Author name: Tikker

Esimese juurikanÀdala kokkuvÔte

Olen kĂŒll juba jooksvalt kirjutanud nii plaanitavast menĂŒĂŒst kui selle tulemustest, aga panen siia veel korra kokkuvĂ”tlikult ja pĂ”hjalikult kirja. Kasti sisu ka veelkord.

NeljapÀeval tegime tavalist pastat, millele sai peale hakkliha veidikese spinatiga.

Reedel sÔime sedasama.

LaupĂ€eval aurutasin kolm juurikat pastinaaki ja sĂ”ime seda viimase hakklihajÀÀgiga. Ei maitsenud eriti, pea pool jĂ€i alles. Sellest osa lĂ€ks hiljem kĂŒĂŒslaugujuustuga pittade vahele, aga vĂ€ike osa lendas lĂ”puks kĂŒlmkapist prĂŒgikasti. Õnneks oli seda tĂ”esti vĂ€he, vĂ€ga ei pĂ”e – seda enam, et ĂŒlejÀÀnud kasti sisust sai rangelt Ă€ra söödud 🙂 Pastinaagile tuleb veel paar vĂ”imalust anda, aga ĂŒldiselt arvan, et meist ei saa sĂ”pru 😛

PĂŒhapĂ€eval tegi Abikaasa kartuli-fenkolivormi ja seapraadi 🙂 Abikaasale maitses fenkol vĂ€ga, mulle mitte eriti (sihuke arstirohu lĂ”hna ja maitsega, köhasiirup vms). Vorm oli söödav, kuna Abikaasa pani sinna kogemata liiga palju kĂŒĂŒslauku 😀

EsmaspÀeval sÔime sedasama.

TeisipĂ€eval tegi Abikaasa spinatisuppi, mis oli vĂ€ga maitsev. Ta unustas algul sidruni sisse pigistada – mulle maitses ilma rohkem, talle jĂ€llegi sidruniga.

Eile tegin ma pastat suvikĂ”rvitsapĂŒreega ning kurgi-tomatisalatit. Abikaasale maitses, minu meelest jĂ€i midagi puudu, oleks nĂ€iteks hakkliha sisse tahtnud. Retsept on vĂ€idetavalt kahele – no ma panin 200 g pastat ja kaks suvikĂ”rvitsat (ei oska hinnata, kas need olid vĂ€iksed vĂ”i keskmised), kui salat poleks kĂ”rval olnud, poleks kĂ”htu tĂ€is saanud. Nii et jĂ€rgmine kord paneks makarone vast 300 g vms, muu vĂ”ib samaks jÀÀda.

TÀna tegi Abikaasa sellerisuppi, mis oli lihtsalt jumalik. Panime sinna lÔpuks veel natuke piima sisse (oli muidu sutsu soolane, sellepÀrast + jahutas ka hÀsti, supp oli palav). VÔrratu!

Rooskapsas ja lillkapsas said mĂ”lemad miski hetk Ă€ra aurutatud ja Plika sĂ”i neid vĂ€ikese juustuga lĂ”unaks. Rooskapsast sĂ”ime ise ka, lillkapsast mitte – muid juurikaid oli nii palju, et ei jĂ”udnud 😀 Aga Plikale kulus Ă€ra, see lĂ€heb alati peale. Kui mitte niisama, siis juustuga raudselt.

Puuvilju oleks vĂ”inud rohkem olla 😛 Kuna porgandeid oli meil juba varasemast kodus, siis tĂ€heldasin viimase nĂ€dala jooksul anomaaliat, et kui nĂ€lg peale tuli ja miskit nĂ€ksimist otsisin, ei lĂ€inud ma enam kĂŒlmkapi kallale vĂ”ileivamaterjali jĂ€rele, vaid kraapisin selle asemel mĂ”ned porgandid puhtaks vĂ”i sĂ”in ĂŒhe Ă”una.

Ahjaa, ja need selle nĂ€dala apelsinid – absoluutselt jumalikud, JUMALIKUD. Magusad, mahlased, seemneteta. Plika matsutas ka kahe suupoolega. Veel maitsvamad kui eelmise nĂ€dala mandariinid, ehkki need olid ka vĂ€ga head. Ja Ă”unad on mĂ”nusad, magusad ja krĂ”mpsud. Oh Ă”ndsust 🙂

TĂ”enĂ€oliselt sĂ”ime viimase nĂ€dala jooksul rohkem juurikaid, kui eelmise kuu vĂ”i kahe jooksul kokku. Vanasti oli meie tavaline menĂŒĂŒ ikka kartul vĂ”i pasta kana vĂ”i hakklihaga – sellest rÀÀkimata, et supi tegemiseni ei jĂ”udnud me kunagi…

Hakkan nĂŒĂŒd uusi retsepte otsima 😛

Teine juurikakast!

CIMG9710

Meenutuseks esimene kast – tĂ€naseks on sellest alles kaks sibulat ja kaks banaani, kuna esimesi ei lĂ€inud lihtsalt nii palju vaja, teised olid kappi valmima ununenud.

Seekord tellisime vÀiksema kasti, mis oli veerandi vÔrra odavam. Sisu oli ka seekord tuttavamat nÀgu, tagumise rea asju ei hakka ette lugemagi, kÔik teavad nagunii.

Esireas kilekotis on mingi kapsaline, red russian kale. Ei oska tĂ€psemalt tĂ”lkida, Maiden pakkus vĂ€lja variandid punane kĂ€har lehtsalat vĂ”i lehtpeet. Pildilt pole muidugi eriti aru saada, ma ei viitsinud kotist vĂ€lja ka vĂ”tta. Kui keegi on targem, jagage oma teadmisi! Pidavat igatahes olema magusam kui tavaline kapsas ja lastele vĂ€ga meeldima. Ootan huviga…

Porru (leek) maitseb meile vĂ€ga, pudelkĂ”rvits (butternut squash, sĂ”naraamatust Ă”iget tĂ”lget ei saanud, Maiden ĂŒtles 😛 ) on sellest kastist vast kĂ”ige uudsem osa, no ja siis veel brokoli, Plika lemmik.

VÔrdlesin kasti sisu eelmisel nÀdala tellitud suurema variandiga, tollega oleks olemasolevale lisaks tulnud veel kurk, peet ja pirnid (ja mÔned ilmselt veidi suuremas koguses).

Igatahes jĂ€lle nĂ€dalajagu pĂ”nevat katsetamist 😀 Hoian teid kursis.

Kohustuslik kirjandus kÔigile ökoskeptikutele

a life stripped bareKuna mul oli vahepeal neli raamatut pooleli ja lugesin vastavalt tujule, lĂ€heb iga teose lĂ”petamisega paratamatult pikemalt aega. TĂ€na sai lĂ”puks lĂ€bi Leo Hickmani “A Life Stripped Bare (eesti keeles Paljaks kooritud: kikivarvul mööda ökoelu takistusriba).

Kui ma enne rÔÔmustasin, et eelistangi kirjandust vĂ”imalusel originaalkeeles lugeda, siis tagantjĂ€rele nendin, et selle raamatu oleks vĂ”inud siiski eesti keeles ette vĂ”tta – seal on nii palju keerulisi keskkonnatermineid, mida ma tĂ€pselt tĂ”lkida ei oska ja kuna sĂ”naraamatut ka kasutada ei viitsinud, jĂ€i mitmes kohas pĂ€ris tĂ€pne arusaamine kindlasti soovida. Üldisest pointist arusaamist see muidugi ei takistanud.

See, et elan Londonis (ja muide, isegi samas linnajaos kui autor – Lambethis), aitab mul muidugi kĂ”igega veel kergemini samastuda ning mul on sellevĂ”rra kergem oma elus samalaadseid muudatusi sisse viia. Eestis elades ei saa kĂ”ike autori tehtut nii ĂŒks-ĂŒheselt jĂ€rgida, aga ega see polegi raamatu eesmĂ€rk: eesmĂ€rk on panna mĂ”tlema ja teadvustada endale kĂ”iki neid eetilisi probleeme, mille eest on muidu nii kerge pead liiva alla peita.

Miks ma soovitan seda raamatut just skeptikutele (huvitatud loevad nagunii, see on iseenesestmĂ”istetav)? Sest autor oli eksperimendi alguses ise samasugune skeptik. Kohe alguses on Ă€ra öeldud, et tal on vaja juhendamist asjatundjatelt ning ta ei pea asjatundja all silmas tofuburgereid söövat hipit, kes tuleks talle elamist Ă”petama. Niisiis pĂ€rinevad kĂ”ik raamatu nĂ”uanded oma ala asjatundjatelt ning nendelt kuuldud faktid sobivad ka kĂ”ige skeptilisemale inimesele, et elu ĂŒle jĂ€rele mĂ”tlema panna.

Oh, ega ma isegi ju veel kuigi roheline pole, ma liigun selles suunas hĂ€sti vaikselt, ĂŒritan iga pĂ€ev natuke tublim olla. Kui tahta muuta kĂ”ike ja korraga, ei tule sellest nagunii midagi vĂ€lja. Aga kui sa oled ĂŒkskord muutmise teele astunud, kulgegu see kuitahes aeglaselt, siis enam tagasiteed pole. Mida rohkem sa tead, seda rohkem sa teada tahad. Seda rohkem sa mĂ”tled ja seda rohkem sa tahad muutuda.

Nii et lugege kĂ”ik. Raamatu lugemine ei vĂ”ta tĂŒkki kĂŒljest, see ei kohusta millekski. Ja kui sa pĂ€rast selle raamatu lĂ€bi lugemist ikka vĂ€idad, et kogu eetiline ja roheline eluviis on bullshit, mis ennast ei Ă”igusta ja mida sa mingil mÀÀral vajalikuks ei pea, siis olgu nii. Aga ma miskipĂ€rast ei usu seda.

HÀsti kirjutatud raamat on, muide. Piisavalt skepsist, huumorit, nÔuandeid, teiste inimeste kogemusi. Eluline ja vajalik lugemisvara tÀnapÀeva maailmas. Soovitan soojalt kÔigile!

Kui vĂ€hegi viitsimist on, siis loen selle raamatu ĂŒkskord eesti keeles uuesti lĂ€bi.

Aaaargh

Kas kĂ”ik krimikirjanikud muutuvad mingi hetk etteaimatavaks? Mary Higgins Clark kirjutab suurepĂ€raselt ja vĂ€ga pĂ”nevalt, aga nĂŒĂŒdseks olen ma ligi kakskĂŒmmend tema raamatut lĂ€bi lugenud ja LIIGA tihti arvan ma sĂŒĂŒdlase praktiliselt alguses Ă€ra.

See on lihtsalt nii etteaimatav. KĂ”ik, kellel paistab olevat asjaga mingi seos, on raudselt sĂŒĂŒtud. SĂŒĂŒdi on see, kellega seoses tekib raamatu jooksul kĂ”ige vĂ€hem nĂ€htavaid kahtlusi. Ühtlasi, kui peategelane (kes on alati naine) suhtleb kahe mehega moel, mis vĂ”iks minna romantiliseks, on raudpoltkindel, et ĂŒks neist ongi mĂ”rvar – ja tavaliselt on ka nende kahe vahel ĂŒpris kerge valida, sest ĂŒhel on alibid vms. Just nii juhtus ka tĂ€nases raamatus. Boooooring!

Nukker lihtsalt. Ehkki vist arusaadav, et igal kirjanikul saavad kord ideed otsa…

ÜlestĂ€hendusi juurikarindelt

KĂ”ik puuviljad peale kapis kĂŒpsemist ootavate banaanide on otsas.

Pastinaaki ma juba varem mainisin, praeguseks olen jĂ”udnud jĂ€reldusele, et ilmselt ei saa meist sĂ”pru, ehkki olen nĂ”us sellele veel vĂ€hemalt ĂŒhe vĂ”imaluse andma.

Kartuli-fenkoli ahjuvorm oli söödav tĂ€nu sellele, et Abikaasa pani sinna nii palju kĂŒĂŒslauku. Mulle fenkol ei maitse, Abikaasale see-eest vĂ€ga meeldib.

Vinge vÀlimusega rooskapsas on toorelt kuiv ja maitsetu, aurutades muutus aga hulka mahlasemaks ja magusamaks. Teinekordki!

Spinatisupp oli viimase peal, maitses meile mĂ”lemale. Plika koha pealt ma nii kindel pole 😛

CIMG9699

Paar porgandit ja sibulat on veel alles, aga sellest pole lugu – sĂ€ilivad hĂ€sti ja kuluvad ikka Ă€ra.

KĂŒlmkapis ootavad jĂ€rge veel pool lillkapsast, mille varsti Plikale lĂ”unaks aurutan, kaks suvikĂ”rvitsat, mis lĂ€hevad tĂ€naĂ”htuse pasta sisse, ning sellerist teeb homme suppi. VĂ”i siis tĂ€na supp ja homme pasta – nĂ€is, kuidas tuju on.

JĂ€in Riverfordist tellimisega hilja peale, ei jĂ”udnud tĂ€naseks. Tellisin siis uuesti The Organic Delivery Companyst, seekord small fruit&vegetable boxi, oli veerandi vĂ”rra odavam, ÂŁ14.95. See esimene kast oli meie jaoks natuke liiga suur 🙂

Tahaks siiski Riverfordi katsetada ning juurikad ja puuviljad eraldi tellida. JĂ€rgmine nĂ€dal ilmselt, ehkki peab hoolega mĂ”tlema, kas jĂ”uame kolmapĂ€eval toodud kastist kĂ”ik Ă€ra tarbida, kui juba esmaspĂ€eva Ă”htul Ă€ra lendame. Variant oleks ka tellida kĂ”ige vĂ€iksem, single’s box, sellest peaks meile poolikuks nĂ€dalaks ilusti jĂ€tkuma.

Scroll to Top