Author name: Tikker

Ahjuke, kerki…

Ma pole kunagi varem näinud, kuidas ahju ehitatakse, nii et põnev on jälgida. Eriti just seda, mis seespool tehakse 😛

Nädalavahetusel oli seis selline:

IMG_8067

Esmaspäeva õhtuks selline:

IMG_8204

IMG_8205

Vahepeal ei viitsinud pilti teha, praeguseks siis tehtud nii palju:

IMG_8217

IMG_8218

Väljas sai täna paigaldatud viimane jupp tuuletõket ning parandatud vihmaveetorud. Ootamas veel vill kahe korruse vahele ning trepi katmine millegagi, mis teeb selle külmaga purunemiskindlaks vms. Keldrist vaja veetorud üle kontrollida ja võimalusel plasttorude vastu vahetada, sest praegustest tilgub ja niiskus pole hea. Toas on seis sama – kui ahi valmis, saab värvima hakata, et toaga lõpuks ühele poole saaks.

Andsin uue tähtaja ka – Plika sünnipäevaks peab kõik korras olema. Kuna mul on aga vaja ka sisustada, siis lastetoa remont peaks olema valmis hiljemalt selle kuu lõpuks, mis jätab mulle nädalakese võimalikuks kangaste ja fotode valimiseks. Ma ju ei tea täpselt, mida ja kuhu ma tahan, kuni taust paigas pole 🙂

Bioneeri vinge šampoonitest

Mis puutub kehahooldusesse, siis olen ma minimalist – mida vähem tooteid ja mida vähem koostisosi nendes on, seda parem. Samas ei ole ma just kõige üksikasjalikum siltide lugeja – pigem lähtun heast usust, et ehk on ökotoodete koostis enam-vähem okei.

Kuna mul ei ole eriti kapriisne nahk, on keha ja näo pesemiseks tunduvalt kergem sobivaid vahendeid leida – tihti piisab vaid karedamast pesukindast ja pole muud vajagi. Juuksedki on üsna tavalised, aga siiski pirtsakam osa kehast – kui neid päris puhtaks ei saa, on väga vastik tunne. Üks vähestest minu jaoks asendamatutest toodetest, milles on paratamatult palju koostisaineid, on seega šampoon – minu teadmised kahjulikest ainetest, mida sildilt otsida oskan, piirduvad aga üldjoontes SLSi ja parabeenidega.

Olen igasugu šampoone katsetanud, rohkem ja vähem rahule jäänud, kindlat lemmikut pole tekkinud. Viimati ostsin Rimist hallis pudelis Natura Siberica oma – kohevus ja hooldus, seisab sildil. Tõenäoliselt oli sel lihtsalt mulle kõige vastuvõetavam lõhn – see on esimene asi, mida silmas pean, edasi vaatan, et poleks kuivadele, kahjustatud või värvitud juustele, sest noid mul pole. Kõik ülejäänud üldjoontes sobivad 🙂 Olen šampooniga väga rahul – võiks öelda, et vist parim, mis olnud on. Vahutab piisavalt ja teeb kenasti puhtaks. Oleks ilmselt selle kasutamisega jätkanud.

Aga Bioneeri testist nägin, et mu šampoon sisaldab nelja ainet, mida soovitakse võimalusel vältida. Nii et kui see otsa saab, lähen hoopis Nude’i jahile, mis oli testis parim valik – vaid üks aine, mida soovitatakse vältida. Prismat Pärnus pole, aga Pärnu keskuse I.L.U. poes müüdavat neid ka, superluks. Liitri hind, muuseas, on Nude’il Natura Sibericast enam kui kolmandiku võrra odavam (€11.05 vs €18.48). I.L.U.-s kindlasti veidi kallim kui Prismas, aga sellegipoolest. Muidugi proovin!

Juhul, kui Nude ei peaks sobima, katsetan Puhta Looduse sarja. Selle hind on veel odavam (€7.96/l), aga miinuseks see, et ehkki loodusliku koostisega, ei pärine koostisosad mahepõllumajandusest. Mustsõstra šampoon tundub muidu kirjelduselt igati sobivat ja sisaldab samuti vaid üht ainet, mida võiks vältida. Kuna Puhta Looduse šampoonide koostis aga uuenes ja Bioneeri testis olid vaid need, mis külastatud poodides uuematest saadaval, vaatasin Orto kodukalt järele, et minu juustele sobiks potentsiaalselt veel nõgese- või takjašampoon.

Muidugi olid Bioneeri testis vaid supermarketis saadaolevad šampoonid, ökopoodides on kahtlemata tunduvalt laiem valik potentsiaalselt kahjutuid tooteid. Aga hind on neil ka kallim, nii et kui Nude sobib, siis mina igal juhul enam edasi ei otsi.

Mõistus tuli koju

Eurod on mu hinnataju ikka täiega tuksi keeranud. Kas teil pole nii, et eurodes  tundub kõik odav? Mul küll on, enamike asjade puhul vähemalt. Et mis vahet seal, kas madrats maksab €99 või €149. Ehkki tegelikult on vahe ju suur. Ja toidupoes on hinnavahe enamasti mõned üksikud sendid. No pole ju üldse mingit vahet, tundub…

Miks ma sellele praegu jälle mõtlesin – tänu ühele nutikapostituse kommentaarile. Kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis ka minu jaoks on täiesti arusaamatu, miks ma üldse kaalun €500 maksva telefoni ostu. Selleks, et oleks mugavam pilti teha? Krt, ma ostsin üldse mitte väga ammu fotoka, mis maksis €200 ja mis on ilmselt siiski parema kvaliteediga kui ka uusimate nutika kaamerad.

On üks erand, kus eurohinnad tunduvad hoopis kallid – ja see on täiesti vale tunne. Nimelt läpakad. Mu paar aastat tagasi ostetud läpakas maksis €665, see on 10 400 kr. Eurodes tundus summa pigem suur, kroonides täiesti tühine. Mu eelmine palju nõrgem läpakas maksis sama palju 🙂 Sellest eelmine veel palju nõrgem läpakas maksis poole rohkem. Läpaka eest on see €665 igati õigustatud raha, leian ma.

Ühesõnaga – korralik fotokas maksis €200. Veidi vähem korraliku (sellegipoolest ilmselt sama hea kui telefoni oma) oleks saanud ka odavamalt. E-luger maksis alla €100. Tahvelarvuti €150. Need kulutused, mis ei ole tehtud kõik korraga, vaid pikema aja jooksul, on minu jaoks õigustatud.

Aga €500 nutika eest? Kui mul on tegelikult olemas nii täiesti korralik läppar kui ka fotokas? Jah, ma hakkan tööl käima, mu eluviis muutub liikuvamaks. Aga mu tulevane töökoht on kodu lähedal ja üsnagi arvutikeskne, nii et mul pole MITTE MINGIT vajadust nutika järele. Interneti jaoks eelistan iga kell arvutit nutikale. Fotokas on mul olemas ja see tuleb lihtsalt kotti pista, ongi kõik. Need harvad korrad, kui ma sõidan pikemalt ühistranspordis või pean kuskil niisama ootama – selleks on mul e-luger.

Niigi olen arvutisõltlane. On’s vaja, et nutikas hakkaks igast asjast KOHE märku andma? Et ma VEEL rohkem netis passiks? Nutikas on seltskonna surm samamoodi kui taustaks mängiv telekas – selles mõttes pigem häiriv. Nojah, oleks mugavam, kui ei peaks fotoka kaasa võtmist meeles pidama. Kõige suurem nutika pluss oleks minu jaoks vist hoopis GPS – ma olen orienteerumisvõimetu, see oleks nii mõnus ja mugav. Aga olen seni hakkama saanud – kas teate, kuidas? Google Mapsi teekonna fotokasse üles pildistanud 😉 Välja printida oleks mugavam, aga mul pole printerit. Fotoka väikesel ekraanil seda pilti zoomida on küll veidi kohmakas, aga täiesti tehtav. Kohale jõudnud olen alati.

Nii et ei, tegelikult mul EI ole vaja nutikat. Telefoniarved kasvaksid kohe ka, neti arvelt – mida mul kuigipalju vaja ei läheks, sest enamikes kohtades on wifi olemas. Nojah, võiks muidugi nutika kohe välja osta, siis pole moblanett kohustuslik, keeraks selle üldse kinni, et kogemata arveid ei teeks, kasutakski ainult wifit. Aga… On’s mõtet? On mul seda kõike tõesti vaja?

Ma arvan, et tegelikult ei ole 🙂 Minul isiklikult mitte.

Nii et kui mu telefon peaks otsad andma, siis… Siis ma ei teagi, mis ma teen. Äkki käin ikka tiiru parandusest läbi ja uurin, mis nemad arvavad. Kui parandada ei saa, võin kaaluda mõne kasutatud klahvika ostu. Või siis ehk mõne odava nutika. Eks näis.

Ja ma tegelikult üldse ei välista, et ma lõpuks ikkagi võtan mõne edevama nutika. KUI see peaks olema ideaalne ja soodushinnaga. Aga €500 – tõesti, asi pole seda väärt. Minu puhul mitte.

Ma olen lihtsalt suur tehnika fänn. Ilusad, head ja vajalikud tehnikajubinad valmistavad mulle suurt naudingut – sama palju ka nende valimine. Nii ma vahel unustangi ennast valima. Sest eurodes tunduvad hinnad ju nii odavad ja tahaks ju ikka parimat 🙂 Olemasoleva tehnika hinnaklassiga võrdlemine ja oma reaalsete vajaduste meelde tuletamine pani õnneks asjad paika. Reaalsustaju on tagasi. Nii et kui just mingit eriti head pakkumist ei tule, jään ma veel tõenäoliselt üsna pikaks ajaks mittenutikaks.

Tehnika areneb kogu aeg ja nutikad muutuvad sisult üha võimsamaks, nii et mida kauem ma ootan, seda parema hinna-kvaliteedi suhtega telefoni lõpuks saan. Kui mu fotokas peaks ühel heal päeval otsad andma, SIIS on juba reaalne mõte nutikat osta. Enne vist tegelikult mitte. Aga ega kunagi ei tea. Vaatame, mis elu toob 🙂

Viimased lugemiselamused

Laupäevane raamatukogu saak oli Kaja Sepa “Hetk enne homset” ja Rita Ahoneni “Minu Stockholm“.

Hetk enne homsetMõtlesin laupäeva hilisõhtul Kaja raamatut natuke piiluda ja… Sain magama nii umbes kell neli vist 🙂 Mõtlesin küll, et kohe jätan pooleli ja lähen, aga siis oli ikka liiga huvitav ja tahtsin teada saada, mis edasi juhtus ja… 😀 Mulle tohutult meeldivad igasugu noortekad, Eesti omad on enamasti jube sünged, sestap oli ka Kaja raamat mulle eriti sümpaatne, et ta oli selline… NORMAALNE. Ja realistliku olukirjelduse kõrval jäi alatoon siiski lootustandvaks – igaühest võib asja saada. Nii et hästi mõnus lugemine oli.

Aga kuivõrd mina arvustusi kirjutada ei oska, siis kaks mu meelest väga mõnusat, aga tunduvalt pikemat ja põhjalikumat arvustust on näiteks siin ja siin.

Stockholm meeldis ka. Selle võtsin ette eile lõuna paiku – kaalusin, kas minna välja või mitte, mõtlesin enne natuke raamatusse piiluda. Lugema ma jäingi, kuni lastele lasteaeda järele minema pidin. Et põhimõtteliselt neelasin ka ühe korraga. Oli mu meelest üsna ladusalt kirjutatud, mõnus kerge lugemine, sai üht-teist uut teada. Samas jäi minu jaoks puudu see vau-efekt, mida Minu-sarja juures kõige rohkem hindan. Mul pole kahtlustki, et autor armastab oma kodulinna ja ta ju kirjutas ka isiklikust elust, aga… Kuidagi hästi üldiselt. Ei saa öelda, et kiretult, aga… No ühesõnaga… Kirge oleks võinud ikkagi tsip rohkem olla. Sellegipoolest oli tore raamat.

Nüüd siis jään ootama, millal Kopenhaagen raamatukokku jõuab (ehkki uus Urram on pain in the ass ja ei näita asju üldse nii hästi, oli siis vaja vana ära kaotada – ma kasutasin seda kogu aeg, et ennast raamatutele järjekorda panna). Vahelduseks mõtlesin tänu tollele esimesele ülal viidatud arvustusele Mae Lenderi teised raamatud läbi lugeda. No vaatame 🙂

Scroll to Top