Täna on tööl veel parem kui eile, sest kõik asjad tunduvad millegipärast jube naljakad.
Ma ei mäleta, kas ma olen seda juba maininud, aga uuel poisil on keelebarjäär… Mis on tõenäoliselt üks põhjus, miks ta nii aeglaselt õpib ja asjadest aru saab. Teine põhjus on see, et kõik brasiillased on krdi aeglased. Igatahes täna ma lihtsalt naeran iga kord, kui ta jälle millestki aru ei saa. Tean küll, et ei tohiks, aga no ma lihtsalt ei saa, see olukord muutub juba naeruväärseks. Ja ega TEMA seda ei näe, et ma naeran, ma teen seda salamisi.
Joana juba nuttis ka siin, et ära mine puhkusele, jätad mu siia üksi kolme uue poisiga (sest lisaks Joaole ja Stevenile tuleb pühapäeval ka Stanislav). Nuttis, jah… Pigem naeris siis. Aga ma tunnen talle kaasa küll natuke – mida rohkem uusi, seda rohkem survet vanadel. Loodetavasti on Stanislav taibukas…
Steven see-eest on kohalik (jaa, meil on ometi üks päris britt, pärit Oxfordist) ning jagab asju tunduvalt kiiremini. Temast saab veel asja, ma ütlen.
Mingi tüüp käis kohvikust läbi, kui ma kassas olin ja andis kolm tasuta pääset selle klubi homsele peole. Ei tea, kas peaks minema või…
Vähem kui kaks tundi ja päev ongi läbi. Ja siis veel homne sulgemine… Ja siis puhkus!
Jah, ma tean, et ma kordan seda peaaegu iga sissekande lõpus, aga ma lihtsalt ei suuda ära oodata 😉
Kui viitsid, mine ikka. Igatsed asjad tuleb ära näha.
Täna sattusin bloge lapates yhele vanale tuttavale raamatule, mille olin täiesti unustanud. Ei mäleta, kas Sina ka mingit ulmet vms loed, aga mõtlesin igaks juhuks soovitada: Chis Wooding “The Haunting of Alaizabel Grey”. Yks ilmselt ysna teine vaade Londonile. Aga minu jaoks oli ysna haarav.
Ja hoopis teistsugune asi on Michael Moorcocki “Mother London”. Ka tollest on mul tunne, et ta võiks Sulle huvi pakkuda.
Kui kuskil jalgu jääb, sirvi, ehk hakkavad meeldima. 😉
P.S. Nägin hiljuti miskis poes Su lipsu. Refleksid ytlesid, et tuleks Sulle tagastada.