Nii ma siis istun enne tööd staff roomis, joon oma vaniljelattet ja… Päris hea on olla.
Täna vast jõuan midagi siia lõpuks kirjutada ka, sain kõik teiste blogid lõpuks läbi loetud. Veerand tunni pärast pean küll tööle minema, aga kaks pooletunnist pausi on ja kui nett jälle ei jupsi, siis…
Aga niikauaks saadan Martale ja Potsatajale ühe suure virtuaalse pai.
Eelmise pausi ajal ma miskipärast lihtsalt ei saanud netti sisse, ehkki näitas et wifi olemas ja tugevus hea. Brauseri akent lahti tehes tuli lihtsalt ette page cannot be displayed (või noh, mis Firefox ka ei ütleks), selle asemel, et ma oleks saanud sisse logida.
Teise pausi ajal jälle sain, aga nädala jooksul lugemata blogid võtsid oma aja ja lõpuni ei jõudnudki. Rääkimata siis teile kirjutamisest. Proovime homme!
Tööle tagasi nüüd. Võeh.
Kui jätta kõrvale see närune veerand tundi viimasel neljapäeval, mil endast siia viimase elumärgi jätsin (ja kirjutamise ajal ei tulnud mulle veel meelde, et Marko läpaka juhet ilma adapterita juba siinmaal seina ei topi), pole ma käinud netis… Eelmisest esmaspäevast saati ehk veidi üle nädala.
TIKKER EI KASUTANUD NÄDAL AEGA INTERNETTI!
Ausalt öelda ma ise ka imestan, et veel elus olen. Käed juba värisevad ja nii.
Lihtsalt tööl käin iga päev ja eraeluga tuleb ka tegeleda, selle kõige kõrval lihtsalt ei jäänud aega wifi otsimiseks. Brixton pole ka päriselt just selline koht, et lähed istud oma läpakaga suvalises kohas maha ja otsid tasuta wifit. Võimalik, et isegi leiad, aga samamoodi võid ka millegi kaotada… Oma läpaka varastele näiteks.
Aga (halleluuja!) meil vahetati tööl internetiteenuse pakkujat (seni oli meil siin neli arvutit ja tasuline wifi, mõlemad maksid £1/20 minutit ja wifi puhul pidi pealegi krediitkaardiga online maksma ja miinimum oli £5, mida ei pidanud küll korraga ära kulutama, aga ikkagi – röögatult kallis) ja sellega seoses on meil siin nüüd tasuta wifi 😀 Mitte küll päriselt tasuta, et lähed ja oledki, aga meil on kaardid, mille pealt koode välja kraapida, ühe kaardiga saab pool tundi ja kliendid saavad neid tasuta, kui midagi süüa/juua ostavad.
Üleeile need kaardid toodi, eile sain ma sellest teada ja täna istun siis rõõmsalt poolteist tundi enne tööpäeva algust oma läpakaga siin. Koju peaks neti saama paremal juhul reedel, tõenäolisemalt järgmisel nädalal, aga eks näis.
Aga nüüd loen kõigepealt kõik blogid läbi ja kui siis veel aega on (14.15 pean tööle hakkama), kirjutan veel. Vähemalt kaks sissekannet on tulemas – Marko külaskäigust üks ja üldisest eluolust teine. Ja kui ma ka praegu ei jõua, siis mul on kaks pooletunnist (söögi)pausi ja ma olen suht kindel, et see nett levib üles staff roomi ka.
Kuulmiseni!
…kes mulle tasuta wifit pakub 😀
Ehk siis kodus mul netti pole. Ilmselt enne paari nädalat ei saa ka.
Täna tuli Marko Londonisse. Sain endale isegi päeva vabaks vahetada ja oleme siin hommikust saati ringi chillinud. Nüüd läks tema vahakujude muuseumisse, aga kuna mina seal õega juba käisin ja £25 pole kuskilt võtta, siis teen nii kaua tema läpakaga siin aega parajaks. Ainus häda on selles, et ma ostsin endale £1.39 eest vee ja istusin suvalise Pizza Huti välilaua taha maha, mõtlemata sellele, et akul on oma… Khm, eluiga. Ja et me istusime enne juba Angelis wifis ja kulutasime seda… Et mul saab aku kohe tühjaks ja siis ma pean järgmise kohviku otsima, kus on võimalik juhtme otsas istuda. Loodetavasti kraabin oma viimastest pennidest veel nii palju kokku, et klaasi vett saab.
Ma praegu lõpetan, enne kui arvuti pilli kotti paneb. Kui hästi läheb, kirjutan varsti veel… Kolimisest ja nii.
Kuni keskkooli lõpuni elasin ma Pärnus. Sellest esimesed kuus aastat vana turu lähedal, suvel enne mu kooli minekut kolisime Maisse, kus mu ema siiani elab.
Aga täna õhtul tuli mul pähe, et ma ei olegi siin korteris pilti teinud. Sellist üldisemat, et jääks mälestus, kus ma siis õieti elasin.
Niisiis neli pilti minu viimase kahe ja poole kuu elukohast, alustame ringkäiku välisuksest ja kella liikumise suunas:
(voodi juurest edasi läheb uks väiksesse koridori, millest lähevad uksed vannituppa ning Iirise ja Kay tuppa)
Selline elamine siis. Ehk saite mingi ettekujutuse.
Aga Mees jõudiski siia… Nüüd kolime 🙂
Ainus, mida ma taga igatsema jään, on Iirisega koos elamine. Oli tore… Ja kahju, et nii ruttu läbi sai. Aga olgu… Optimist nagu ma olen – edasi läheb veel paremini!