Author name: Tikker

Lõpuks olin ka mina sunnitud seda tegema

/ blogimine, rõõm, seltsielu / 3 Comments

…ehkki arvasin, et ei jõua selleni kunagi.

Blogipuus registreeruma niisiis. Tahtsin lihtsalt Piia ja Nadja blogi konkursile lisada, aga selleks, et nende blogi blogipuust kätte saada, sunniti mind sisse logima. Logo pole nad, raiped, oma blogile veel külge pannud, seega ei saanud sealtkaudu ka hääletada.

Kui ma juba tegutsemas olin, hääletasin Epu poolt ka, kaugemale täna ei jõudnud. Aga mul veel aega küllalt, käin ja hääletan aja jooksul kõigi oma lemmikblogide poolt ära. Eks vaatan, kui palju korraga viitsin.

Vaska, ega sa ometi ei pahanda, kui ma su ka blogipuusse lisan? Ma tahaks sinu poolt ka hääletada, aga selleks peab su blogi enne Blogtrees üleval olema 😛

—

Aga muidu oli meil siin täna äärmiselt mõnus õhtu, tähistasime Mehe sünnipäeva. Rarru kokkas hullult – menüüs olid täidetud munad, heeringaleib, tuunikala-tomati-kurgi-kodujuustu-porru wrapid, kirsikook ja šampus.

Ja niisama juttu sai aetud elust ja inimestest ja… Pole ammu nii mõnusalt aega veetnud.

Pariisi piletid ostetud!

/ reisimine, rõõm / 3 Comments

Mul oli juba ammu plaan kevade poole veel üks kord Marisele külla sõita, aga oleksin selle peaaegu maha matnud – suutmatusest leida selline nädalavahetus, mis oleks ühtaegu Marisel vaba ja odavate piletitega.

Aga lõpuks ikka leidsime 😀 29. mai õhtul hakkan Pariisi poole sõitma, kohale jõuan laupäeva hommikul pool seitse (ja saan lõpuks oma kohvi ja croissanti ka kätte, peaks nagu piisavalt vara olema). Tagasi sõidan pühapäeva õhtul kell 23 ning jõuan Londonisse esmaspäeva hommikul kell 6.

Vot nii!

Nüüd on potentsiaalselt soolas veel üks Rootsi-reis, aga eks me vaata… Kas ajad klapivad, odavaid pileteid on ja raha veel jätkub.

Piia tegutseb jälle

/ blogimine / 1 Comment

Läksin mingi uitmõtte ajel üle mõne aja Sitemeterisse tuulama ja avastasin, et mu blogini on jõutud lingist ajaveeb 2008 konkursil. Pärast kiirelt läbi viidud kriminaaluurimist avastasin, et Piia oli selle tunnikese tagasi sinna üles riputanud.

Piia eelmise aasta seiklustest ajaveebi võistluse ja minu blogiga võite lugeda siit. seekord läks vast ladusamini 😉

Ainult sellest ei saa ma aru, mispärast kõik logod see aasta nii koledad on (eelmine aasta olid kõik ägedad!). Mu blogiga läheks hoopis paremini kokku see variant, mis neil enda lehe vasakus ülanurgas on, ilusates rohelistes toonides ja puha. Aga osalejatele pakutakse ainult mingeid halle käkke. Ebaõiglane!

Mis seal’s ikka – valin neist kolmest kõige vähem koleda variandi, nagu ma tegin kaks päeva tagasi NPNK jõleda noortekaardiga.

Mees seda veel ei tea…

/ reisimine / 3 Comments

…aga me läheme ükskord kõrbesafarile. Ükskord sellepärast, et Maasikas peab enne nii suureks kasvama, et ta nädalaks kellegi hoolde jätta saab – ja ma päriselt ei kujuta ette, mis vanuses see olla võiks.

Aga jaa, me veel läheme, surmkindlalt. Tahan Egiptuse kõrberomantikat.

kõrb1

Otsustatud!

(kõik on Marise süü, krt)

Uudised tekitavad depressiooni

/ meedia, rasedus, virin/urin / 3 Comments

Sattusin täna üle pika aja lugema oma lemmikajalehte, viimast Eesti Ekspressi. Lugesin läbi kaheksa artiklit, millest seitse olid masendavad.

Kõige rõhuvama tunde jätsid mulle artiklid koolivägivallast, mis on inspireeritud filmist “Klass” ning intervjuu võlanõustajatega.

Aga siis oli seal veel seitse nuhtlust näljahäda eel. Halvatud eksajateenija kohtuvõitlusest riigiga. Mõttetust ahnikust keskpenskarist Kundlast. Eesti narkokulleritest. Viljandi noortevanglast.

Ja siis veel üks mitte just masendav, vaid lihtsalt täiesti mõttetu artikkel meie kalli presidendi poja vimpkadest USA ülikoolis.

Ja tuli meelde, et Epp kurtis eile sellesama Ekspressi üle.

Nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et vähem kui aasta pärast sünnitan ma sellesse maailma lapse. Ja meie kohus on ta nii üles kasvatada, et temast ei saaks koolivägivalla ohver ega propageerija, vastutustundetu laenuvõtja, narkokuller või muidu varas… Sekka argisemaid mõtteid sellest, millal näljahäda ükskord meieni jõuda võib ning ehk polegi varsti vaja muretseda nii “tähtsusetute” asjade pärast nagu võimalik kurjategijaks saamine, kogu energia läheb hoopis selle eest võitlemisele, et leib oleks laual…

Jaa, ma tean küll, et mul on praegu lihtsalt masendus ja ma näen asju liiga negatiivselt.

Lihtsalt. Mina olen juba suur, mul on mõistus peas ja ma saan endaga alati hakkama. Aga see laps, kelle ma siia ilma sünnitan… Meil lasub määratu vastutus kasvatada temast õigete maailmavaadete ja väärtushinnangutega normaalne ja iseseisev inimene.

Oeh.

Andke mulle palun vahelduseks positiivseid uudiseid. Ma arvan, et ma hoian nüüd pikka aega jälle ajalehtedest eemale.

Scroll to Top