Talvemuinasjutt
KĂ€isime reedel PĂ”lvas Vaska sĂŒnnipĂ€eval. Peost endast ei Ă”nnestunud meil kĂŒll kuigivĂ”rd palju osa vĂ”tta, sest Plika oli ootuspĂ€raselt nĂ€rviline, uus koht ikkagi. Niisiis evakueerusime ĂŒsna varsti meile eraldatud tuppa, et laps maha rahustada ja magama uinutada. Mees sai vĂ€hemalt saunas kĂ€ia, kuniks ma last kussutasin ja tĂ”i mulle hiljem kooki ka đ
Ărkasime jĂ€rgmisel pĂ€eval alles kell ĂŒksteist ning chillisime siis Vaska, Rentsi ja Kalaga veel pool pĂ€eva. Afterparty, jah đ Laps oli teiseks pĂ€evaks ootuspĂ€raselt kohanenud ja kĂ€itus viisakalt. Magas korralikult ja lasi meil seltskondlik olla.
Igal juhul tekkis taas tahtmine maale kolida. Vaska vanemate elamine oli lihtsalt niiiii mĂ”nus. Ok, ma nĂ€gin kĂŒll ainult arvuti- ja elutuba ning pĂ”hilise aja veetsime ĂŒldse laudast ĂŒmber ehitatud jahisaalis, kus kogu pidu toimuski… Mees arvas, et selline vĂ”iks vabalt meie söögituba olla đ
TĂ”esĂ”na, ma pole ennast ammu kuskil nii mugavalt tundnud. Selline kaasaegne taluelamine on mulle nii hingelĂ€hedane (mille peale tuleb meelde, kuidas paar pĂ€eva tagasi mingit Kodukirja lehitsesin ja sealse ĂŒleni valge elamise peale Ă”lgu judistasin).
No ja siis muidugi loodus!
Tahaks nii kangesti maale elama. See eeldaks kĂŒll tööd, mida saab kodust vĂ”i kodu lĂ€hedal teha ning korraliku kooli ja muu taolise olemasolu, et lapsi kasvatada ka hea oleks – ja see kĂ”ik kokku on suhteliselt utoopiline. Aga unistada ju vĂ”ib…










