Kas kõik krimikirjanikud muutuvad mingi hetk etteaimatavaks? Mary Higgins Clark kirjutab suurepäraselt ja väga põnevalt, aga nüüdseks olen ma ligi kakskümmend tema raamatut läbi lugenud ja LIIGA tihti arvan ma süüdlase praktiliselt alguses ära.
See on lihtsalt nii etteaimatav. Kõik, kellel paistab olevat asjaga mingi seos, on raudselt süütud. Süüdi on see, kellega seoses tekib raamatu jooksul kõige vähem nähtavaid kahtlusi. Ühtlasi, kui peategelane (kes on alati naine) suhtleb kahe mehega moel, mis võiks minna romantiliseks, on raudpoltkindel, et üks neist ongi mõrvar – ja tavaliselt on ka nende kahe vahel üpris kerge valida, sest ühel on alibid vms. Just nii juhtus ka tänases raamatus. Boooooring!
Nukker lihtsalt. Ehkki vist arusaadav, et igal kirjanikul saavad kord ideed otsa…