Neli seelikut, jah… Tegelikult oli viis seelikut, kampsik ja sall 😛 Ühe seeliku sain sõbrannalt ja ülejäänud… Käisin 2€ päeval Humanas 😛
Lugesin nädalavahetusel just üht raamatut, kus soovitati midagi koguda, sest see tegevat õnnelikumaks… No ma olen liiga praktiline, et mingeid kujukesi vms koguda, aga seelikuid ja kõrvarõngaid võib koguda küll 😀
Kolmas koolipäev. Esimene neist, kus mina ärkasin hommikul ilma ühegi lapseta oma voodis, Poisi voodi oli kuiv ja mõlemad lapsed olid küll unised, aga tõusid suurema nurinata ja võrdlemisi heatujuliselt.
Sain nad esimesel kahel hommikul ka rahulikult uksest välja, aga ütleme nii, et MINULT nõudis see tunduvalt enam närve. Tänane hommik oli puhas rõõm. Sain muudkui lapsi kiita selle eest, mida nad nii hästi teinud on. Eriti Poissi. Aga tegelikult ka, pole ma varem näinud, et tal sama pluus kolmanda päeva hommikul ikka veel täiesti puhas oleks (enamasti on esimeseks õhtuks plekid rinnal) või et ta suudaks nii õhukese kihi pasteeti leivale määrida (vanasti oli pigem ühel leivaviilul pool pakki).
Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma peaaegu üldse magada, ööl vastu teisipäeva magasin korralikult, eile õhtul läksin magama küll veidi hiljem, kui oleksin tahtnud, aga magasin siiski hästi. Olin nädala alguses kaks päeva letis, mis võttis omakorda jaksu vähemaks, nüüd saan kaks päeva “normaalset” tööelu nautida ja kell kuus koju tulla, kuni nädala lõpus jälle käest ära läheb. September tähendab minu jaoks neli nädalat puhkuseasendamisi ehk 10 päeva x 10h üksi letis. Seda enam on oluline korralikult välja puhata, nii et mu südameasi on korralik uni. Lapsed voodisse kell üheksa ja ma ise – ideaalis üksteist, hiljemalt kaksteist. Ideaalini on veel mõningane tee minna – lapsed said esimesed kaks õhtut magama kümnest ja eile pool kümme, mina üleeile vist millalgi enne keskööd, eile pool üks. Arenguruumi jagub.
Igal juhul on idüll. Iseseisvad lapsed kooli saadetud, Abikaasa tööle, seega on käes mu lemmikosa ehk aeg iseenda jaoks. Ja kass, muidugi kass 🙂 Nautis alguses päikest, hiljem tuli mu sülle magama. Nii ma siis nüüd olengi arvuti taha “aheldatud”. Sest kass on ju nii nunnu, et ei raatsi liigutada 😀
Ilmselt siiski peaks, sest mul oleks veel parasjagu aega, et enne tööle minekut oma neli uut seelikut ära triikida 😛
Paari päeva tagune vestlus Abikaasaga:
“Raudselt arvavad nüüd kõik, et ma leidsin uue mehe ja vahetasin su välja ja ainult sellepärast lahutame!”
“Kui keegi nii arvab, siis saada nad minu jutule.”
(Ehk siis Abikaasa tuli selle jutuga ammu enne seda, kui mina lõpuks nõusse jäin)
Täna hommikul maavalitsuses kabineti ukse taga:
“Surmade registreerimine ja lahutused – kui morbiidne!”
Hetk hiljem kabinetti sisenedes: “Surnud me veel ei ole, seega…”
(Ma olen üsna kindel, et ametnik EI hinnanud mu suurepärast huumorit)
Kuna ma olen tubli ettevalmistuja, oli riigilõiv makstud ja arvutis eeltäidetud ankeet välja prinditud. Nii et kuskil kümme minutit ja kõik.
6. oktoobril saab minust lahutatud naine 🙂
Me küll proovisime, kuni jõudsime, aga… Mingi hetk enam ei jõudnud. Ja niipea, kui olin lõpuks ära otsustanud, et tahan lahutust, hakkasid asjad juhtuma.
Olen seda kõike praeguseks nii pikalt protsessinud, et ei ole enam midagi uut. Kurbus oli ära. Nüüd on vaid elevus. Eks neid emotsioone tuleb kindlasti veel väga laial skaalal, aga hetkel on nii.
Pikemalt kirjutasin külalispostituses Ritsiku blogis. See oli puhtakujuline juhus, et ta palus mul sel teemal kirjutada – sisu pidi algul tulema üldisem ja muudetud detailidega, kirjutamise ajaks olime aga juhtumisi just lastele oma plaanid avalikuks teinud, polnud enam ühtki põhjust varjata. Seega kirjutasin täpselt nii, nagu asi on. Ritsik kommenteeris, et mu püsilugejad tunnevad ära ja ma vastasin – olen sellega arvestanud.
Kui ma ei eksi, siis kolmest kommentaarist kumas läbi äratundmine ja usun, et ehk oli rohkemgi neid, kes vaid lugesid ja adusid, aga sõna ei võtnud.
Eks ma kunagi kirjutan pikemalt. Üks lugu on lõppemas, teine juba alanud 🙂
Kuna esimese klassi vanematel on “au” kaunistada saal aktuseks, käisin eile õhtul koolis. Peale suhteliselt ebaõnnestunud lilleseadete tegemise õnnestus mul ka veidi ringi vaadata ja pildistada.
Poisi klass:
Plika klass:
Kuidas minust peokorraldajat ei saa 😛 Tegelikult tegi enamiku sellest ka üks teine vanem 😀
Täna hommikul ootasid Poisi klassis nimed juba laual:
Esimese klassi aktuse järgne pidulaud:
Esimeses klassitunnis tuli tõmmata üks triip, nagu näha ülejäänud paberitelt. Poiss arvas, et võiks veits rohkem, muidu on igav 😀
Esmaspäevast hakkab pihta… Äratus lükkub kaheksa pealt seitsmele ja kooli läheb ühe marakrati asemel kaks. Lasteaed on minevik 🙂