Sattusin täna üle pika aja lugema oma lemmikajalehte, viimast Eesti Ekspressi. Lugesin läbi kaheksa artiklit, millest seitse olid masendavad.
Kõige rõhuvama tunde jätsid mulle artiklid koolivägivallast, mis on inspireeritud filmist “Klass” ning intervjuu võlanõustajatega.
Aga siis oli seal veel seitse nuhtlust näljahäda eel. Halvatud eksajateenija kohtuvõitlusest riigiga. Mõttetust ahnikust keskpenskarist Kundlast. Eesti narkokulleritest. Viljandi noortevanglast.
Ja siis veel üks mitte just masendav, vaid lihtsalt täiesti mõttetu artikkel meie kalli presidendi poja vimpkadest USA ülikoolis.
Ja tuli meelde, et Epp kurtis eile sellesama Ekspressi üle.
Nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et vähem kui aasta pärast sünnitan ma sellesse maailma lapse. Ja meie kohus on ta nii üles kasvatada, et temast ei saaks koolivägivalla ohver ega propageerija, vastutustundetu laenuvõtja, narkokuller või muidu varas… Sekka argisemaid mõtteid sellest, millal näljahäda ükskord meieni jõuda võib ning ehk polegi varsti vaja muretseda nii “tähtsusetute” asjade pärast nagu võimalik kurjategijaks saamine, kogu energia läheb hoopis selle eest võitlemisele, et leib oleks laual…
Jaa, ma tean küll, et mul on praegu lihtsalt masendus ja ma näen asju liiga negatiivselt.
Lihtsalt. Mina olen juba suur, mul on mõistus peas ja ma saan endaga alati hakkama. Aga see laps, kelle ma siia ilma sünnitan… Meil lasub määratu vastutus kasvatada temast õigete maailmavaadete ja väärtushinnangutega normaalne ja iseseisev inimene.
Oeh.
Andke mulle palun vahelduseks positiivseid uudiseid. Ma arvan, et ma hoian nüüd pikka aega jälle ajalehtedest eemale.
