Author name: Tikker

Pipsi reisipäevik, vol 1

Läbi häda ja viletsuse istun nüüd omaenda maja nurga juures puu all, vihmavari pea kohal, ja nendin sarnaselt Iirisele (loe postituse lõpus olevat editit), et milleks kogu see ving ja otsimine, kui siin on päris hea. Nett, kuniks seda on, on täitsa okei kiirusega ja vihmavari tuleb kasuks nii vihma kui päikese puhul. Loodetavasti saate varsti ka illustratsiooni, kui Iiris ja Pips lähedalasuvast internetikohvikust tagasi jõuavad (seal polnud wifit, seega mina keeldusin jäämast, sest kõik blogi pildid olid läpakas).

Üldiselt ma jutustada eriti ei viitsi (seda enam, et aku hakkab tühjaks saama), seega laskem piltidel eneste eest rääkida ning piirdugem vaid hädavajalike kommentaaridega.

Üleeile Horshamis shopates käisime lõunat söömas ühes väikses Itaalia restoranis:

Muraka vinge auto, mida ta kardab (loe lähemalt siit):

(just tuli meelde, et vaatasime Muraka juures kõige õõvastavamat dokfilmi 5-aastaste missivalimistest ning mul tuli sellega seoses nii palju mõtteid, et need väärivad kohe eraldi posti – mõni teine kord ehk, kui veel meeles ja rohkem aega)

Õhtul istusime Muraka kõrvalmajas asuvas pubis (ja see asub sõna otseses mõttes kõrvalmajas, päris mugav või mis):

Eile oli ilm viisakam kui üleeile, seega mõtlesin Pipsile kohustuslikud vaatamisväärsused ära näidata: Buckingham Palace, Big Ben & Houses of Parliament, Trafalgar Square, Picadilly Circus ja Hyde Park. Ei viitsi seekord enam üles panna turistikaid seeriast mina ja London, näitan teile parem hoopis, milline näeb välja Brixtoni peatänav, mis on nüüd minu igapäevane kodutee (tänud Pipsile, kes pilte viitsis klõpsida):

Ma olen varemgi Buckinghami paleed ignoreerides selle asemel ilusaid lilli pildistanud, seekord tahtsin ise ka peale jääda ja oma uut nunnut punast seelikut demonstreerida 😛

MÕNI turistikas ju ikka võib olla kah:

Tegelikult oli plaan Thamesi äärde jooma minna, aga tuul oli nii tugev, et mina hakkasin külma üle vinguma. Seega läksime hoopis Hyde Parki:

Pärast kuue Smirnoff Ice’i ära hävitamist seadsime sammud tagasi Victoria poole, et saada kokku Iirisega, kes tõi meile soojad riided ja puhast Eesti viina. Kõigepealt kustutasime vahepeal tekkinud nälja Victoria KFC-s, kus meile unustati wrapi vahele majoneesi panna (no kui idioodid nad olla saavad?), siis võtsime Pipsi geniaalsel soovitusel kaasa tühjad joogitopsid ning suundusime lähedal asuvasse Sainsbury’sse pealejooki otsima. Selleks osutus veel neli pudelit Smirnoff Ice’i. Aga kuna väljas oli külm ja sadas vihma, siis polnud pikka pidu – istusime Sainsbury kõrval mingi varjus asuva ääre peale ja segasime joogid valmis:

Kuna väljas oli tõesti kolepahakülm, siis läksime jookidega bussi ja sõitsime Picadilly Circusesse, et Reinu pubisse minna. Bussist maha astudes ja paduvihma käest esimese ettejuhtuva varju alla põgenedes avastasime ennast tänavakunstnike summast, kes kalli raha eest turiste üles joonistasid.

Pips leidis, et tema tahab ka endast pilti, aga resoluutse neiuna keeldus ta selle eest üle £10 maksmast (tavaline taks oli £20-30). Ja saigi!

Üle mõistuse suured rinnad sai ka kauba peale. Aga kes selle üle varem kurtnud on? 😉

Pips tulevastele põlvedele üles jäädvustatud, jõudsime lõpuks õnnelikult Reinu pubisse. Jõime Iirisega kohalikku siidrit, mis maitseb nagu kassiku*i, aga mustsõstrasiirupiga segatult on see-eest väga hää:

Pips proovis baaridaami ameti ära:

Reinu ungarlannast kolleeg Dora andis maitsta nende kohalikku brändit Palinkat (tänud sulle, lugeja!). Kammis päris hästi, nagu näete 😉

Seekord saime siis Pipsi koos sildiga pildile:

Mees, kes oli terve õhtu Gipsy Hilli pubis ülemuse sünnipäeva tähistanud ja seal muuhulgas jaanalinnuliha maitsnud, oli sunnitud lõpuks meile linna järele tulema, sest võtmed olid meie käes. Ta jõudis kohale täpselt selleks ajaks, et hakata tagasi minema. aga bussijuht oli nunnu ja võttis meid sealt peale, kust tegelikult ei oleks tohtinud ja me ei pidanudki väsinult ja külmas õiget kohta otsima.

Täna oli pohmakas.

Stay tuned, uued uudised varsti!

Welcome to London!

Nüüd on mul siis ametlikult puhkus ja sellest tulenevalt ka netitu olek. Iga päev keerleb mitu asja peas, millest blogi kirjutada, aga nüüdseks on kõik mõtted kas ununenud või vananenud.

Igatahes – tatatataa – Pips jõudis eile kohale! Ja tõi nänni… 😛

Ilm läks Pipsi saabumise ajaks muidugi sobivalt s*taks, eile oli veel enam-vähem, aga täna on allpool igasugust arvestust – vihm ja löga.

Eile õhtul tutvustasin Pipsi Oxford Streetiga, mis ei jätnud talle absoluutselt mitte mingisugust muljet. Mulle seal ka muide ei meeldi – liiga palju inimesi ja igavad poed. Mulle meeldib rahulikult shopata, mitte sellises massis. Mingi päev lähme hoopis Croydonisse. Ja siis muidugi Camdenisse.

Täna tulime Murakale külla. Ja ausalt, mitte et mul oleks olnud erilisi plaane, aga seda ma nüüd küll ette ei kujutanud, et ma kuskil väikelinnas shopates sada naela laiaks löön. Murakal oli vaja ühele oma lapsele sünnipäevakinki osta ja seega läksime Horshamisse, seal oli aga igasuguseid riidepoode ka…

Tulemus: kaks paari pükse, seelik, pesu, kaks märkmikku, kaart, peapael, sõrmus ja kõrvarõngad.

Hullult rahul olen, peab siiski mainima. Seelikut tahtsin ammu ja püksid… Püksid… Te ikka teate, KUI pikad jalad mul on??? Eestist pükse otsida on suht lootusetu, kord aastas enam-vähem okei raha eest EHK midagi leiab ja üle tonni makstes saab vast teksad iga kell, aga nii palju ma põhimõtteliselt ei maksa. Nüüd siis £20 ja £28 – mitte just kõige odavam, aga see fakt üldse, et MINA leidsin endale ühe päevaga kaks paari parajaid pükse… Halleluuja! Tall section, mu arm.

Okei. Tibijutu lõpp.

Kuna ma olen juba tund aega Muraka arvutis erinevate pilditöötlusprogrammidega võidelnud (tal pole Photoshoppi ja mina muid ei tunne), siis annan nüüd alla ja lähen piinlikkusest punastades tagasi seltskonda. Kui kunagi oma läpakaga netti saan, siis pikemalt 😉

Naljapäev

Täna on tööl veel parem kui eile, sest kõik asjad tunduvad millegipärast jube naljakad.

Ma ei mäleta, kas ma olen seda juba maininud, aga uuel poisil on keelebarjäär… Mis on tõenäoliselt üks põhjus, miks ta nii aeglaselt õpib ja asjadest aru saab. Teine põhjus on see, et kõik brasiillased on krdi aeglased. Igatahes täna ma lihtsalt naeran iga kord, kui ta jälle millestki aru ei saa. Tean küll, et ei tohiks, aga no ma lihtsalt ei saa, see olukord muutub juba naeruväärseks. Ja ega TEMA seda ei näe, et ma naeran, ma teen seda salamisi.

Joana juba nuttis ka siin, et ära mine puhkusele, jätad mu siia üksi kolme uue poisiga (sest lisaks Joaole ja Stevenile tuleb pühapäeval ka Stanislav). Nuttis, jah… Pigem naeris siis. Aga ma tunnen talle kaasa küll natuke – mida rohkem uusi, seda rohkem survet vanadel. Loodetavasti on Stanislav taibukas…

Steven see-eest on kohalik (jaa, meil on ometi üks päris britt, pärit Oxfordist) ning jagab asju tunduvalt kiiremini. Temast saab veel asja, ma ütlen.

Mingi tüüp käis kohvikust läbi, kui ma kassas olin ja andis kolm tasuta pääset selle klubi homsele peole. Ei tea, kas peaks minema või…

Vähem kui kaks tundi ja päev ongi läbi. Ja siis veel homne sulgemine… Ja siis puhkus!

Jah, ma tean, et ma kordan seda peaaegu iga sissekande lõpus, aga ma lihtsalt ei suuda ära oodata 😉

Tapjatorud ja teisi stseene meie kööginurgast

…ja kui nüüd selgitada ka, siis…

Tapja- eesliide tuli esialgu ebanormaalselt suurte kultuurmustikate kirjeldamiseks, aga sobib väga hästi ka pildil asuvate ploomide puhul (Eviani pudel on lihtsalt suuruse võrdlemiseks). Ja torud on iroonia meie Alconbury Roadi off license‘ist, kus ploomide juures ilutses suur silt: plumbs 😀

Mees grillib tomateid:

Kui potikaanel nuppu pole, peab kasutama alternatiivseid meetodeid:

Maailmaga rahu(jala)l

Kahele eelmisele päevale vastandina oli täna tööl nii mõnus, et mul oli puhtast rõõmust pidevalt lai irve näol. Esiteks olid tööl normaalsed inimesed, kes meeldivad mulle iseloomult ja teavad, mida nad teevad. Ei pidanud kogu aeg uutel silma peal hoidma, selle asemel sai mõnusalt juttu vesta. Masin töötas ka lõpuks ometi korralikult ja mõnusalt vaikne oli ja… Lill ühesõnaga.

Üldiselt ma tunnen iga päevaga, kuidas ma hakkan seda tööd üha rohkem hindama. Jah, ma sellegipoolest kavatsen uue otsida, et normaalsemat graafikut ja veel paremat palka saada, aga kuniks seda juhtunud pole, on ju hea olemasolevat… Kas just nautida, aga võtta sellest parim.

Sest tegelikult tõesti – oleks võinud PALJU hullemini minna. Oleks võinud olla veel hullem graafik. Veel väiksem palk (või noh, alustavad kõik miinimumist, aga millal sa ükskord juurde saad ja kui palju, see on iseasi, eks). Oleks võinud olla idiootne vorm, milles töötades sa palavusse sured ja/või ennast lihtsalt naeruväärsena tunned. Oleks võinud olla veel hullemini haisev töö (selles mõttes, et praegu ma vingun oma juustele külge jääva kohvilõhna üle). Paari veidi iseloomult vastumeelse töökaaslase asemel (kellega ma siiski täitsa okeilt läbi saan) oleks võinud olla kõik idioodid ja nõme ülemus ka veel.

Ühesõnaga ma olen tõesti õnnelik ja tänulik, et ma sattusin siia Tinderboxi, kus enamik töökaaslasi on super, ülemus rohkem sõbra eest, nalja saab palju, töö (mis siis, et kohati tüütu) on piisavalt huvitav, meeldiv ja mitmekesine ning kus pärast kolme kuud olen ma saanud kaks korda palgakõrgendust, mis siis, et suht väikest.

Ma olen õnnelik, et ma ei tööta supermarketi kassapidajana, ma olen õnnelik, et ma ei tööta McDonaldsis (õigemini ükskõik millises rämedas haisevas rämpsuputkas), ma olen õnnelik, et ma ei tööta mõnes kohvikuketis, kus töö võib olla küll siinsega sarnane, aga kus peaks hommikul kell viis võileibu vorpima ja idiootset vormi kandma.

Ja kui ma alguses mõtlesin, et see koht mulle kohvikuna üldse ei meeldi, siis enam ma nii ei mõtle. Mida rohkem ma siin ise istun (sellest ajast saati, kui tasuta wifi tuli), seda rohkem mulle siin meeldib. Selline *oma* tunne on – kodune tunne 🙂 Muidugi, kui ma ise kohviku teeks, siis ma teeks kõik teistmoodi, aga siin on ka omamoodi nunnu.

Panete tähele, et ma pole viimasel ajal rääkinud muust, kui vaid tööst? Sest ma elan praegu sellist rahulikku valge inimese elu ja naudin võimalust kujundada seda väikest kooselu rutiini. Käia pärast tööd koos poes ja teha süüa (loe: lasta endale süüa teha), vaadata koos filmi ja lihtsalt… Olla. Just seda olen ma viimased kolm päeva teinud.

Ja hea on. No on 🙂

Eile olin jube usin ja tubli ning tegin ära kaks asja, mida oleks juba ammu teha tulnud. Esiteks läksin (kuu aega pärast kolimist) panka ja ütlesin neile, et mul on uus aadress.

Eestis oleks ma loginud hanzanetti ja lihtsalt uue aadressi sisse trükkinud. Siin see-eest pead täitma mingi kuradi põhjaliku ankeedi, nagu oleks kolimine kuritegu.

Ja teiseks tegin lõpuks ometi algust national insurance numberi taotlemisega ehk läksin Jobcenterisse ja helistasin, et aega kokku leppida. Numbrit on vaja selleks, et vähem makse maksta ja mõned töökohad näiteks ei võta üldse jutulegi, kui sul seda pole (ega muidugi enne ei anta ka, kui tööl käid). Polnud viitsinud sellega siiani tegeleda, Kay juures küll oli lauatelefon, aga ma olin lihtsalt laisk, hiljem ei viitsinud Jobcenterisse minna. Nüüd siis sai lõpuks ära käidud ja helistatud, kõne võttis aega ca 15 minutit (küsiti igasuguseid andmeid aadressist ja töökohast kuni rahvuseni) ning aja sain… 14. septembriks! Krt, ma ei arvanud, et neil NII pikad järjekorrad on. Vestlusel küsitakse lihtsalt selle kohta, mis sa teed ja teha kavatsed ning kui asjad on korras, siis on see rohkem formaalsus ja saadki numbri kätte (mis võtab kindlasti veel oma aja).

Igatahes, algus on tehtud. Nüüd jääb üle vaid oodata. Aga see kuradi paberimajandus ja bürokraatia siinmaal… Ega’s muud, kui õpin rohkem Eestit hindama 😉

Kaks tööpäeva veel, siis tuleb puhkus 😀

Scroll to Top