutuse lugu” – koduõpe on üks teemadest, mis on mind alati väga köitnud ja olen selleteemalisi blogisid aastate jooksul jälginud mitmeid. Väga äge ja mõtlemapanev lugemine, kirjutasin pika arvustuse lugemise väljakutse gruppi.

Nädalavahetused saavad ainult liiga ruttu läbi. Ei jõudnud jälle suuremat koristada ega sättida, ehkki üht-teist tegin ikka ära. Lihtsalt toredaid asju oli ka vaja teha ja nii see aeg käest kuluski…

Lohutan ennast sellega, et oktoobri alguses tuleb Plika kooli kooriprojekti raames pooleks nädalaks üks soomlane meile elama ja enne tema tulekut tunnen kindlasti sotsiaalset survet kodu korralikult korda teha. Külalised motiveerivad! Eriti võõrad, kes siia elama jäävad! 😀

Kuidas ma teismeliste poest teksad ostsin

Selleks, et me suudaks Liisi ja Kessuga ühe veiniõhtu planeerida, läheb alati kuid, sest ikka on mingi logistiline või muud laadi p*rse, mis takistab meil kolmel ühte kohta jõudmast… Aga üle pika aja see õnnestus ja reede õhtul läksin Tallinna maailma asju paika panema.

Laupäeva hommikul jalutasin Haide juurde, et seal edasi asju paika panna 😛 Oh, kuidas ma armastan neid Nõmme kitsaid rohelisi tänavaid…

Samuti oli mul kindel plaan minna järgmine kord Tallinnas Espriti poodi, et osta endale uued teksad – eelmised sain just sealt, üsna mõistliku hinna, õige pikkuse ja ideaalse lõikega. Need said aastatega läbi kantud, katsetasin siin hiljuti ühtede Takko meesteosakonnast ostetutega, aga 34 pikkusel leidsin kõige väiksema suuruse 31, mis polnud otseselt lai, aga… Mulle meeldib, kui teksad on rohkem ümber. Nii ma siis kandsin neid paar korda ja otsustasin, et siiski ei lähe – õnneks sobisid need vahepeal minu pikkuseks kasvanud Poisile, seega polnud 30€ raisku läinud.

Aga kui ma olin kahe erineva bussiga tund aega Nõmmelt Ülemistesse liigelnud, selgus muidugi, et nali oli minu kulul, sest Espriti poodi Ülemistes enam polnud 😀 Niisama googeldades ütleb endiselt Ülemiste ja Rocca, aga Ülemiste majaplaanilt ma seda ei leidnud ja tundub, et neid Eestis enam üldse ei ole. Samuti ei leidnud ühtki Espriti asja nende väidetavalt ametliku maaletooja NTrendi poest. Vb on vahepeal pankrotti läinud, pole aimu ka, ma ei tea moebrändidest absoluutselt miskit, ei saaks vähem huvitada. Välja arvatud siis, kui ma sooviks pikki teksasid ja nende eest mitte 70+€ maksta 😀

Igatahes, mul oli Ülemistes seiklemiseks arvestatud piiratud aeg ja mõtlesin, et nui neljaks, mingid teksad ma siiski endale leidma pean. Lindexist Pärnus vaatasin ja ei hakanud midagi silma – nüüd läksin ja küsisin müüjalt, kes näitas mulle kätte teistest pikema flare stiilis mudeli (ma ei ole siiamaani aru saanud, mis vahe sel bootcutiga on) – need olid sellised enam-vähem, saatsin proovikabiinist pilte erinevatele inimestele ja pinnisin, et kas pole ikka liiga lühikesed (minu maailmas alt kitsenevad ja sirge säärega teksad ehk võivad olla pisut vähem kui kannani, aga sellised laiemad mitte ja 5cm oli puudu) – kõik väitsid, et pole. Aga 50€ teksade eest maksta tundus ka overkill. Tuletagem meelde, et ma olen harjunud Humana 3€ või odavamate päevade hindadega ja nii harva, kui ma tavalistes riidepoodides käin, siis minu maailmas võiks ka need hinnad mitte üle 20€ minna (erandiks muidugi ilmastikukindlad riided ja jalatsid, nende eest käin ikka 100-200€ vajadusel välja).

Seega ma otsustasin, et Lindexi teksad võin hiljem Pärnust ka osta, vaatan mingeid odavamaid poode, mida Pärnus pole. Mõtlesin Reservedi minna, aga tee peale jäi Terranova. 20-ndate alguses ma armastasin seda poodi ja suutsin sealt toona nii mõnedki enam-vähem ok pikkusega vabaaja püksid skoorida, aga ma ausalt pole seal käinud ligi 20 aastat, sest minu jaoks on see siiski eelkõige teismelistele suunatud. Tundus aga idekas koht mõistlikuma hinnaga teksade leidmiseks ja tõepoolest – suht Lindexi omadega identsed, aga poole odavamad ma sealt sain, 26€ eest.

Kui te nüüd pilti tahate, siis ma kaalusin seda, aga ei viitsinud siiski teha, sorry 😀

Oleksin küll eelistanud ikkagi slim fit, aga no mis sa teed, kui praegu muu moes on. Skinnyt leiab küll, aga need on minu jaoks jubedamalt ebamugavad. Olgu siis flare. Mõned aastad on nüüd mureta – eks ole näha, mis järgmine kord teksasid ostes moes on 😀 Ma kannan 90% ajast ikkagi seelikuid ja kleite, lihtsalt jahedama ilmaga vabal ajal on teksad praktilisemad ja üks paar peab alati olema.

Lühikesi pükse suveks on mul küll, aga pikki peale teksade ja kodu ning trenniretuuside – no ühed mustad viigipüksid aastast 2005, kui ma fotopoes töötasin 😀 Need olid mulle toona sellised… Mitte just laiad, aga mitte ka väga ümber. Nii et nüüd, 20 aastat hiljem, kus mu puusaümbermõõt on 96cm asemel 100cm ja vööümbermõõt ilmselt umbes sama palju suurenenud, on need ümber, aga mitte veel kitsad. Mitte et ma neid kannaks – aga ajatud klassikalise lõikega mustad püksid võiks inimesel ju ikka kapis olla. Proovisin just täna jalga, et veenduda – endiselt parajad ja kenad. Ilmselt kõige vanem riietusese mu kapis 🙂

Kaks nädalat. Või kaks päeva.

Septembri algus on vist küll kõigi lasteaia- ja koolilaste vanemate jaoks kiire aeg – nii lihtsalt on, tuleb üle elada. Kaks nädalat on möödunud linnutiivul. Mul oli plaan tulla küll ainult nädalavahetusest kirjutama, aga mõtlesin, et võiks ju paari sõnaga üldisemalt septembrist ka.

Plika esimesed nädalad Sütevakas on olnud meeleolukad. Neid meeleolusid on olnud seinast seina ja igat masti – ehk siis ka muud, kui ülevoolavalt positiivset. Kui oled käinud üheksa aastat samas koolis ja samas klassis ning siis järsku on kõik täiesti uus – omajagu harjumist! Uued õpetajad, uued klassikaaslased, uus koolimaja, uus tempo. Nagu Plika ütles – selline tunne, nagu oleks laagris ja varsti saab tagasi “koju” ehk oma vanasse kooli. Aga positiivset on muidugi palju ja ega polegi muud, kui vaja lihtsalt harjuda. Sest õpetajad on toredad, klassikaaslased on toredad ning eriti tore on see, et ta läks koori ja osaleb ka klassibändide konkursil. Küll läheb see laagri tunne üle – ja vähemalt saab igal õhtul laagrist koju tulla 😀

Poisil on veel viimane aasta vana ja tuttavat, aga esimene aasta ametlike hinnetega, mis loevad… Ja hakkavad ka pihta need teiste koolidega tutvumised – ootan põnevusega tema muljeid.

Eelmisel nädalavahetusel, nagu eelmises postituses mainisin, oli absoluutselt oivaline suveilm, nii et saime üle mõningase aja jälle terrassil hommikusööki nautida:

…pärast sööki kolisin raamatuga kiike ümber…

Pilti tegin kassidest, aga vaadake ka mu upgrade‘i puslemajanduses – puslelaud on nüüd kaetud pleksiklaasiga!

Esmaspäeval töölt koju jõudes oli mul ainult üks eesmärk – jõuda enne trenni läbi Robert Galbraithi Strike’i seeria kaheksas raamat “The Hallmarked Man”. Olin seda lugenud juba nädal aega ja mida edasi, seda põnevamaks läks. Napilt jõudsingi läbi, kihutasin trenni, tagasi tulles lugesin epiloogi lõpu veel teist korda, aeglasemalt ja nautides. Nüüd pole muud, kui kaht viimast osa oodata. Nagu näete, siis isegi pärast tööpäeva lõppu oli nii soe, et lugesin kiiges:

Teisipäeval käisin juuksuris ja põikasin pärast seda üle pika aja Humanasse – oli 2€ päev, ma veetsin seal peaaegu kaks tundi ja ostsin üheksa asja, millest kolm sätendasid 😀 Mõtlesin küll mitu korda, et võiks ju blogi jaoks midagi natukenegi sellest saagist üles pildistada, aga no ei jõudnud tegudeni… Peamiselt lisandub mu garderoobi noil päevil halli ja tumesinist, seda on lihtsalt kõige rohkem saada 😀 Õiget tumerohelist ja sinakasrohelist liigub tunduvalt vähem, külma punast samamoodi.

Teisipäevaõhtust alates on mul olnud regulaarsed kõhuvaluhood. Kuna need on nõrgad ja ei sega oluliselt elamist, ei võtnud ma isegi valuvaigistit. Lihtsalt jälgisin, mingid päevad panin kellaaegu kirja. Üks “hoog” kestab max 10 sekundit – algab väga vähese valuga, läheb pisut tugevamaks, siis vaibub jälle. Tugevus – algus ja lõpp 1/10, keskel ehk 3/10? Tihedus – enamasti iga 10-15 minuti tagant, ehkki vahel on ka vaid 5 minutit ja teinekord pool tundi. Kui ma olen millessegi süvenenud, ei pruugi ma seda tähelegi panna, ööund kuidagi ei sega… Samas normaalne ka pole. Kaalusin perearstile kirjutamist, pole seni tegudeni jõudnud. Panin naistearsti aja, sest iga-aastasesse kontrolli on vaja nagunii minna – aga oma arstile sain oktoobri algusesse. Kas on võimalik, et 2023. aasta lõpus pandud hormoonspiraal, mis pole mulle kunagi varem olulisi vaevusi tekitanud, on nüüd järsku streikima hakanud? Need valud võiks lihtsalt ära kaduda, ma absoluutselt ei viitsi selle teemaga tegeleda. Kujutan juba ette, kuidas jooksen mööda arste ja uuringuid ja maksan 20€ visiiditasusid ainult selleks, et keegi lõpuks mingit põhjust ei leia ja lõpuks öeldakse, et “no võta spiraal välja ja vaata, kas läheb üle” – seda viimast ka üldse ei tahaks, mulle on see siiani igati meeldinud ja sobinud 😀

Neljapäeval oli tööl terve päeva imelik olla, nii et tulin kella kolmest kodukontorisse – ja selgus, et mul on 37.9 palavik. Sinna läks mu hammocki trenn. Palavik jäigi õnneks ühe päeva teemaks, reedeks oli kõik jälle korras, nii et laupäeval sain ikkagi plaanitult hooaja esimesse kiigujoogasse minna.

Otse loomulikul sadas sel ajal, kui ma oleks rattaga pidanud trenni sõitma, täielikku padukat. Autoga minna ka ei tahtnud, igal pool kesklinnas on tasuline parkimine (või ma ei teagi, sügisest ju muudeti, kas äkki on nüüd laupäevad linnatänaval jälle tasuta? peaks uurima, aga ei viitsi :D). Ootasin ja lootsin, et äkki jääb vihm viimasel minutil järele. Lõpuks vaatasin, et ei tundu jäävat, väntasin vihmakindla mantli ja kummikutega läbi paduka kohale – aga sellele ei mõelnud, et retuusid saavad ju ikka märjaks 😀 Anneliisil olid õnneks stuudios varuriided, nii et ta laenas mulle oma retuusid ja sain ikkagi kuivalt trenni teha 😀

Lisaks jagas Anneliis joogateemalisi kleepse ja ma sain selle ühe, mil kiigujooga vaib, ehkki siin on kaks lina, mitte üks… Ja avastasin, kui suurepäraselt see sobib mu trenni veepudelile 😛

Tahtsin näidata ka oma ratta upgrade‘i, millega ma väga rahul olen. Neid on tegelikult isegi kaks.

Esiteks sain ma lisaks esimesele korvile ka taha pakiraamile suurema korvi. Ma olen seda juba nii palju kasutanud, et pole aimugi, kuidas enne ilma hakkama sain. Nii ülimugav on!

Sinna mahuvad palju suuremad asjad, näiteks läpakakott, suurem poekott, suured Temu pakid, isegi pappkast viie puslega 😀

Teiseks tellisin Temust väikese kotikese lenksu külge – katsetasin enne ka suuremat, aga otsustasin, et see  minu jaoks ei toimi. Siis tellisin prooviks väiksema, mis täidab mu vajadused ideaalselt. Vajadus on nimelt, et ei jääks ette (sestap panin selle korvi poolele, ehkki algselt on mõeldud “näoga” minu poole), et ma saaksin sinna soovi korral panna veepudeli, nii et see sõites ringi ei koliseks ja kui mul ei ole parasjagu ühtki kotti ega taskut, siis ka telefoni – et see samamoodi sõites korvis ringi ei loksuks. Pudelit ma väga tihti kaasa ei võta, aga nüüd trennis käies just oli vaja (enamasti käin trennis kotiga, aga vahel mitte). Muul ajal hoian seal kotikeses rattalukku – see oli siiani niisama korvis ja ei häirinud, aga kotis meeldib rohkem 🙂 Rattaluku kõrvale mahub telefon kenasti ära – kui pudelit vaja transportida, siis lukk on lihtsalt korvis nagu vanasti.

Laupäev algas muidu väga usinalt. Ärkasin enne üheksat, panin esimese masinatäie pesu kuivatisse (panin õhtul pesumasina taimeriga tööle, nii et see oli hommikuks juba lõpetanud) ja teise laari pesema, koristasin kööki, vahetasin kassiliiva, käisin duši all, lappisin esimese kuivatitäie pesu kokku, panin teise kuivatisse – seda kõike enne trenni.

Ülejäänud päevaks oli mul täpselt kaks eesmärki – lõpetada ära üks raamat ja üks pusle, mis mõlemad hirmus pikalt pooleli olid – täpsemini, tundub fotosid ja Goodreadsi vaadates, et mõlemaga alustasin 27.08 😀 Kaks ja pool nädalat on ikka hirmus pikk aeg selliste asjade jaoks – normaalne oleks 2-3 päeva, kiirel ajal max nädal. Muidugi lugesin selle 2,5 nädala jooksul läbi ka teise 900-leheküljelise raamatu… 😛 Igal juhul, raamat sai läbi õhtul kell kuus… Puslega lõpetasin mõned minutid peale keskööd (sellega aitas ka õeke, kes mul pool ajast külas oli).

Nagu näete, siis mu puslealus on pisut katki… 😀 Mis teha, korktahvel pole just ideaalne lahendus, lihtsalt pole paremat ka leidnud – ma ausõna parandan varsti ära! Kuni 2000tk pusled mahuks mul ju tegelikult lauale ka ära (see tahvel on ostetud 3000tk mahutamiseks ja on üle laua ääre) – aga mulle meeldib, kui puslel on ümber kõrgemad ääred, siis on hea pleksiklaasiga katta, nii et see paigast ei liigu ja kassid ei saa kogemata üle pusle söösta ega tükke maha ajada.

Täna hommikul olin laisk. Tegelesin natuke oma puslemajandusega, toimetasin arvutis. Mingil hetkel tundsin, et kehv on olla – pea ka natuke valutas ja üldse oli kuidagi nõme. Hommikusöögi söömine ei aidanud, nii et võtsin lõpuks valuvaigisti (mis minu arust ei mõjunud oluliselt ei pea- ega kõhuvalule), vedelesin kinnisilmi diivanil ja kuulasin Katerina möödunud nädala vlogisid. Aga siis tuli päike välja ja tundus, et väske õhk teeks head, nii et tegin Kaaslasele ettepaneku jalutama minna ja tegimegi paaritunnise tiiru. Hakkas parem küll.

Kella neljaks olime õekese ja lastega emale külla oodatud – vanavanemate päev. Kaaslane ei viitsinud kaasa tulla ja plaanis selle asemel trenni minna. Boonusena aga astus läbi Eksabikaasa – no ta tuli tegelikult ainult lapsi peale võtma, et järgmiste (vana)vanavanemate juurde sõita, aga kutsusime ta korra sisse keeksi sööma – ja nii nägime ka jälle Põnnut, oleme kõik suured fännid. No ei ole enam tutvusringkonnas nii väikeseid lapsi ja need 1+ aastased on lihtsalt niiiii nunnud 😀

Hiljem jalutasin koju (kuhu on ema juurest mäletatavasti ainult 350 meetrit) ja õhkasin suurest rõõmust. See on nii oivaline, et me kõik nii lähestikku elame ja eriti toredad on minu jaoks just need segasumma suvila üritused ning hetked, kus saavad kokku nii vanad kui uued pered – olen piiritult tänulik, et mu lastel on imeline isa, et temal on äge kaaslane ja tänu neile on lastel imenunnu väikevend, kelle arengule lapsed kaasa elada saavad (ja olgem ausad, ma ise samamoodi).

(Laiendatud) perekond, kassid, kodu, tervis, trenn, töö, sõbrad – olen tõesti nende kõigi üle iga päev nii tänulik. Probleeme ja raskemaid hetki tuleb muidugi ka ette, see on normaalne osa elust – aga nii üldises plaanis on mul õnnestunud ümbritseda ennast imeliste inimestega, kellega koos aja veetmine on puhas rõõm. Hea suhe perega, emaga, eksiga, lastega, kolleegidega – see on luksus, mida pole paljudel. Me kõik oleme ümbritsetud erinevate inimestega, kellest kõigiga maailmavaated ilmselgelt nii hästi ei klapi, aga mul ei ole ei töö- ega eraelus pidevat sunniviisilist kokkupuudet ühegi tõeliselt ebameeldiva, mürgise ega negatiivse inimesega. Inimesed minu ümber on ilusad ja head. Mul on täiega vedanud.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem iseenesestmõistetavalt ma asju võtan. Ja see omakorda tähendab, et ma olengi iga päev tänulik VÄGA paljude asjade üle, mis mu elus olemas on.

Kuidas ma kaks korda muulil käisin

Kõik sai alguses sellest, et mul tekkis suvel kinnisidee käia ära Pärnu muuli lõpus. No ma ei ole sinna muulile vist täiskasvanuna kordagi sattunud – kooliajal sai küll käidud… Mõte oli juba idanema pandud, kui üks tuttav ka FBs postitas, kuidas ta oma abikaasaga muuli lõpus ära käis – siis otsustasin, et pole oodata midagi – läheme ka, katsume ka päikeseloojangu ajal. See oli 20.07.

Üritasin tulutult Poissi ka kaasa meelitada – ta ütles, et mõni teine päev võiks tulla, aga too õhtu ei viitsinud. Olin pahur, aga kuna plaan oli juba paigas, siis ei tahtnud rohkem oodata ka – paljugi mis, äkki pole hiljem enam ilma, aega või viitsimist. Seega läksime kolmekesi, Kaaslase ja Plikaga.

Selgus, et olen aastatega araks jäänud. Minul oli mälestus sellest, kuidas ma noore kitsekesena mööda kive kalpsasin, nüüd aga tundus, et tasakaalu hoida on jube raske ja et kohe kukun ning löön pea vastu kive puruks 😀 Põhimõtteliselt olin nõus edasi liikuma ainult Kaaslasel käest kinni hoides. Plika siis sai minu eest kepsutada 😀 Stressirohke see teekond oli ja tagasi jõudsime pimedas, aga käidud sai – ja lubasin, et enam ei lähe 😀

Eelmisel nädalavahetusel oli oivaline ilm ja taas kord üks tuttav postitas FBs, kuidas nad käisid Ainažis (ei olnud seesama, kes juulis Pärnu muulil käis :D). Mina sain inspiratsiooni ja ütlesin – teeme ära, läheme ka! Poiss taaskord ei viitsinud, Plika on alati hakkamas, Kaaslane oli ka nõus – nii me pühapäeva lõuna ajal kolmekesi startisime. Ainaži põhiline vaatamisväärsus oli aga – üllatus-üllatus – muul 😀 Kuna see tundus lühem ja lihtsam kui Pärnu oma, olin siiski rõõmsalt nõus minema. Nii et juba teine muul sel aastal – 07.09.

Ja tõepoolest, kuigi natuke stressi ikka oli, eriti lõpupoole, siis üldiselt oli seal turnida tunduvalt mõnusam ja olin nõus seda tegema isegi ilma käest kinni hoidmata 😀 Mis tähendab, et Plika ja Kaaslane mingi hetk läksid lihtsalt omas tempos eest ära ja mina jõudsin neile päris lõppu järele alles tunduvalt hiljem. Nemad lugesid mind oodates raamatut… Mina lugesin kohale jõudes ka oma peatüki lõpuni, siis liikusime tagasi, et rannas üks väike piknik teha (Kaaslane ja Plika käisid isegi korra ujumas) ning seejärel suund Valga poole võtta – sealses K-Rautas oli eriti soodsa hinnaga aiakiik, mida hädasti tarvis oli 😀 No ja siis oli vaja veel Valga Hesburgeris õhtust süüa ja Rimist jäätist osta… Koju jõudsime pool üheksa õhtul. Aga päev läks asja ette!

Scroll to Top