Tikker

Ikka ilus ja hea

15/03/2012 / autokool, igapäevaelu, plika, poiss, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

No ausõna, ma ei oska enam normaalseid pealkirju välja mõelda, kogu aeg tahaks kasutada sõna “imeline”. Kevad mõjub hullupööra hästi, ausalt!

Eile käis mul külas üks väga vana sõbranna, kellega me vahepeal totaalselt eri lainel olime, põhjalikult tülli läksime ja selle tagajärjel viis aastat ei suhelnud. Nüüd aga viis saatus meid jälle kokku ning oleme jälle igati ühel lainel – tal on aastane laps ja vaated lastekasvatusest on meil väga sarnased. Nii me siis jutustasime terve päeva, et üksteist oma eludega kurssi viia ning lapsed said koos mängida.

Viimase aja suurim hitt on suur pappkast, mille sees mulle turvatool saadeti. Sellega saab ju igasugu tükke teha 😛

Täna jõudsin põhjalikult koristada, sõidutund läks ka nagu lennates (Papiniidu ristmik igast küljest) ja lõpetasin selle suure Maxima parklas, kus ma uhkelt täpselt nelja parkimiskoha keskpunktis auto välja suretasin 😀

Ma pole NII ammu Maximas käinud, üldse pole poes käinud, viimasel ajal käib alati Abikaasa. Läksin suhkruvarusid täiendama (seal on Dansukkeri fairtrade rafineerimata demerara €2.68/kg – ma odavamalt pole kuskilt leidnud), avastasin ühtlasi Vileda 40% sooduka ja tuli meelde, et nõudepesukäsnad on ammu otsas ning laualapid kah otsakorral, soetasin varusid. Kristina kiidetud mahemakarone ostsin prooviks ja mis kõige olulisem, leidsin ometi sobiva kasti laste konstruktori jaoks.

Kõlab lihtsalt, eks, kast konstruktorile. Aga ma otsin seda suvest saati 😀 Kõik olid kas liiga väikesed või liiga suured või lihtsalt koledad. Lisaks oli äärmiselt oluline aspekt tugev konstruktsioon, sest lastele meeldib igasugu kastidesse sisse ronida. Seni olid konstruktori jupid tavalises koledas pappkastis, selliseid nad lõhuvad sisse ronides mõnuga.

Novot, sellise kasti sain. Maksis €6.79, oleks küll nii umbes poole odavamalt tahtnud, aga arvestades seda, kui kaua ma otsinud olen, ei hakanud küll hinna pärast ostmata jätma, ega see tegelikult ju nagunii eriti kallis polnud.

Koju jõudsin alles kell pool kaheksa. Abikaasa pidi natukeseks tagasi tööle minema, aga sibulapirukas tuli just ahjust, lapsed jäid kell kaheksa kenasti ja kiirelt magama ning minul on ütlemata mõnus õhtu olnud.

Poisist on saanud täielik õuehull, tasub vaid mainida sõna õue või kiikuma, kui tema juba hüüab: kiiga-kaaga, ÕUE!, võtab oma kombe ja paneb välisukse poole jooksu. Ükspäev haaras riiulist Plika mütsi, ajas selle pähe ja tahtis minema hakata 😀

Homme tuleb ilmselt Kats külla ja nädalavahetuseks läheme Tallinna, mis tähendab, et homme on suuremat sorti küpsetuspäev – nii umbes kolm kooki ja kolm leiba, arvan ma. Külalisi vaja ju kostitada ja külakosti kaasa võtta.

Ja oh, nädala pärast on sünnipäev. Aeg lendab!

PS. Ilmselt on ka see puhtalt kevade teene, et kui ma viimased kuud olen minimaalselt pildistanud ja lapsi pea üldse mitte, siis nüüd järsku tahan ja viitsin jälle. Fotod on head!

Imeline hommik

14/03/2012 / igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Hoolimata sellest, et Abikaasa laseb mul nii kaua magada, kuni ta tööle läheb, on mul hommikuti tavaliselt üsna raske tõusta. Tihti ärkab Poiss tunduvalt varem kui kell seitse, siis peab teda kuidagi rahulolevana hoidma, kuniks Abikaasa “päriselt” ärkab.

Täna ärkas Poiss ka pool seitse ja virises. Võtsin ta meie voodisse, seal jäi rahulikuks – oli natuke kaisus ja nihverdas siis ringi. Saime veel rahulikult tukkuda, seitsmest tõusis Abikaasa üles, mina unelesin edasi. Kui ta kell kaheksa mind äratama tuli, et ise ära minna, oli pliit köetud, köök koristatud, lapsed riides ja kammitud ning istusid oma pudrutaldrikute taga.

See on tavaline, et Abikaasa hommikul pliiti köeb, Poisil mähet ja riideid vahetab ning lastele putru teeb. Aga et ta ka kööki koristas, ehkki see oli rangelt võttes minu eelmisel õhtul tegemata jäänud töö (õnneks polnud väga suurt segadust, ma natuke ikka kraamisin, lihtsalt lõpuni ei viitsinud), et Plika ka riides oli, et ta oli Plikal isegi pea ära kamminud ja soengu teinud… Vaat jaa, seda igal hommikul ei juhtu. Mul oli kohe nii hea olla, selline mõnus tunne, kui keegi sinu eest hoolitseb.

Nii et kui tavaliselt üritan hommikuti veel voodis või diivanil vedeleda, kuni kell näiteks kümme saab, siis täna jäin suurima rõõmuga ja vähimagi vaevata kell kaheksa üles – koristasin, pesin pesu, nüüd lõpetan hommikusööki. Koristan veel natuke ja siis läheme lastega õue mängima. Ja kahe paiku tuleb mulle külaline 😛

Oh seda ilusat elukest. Ja kevad annab veel kõigele vunki juurde.

Protected: Poiss käis juuksuris

14/03/2012 / poiss / password

password

Tita tudub

14/03/2012 / poiss / Leave a Comment

Tähelepanelikult vaadates näeb soengumuutuse kah ära – esimene pilt on tehtud enne ja teine pärast juuksurit 😛

Liivakastihooaeg on avatud!

14/03/2012 / aed, plika, poiss / Leave a Comment

Peale päikese oli viimasel nädalal ilmselge kevade märk ka see, et kui Poiss vanasti pärast 3-4h lõunaund kärus ärgates esimese asjana: mämm-mämm! nõudis, siis nüüd on selle asemel esimesed sõnad pärast ärkamist: kiiga-kaaga! Seda nõuab ta tegelikult kogu aeg, terve päeva 😀 Õue, kiiga-kaaga! Nii me siis olemegi iga päev käinud – vahel hommikupoolikul, pärast lõunaunest ärkamist aga kohe kindlasti.

Eile olid lapsed Abikaasaga esimest korda liugu lasknud, no tänaseks oli päike nii hea töö teinud, et said liivakasti kah. Oh seda õnne ja rõõmu, tegemist jagus tükiks ajaks. Liugu lasid ka usinalt – Poiss ronib kõige tavalisemast redelist üles nagu vana mees (hea küll, ma ikka turvan teda ja paar korda libises ta astme pealt läbi augu maha kah, kuna aga kukkumine polnud kõrge ja vatid paksud, ajas ennast kohe püsti ja hakkas uuesti ronima) ning oskab ise ilusti kõhuli jalad ees alla lasta.

Mul tuli meelde, et 1. jaanuaril oli samuti absoluutselt võrratu päikseline ilm, kus me terve perega õues olime ja pilti tehtud sai ka, miskipärast aga blogisse need pildid toona ei jõudnud. No panen siis nüüd. erilist vahet tänasega pole 😀