Jänese seiklused
Nüüd olen mina kah siis ametlikult jänes, jäin eile õhtul esimest korda elus vahele.
Alustuseks ütlen, et mulle tegelikult ei meeldi jänest sõita. Eelistan iga kell kuu- või nädalapileteid. Raskusi tekib aga siis, kui mul on vaja sõita ainult üksikuid lühikesi otsi kohas, kus mul seda kuupiletit pole, siis saavad mugavus ja kokkuhoiupoliitika sageli aususest võitu. Ei viitsi putkat otsida, kust piletit osta või bussijuhile ekstra peale maksta – selle eest, et nt Tallinnas kolm peatusevahet trammiga sõita. Kui vähegi rohkem sõitmist on, siis üritan ka seal endale päeva- või nädalapileti soetada, see on kõige kindlam. Üksikpiletite komposteerimine on minu jaoks nagu kümnekroonise pooleks rebimine. Totter, ma tean, aga selline tunne mul on. Netipangast ostetud ID-pilet ei tundu üldse sellise raiskamisena 😀 Üksikpileti ostmine tuleb minu puhul üldiselt kõne alla vaid üksikute pikemate sõitude puhul.
Vanasti kasutasin Londonis kogu aeg nädalast travel cardi, aga pärast siia kolimist muutus see mõttetuks, kuna metrood kodu lähedal pole. Pool ajast sõidan bussiga, pool ajast metrooga, AGA… Metroosse saab kõige lihtsamini, sõites maja kõrval asuvast rongijaamast ühe peatuse jänest ja oledki esimeses tsoonis, kus pilet on juba odavam. Kummaski jaamas väravaid pole, ainus võimalus vahele jääda ongi kontrollreidid.
Põhimõtteliselt sõidan ju praegu ka nö üksikpiletitega, aga kõik käib elektrooniliselt – laen Oysterile lihtsalt korraga paarkümmend naela ja saan siis paar nädalat rahus sõita.
Ega ma viimasel ajal ju mujale suurt ei sõidagi – ainult tööle. Hommikuste vahetuste ajal käin muidugi bussiga, liiklus on hõre ja bussid pooltühjad, seda ka koju sõites. Aga hilisemate vahetuste ajal oleks bussisõit umbes liikluse pärast poole pikem ning peaksin tõenäoliselt püsti seisma. Tänan, ei!
Seega sõidangi aeg-ajalt rongiga peatuse jänest ning siis metrooga edasi.
Eile õhtul, kui olin juba rongist väljas ja ei osanud tõepoolest enam mitte midagi karta, tõmbas mind rajalt maha kamp kontrolle all jaamas. No ma siis alguses vassisin (ma ei tea, mis mõttega, kohe oli ju aru saada, et vale tuleb välja, ma ei teadnud ühtki peatuse nime enne oma peatust ja valetasin, et tulen kaugemalt), siis pigistasin paar pisarat, ütlesin, et dokumenti pole kaasas ning andsin neile vale nime ja sünniaja ning peaaegu õige aadressi (sest ma ei osanud peast mingit suva aadressi õige postikoodiga öelda ja aadressi ning koodi sobivust nad kontrollisid kohe kuskilt). Ühesõnaga naabermajja peaks varsti saabuma £20 trahvikviitung Stella nimele. Muhahaa.
Eks kogu sellest loost jäi paha maitse suhu ja rongi peale enam mõnda aega ei kisu (samas mul on juba järgmine nädal kolm hilist vahetust, ma ei teagi, mis teen – ostan travel cardi või sõidan jälle jänest või loksun üle mõistuse kaua bussis). Aga ma olen Londonis ühistranspordi alla niigi selliseid summasid kinni pannud, et valeandmete andmise pärast küll ei põe, tõesti ei tunne mingisugust moraalset kohustust seda trahvi maksta.
Mul on hea meel, et me kuu aja pärast siit ära kolime, loodetavasti siis sellisesse kohta, kus ei ole võimalust jänest sõita. Ja kõik moraalsed dilemmad olekski olemata. Kui kõik rongijaamad oleks väravatega, oleks mu dilemmad ka olemata.
Selline õpetlik lugu siis. Ärge teie nii tehke!
