Et seda massi kuidagi jagada, sorteerisin raamatutega kassipildid eraldi, nii et siin postituses on ainult kassid ja mitte ühtki raamatut. Kõigest 91 pilti, täiesti normaalne ju 😀
Kükitasin korraks arvuti taha… KOHE oli kass süles. Ei olnud mugav asend, üldse ei olnud 😀
…
Ma sain vist kuskil detsembri lõpus oma pildimajandusega järje peale… Ja siis jäi jälle 2,5 kuuks kõik ripakile. Mis seal ikka… Katsun kogu pildihunnikust end läbi närida ja edaspidi järjepidevam olla. Siin siis aga veel mõned hetked jõulupuhkusest.
Mul oli hiiglama pikalt idee Kaaslase jõulukingituseks, aga teostus venis, kuni ühtäkki pidin paari tunniga kogu meisterdamisega ühele poole saama, sest auto oli Tallinna poole minemas. Kutsusin Plika appi lõikuma ja rulli keerama, jõudsime.
Jõuluõhtu Kaaslasega:
Üks Poisi jõulukinkidest 😀
Viimased piparkoogid tegin 1. jaanuaril, siis sai lõpuks tainas otsa, nii et sai vormid ära pesta.
Kui lillekuller juhtub olema tuttav, võib juhtuda, et ta ei vaata aadressi, vaid sõidab sinna, kus teab sind elavat… Hiljem helistab ja väidab, et kedagi polnud hommikul kodus, ta tuleb nüüd uuesti… Ja sõidab siis teist korda valele aadressile 😀 Ja ennäe, kell polnud veel neligi, kui ta lõpuks ka õigesse kohta jõudis 😀
Kaaslane muidugi pidas mind juba hommikul varakult meeles 😛
Plikal tuli õhtul pannkookide tegemise tuju. Esimese hooga tegi liiga vähe, nõudsime lisaks. Teine ports sai suurem kui esimene, seda ei jõudnud lõpuks ära süüa 😀
Moosi meil kodus üldiselt ei leidu – pannkooke sööme harva ja saia ainult inglise hommikusöögi kõrvale või siis, kui lõhet on ehk moosisaia söömise harjumust ka pole. Lapsed oleks rõõmsalt nõus pannkooke ainult meega sööma – mina isiklikult aga seda ei taha, kook niigi magus, tahan hoopis miskit värsket. Maasikaid seekord sügavkülmas polnud, õnneks oli kirsse. Sai sõbrapäeva puhul isegi kunsti tehtud 😀
Kaaslane ütles, et tal saab homme 160 päeva haiglas. Tema oli selle info saanud õe käest. 8. septembril ma ta sinna sõidutasin, arvutada ei viitsi, ju on õige.
Nädala pärast läheb ta Tartusse ja märtsi alguses on siirdamine. Ja siis sõltub, kuidas immuunsüsteem ellu ärkab. Mida kiiremini taastub, seda rutem koju saab. Kuna varem oli jutt kahest kuust, siis mu sünnipäev ei ole just realistlik lootus. Aga ma seda unistust lõpuni maha matnud ei ole 😀
Ühesõnaga, kõik need head mõtted ja soovid kuluvad ära. Eks muidugi saame mõlemad hakkama ja täitsa hästi pealegi, aga kaua sa jaksad niiviisi… Tahaks ju kangesti kaissu 🙂
Olen terve sügise ja talve olnud kodukontoris. Kui novembris ja detsembris sõitsin autoga veel ca 2x nädalas ja käisin suurtes poodides tihemini, siis jaanuari alguses pärast auto aku üht tühjaks saamist ja täis laadimist võtsin vastu põhimõttelise otsuse teha lühikesi sõite minimaalselt.
Nii ongi, et oma autoga sõitsin 29.12 ja siis 17.01. Ülejäänud aja sain toidu osas kenasti hakkama turu ja kodulähedase Rimi pakutavaga. Trennis käisin jala. Muid käimisi polnudki. Eelarvele mõjus väga soodsalt – söögile läks terve kuu jooksul ainult 165€ + kassitoidule 40€.
Täna siis võtsin pidulikult ette ja tegin jälle ühe põhjaliku poetiiru. Kuu algus ju ikkagi – ja uus eelarve 😀 Kui tavaliselt olen katsunud ka autoga pigem lõunapausi ajal kiirelt poes ära käia, siis täna oli selline tunne, et ei hakka kiirustama, lähen pärast tööpäeva lõppu.
Võtsin Plika ka kaasa ja kahe peale läks meil üle kolme tunni – pool viis me kodust lahkusime ja kaheksast jõudsime tagasi. Uhh, see oli väsitav, aga väga rahuldustpakkuv 😀
Kuu eelarvest sai muidugi pool ühe päevaga ära kulutatud, aga mul on nüüd kuu lõpuni kõik kauasäiliv toit olemas ja sügavkülm pungil täis. Ja kilo lõhet (juba äkiliseks tehtud) külmkapis 😛 Ja kuu varu kassiliiva. Ja kaks uut fliisi elutuppa. Ja fliisvoodriga sukkpüksid – need ostsin endale ja Plikale ka. Eelarve on muidugi ise ka väiksemapoolne (siin on nüüd arusaadavalt mõeldud nö “vaba raha” söögiks ja jooksvateks kuludeks, püsikulud ja säästud on sellest eraldi), sest jaanuar läks pisut miinusesse (no oli vaja hambaarstil käia, blogi serveri eest maksta ja võib juhtuda, et sai kuu alguses pisut liiga agaralt netist tellitud :P) – vähemalt sai kõik investeerimised, sambad ja säästud plaanitult, mis on peamine. Miinuse teen nüüd veebruaris tasa, siis on märtsi eelarve jälle pisut suurem 🙂
Rimis juhtus täna olema rõõmustavalt palju soodukaid vajalikele asjadele. No näiteks pelmeenid olid täitsa otsas, pitsavarud kasinad – kõigil neil, mida eelistame, olid soodushinnad. Pastat, purgiube, tomatipastat, kuus pakki võid 😀 Emotsiooniostudena edamame oad ja bambusevõrsed – esimesed lihtsalt väga maitsevad, aga siiani olen vaid väljas söönud, bambus on mulle üldiselt hiina toitude see sümpaatne ja motiveeribki ehk mingit uut retsepti otsima, kus ära kasutada. Arve oli 74€ 😀 Aga praegu on ju see kampaania, et saab raha tagasi – kui tavaliselt ma kunagi üle 1€ kupongi saanud pole, siis täna sain 4€ 😀
Maxima emotsiooniostud olid kaks punast fliisi (olin ammu tahtnud elutoa oma välja vahetada ja tänu lähenevale sõbrapäevale oli soodsa hinnaga õiget värvi valikus) ja pisike lahtikäiv koogivorm (Plika nõudis seda – ja kuna ta nii mõistlik ja hirmus küpsetaja ja see oli olematu hinnaga, siis olin nõus ostma). Varudesse sai juurde 6 külmutatud ciabattat, wokisegu ja spinatit, inglise hommikusöögi ube, purustatud tomateid, kirsstomateid, riisinuudleid, kalakonserve (mul peab alati karp sprotte ja skumbriat varuks olema – juhuks, kui avastan hommikul, et pole muud leiva peale panna), nädala jagu piimatooteid (kohvikoor, hapukoor, sulatatud juust, Plika soovil ka maitsestamata jogurt), viinamarju ja mangot. Arve kõigest 50€ 😀
Ühesõnaga kokku läks 130€, millest toit 82€ ja ülejäänud siis sukkpüksid, kassiliiv, fliisid ja koogivorm. Kõik soodukaga muidugi 😀
Ma huviga vaatan, millal mul tuleb jälle tunne, et on vaja suurde poodi minna. Praegu on küll tunne, et olen terveks kuuks igakülgselt varustatud. Värsket kraami, hakkliha ja kassitoitu saan turult, kohvikoort ja nipet-näpet puuduvat Rimist… Tegelikult ongi eesmärk veebruaris mitte rohkem suuri poode külastada. Vaatame, kas läheb läbi! Kui ikka tekib kuu jooksul mingi vältimatu vajadus, millele praegu ei osanud mõelda, ega ma siis punnitama ei hakka, aga hetkel ei tule küll midagi pähe. Selle nädala menüü on paigas ja kõik vajalik kodus olemas ja siis ongi veel ainult kolm nädalat kuu lõpuni.
Mahejahusid, helbeid, kruupe, herneid ja põldube tellisin ka otse tootjalt – peaks millalgi nädala jooksul kätte saama.
Nii tore on see planeerimine. Ma pole seda NIIIII pikalt teinud ja täiega naudin!
Lõpetuseks pilte kah. Uutest fliisidest. Ja kaadri tagant 😀 Mina pidin Paksut kinni hoidma, kuni Plika fliisidest pilti tegi, sest ta tahtis kangesti sinna ette ronida 😀
Kui eelmisel nädalavahetusel ei jõudnud teha kõike, mis plaanis, sest prioriteet oli lugemine, siis sel nädalavahetusel ei jõudnud peaaegu üldse lugeda, sest oli muud tegemist. Ehkki tegelikult nagu otseselt miskit väga ei teinudki 😀 Ja samas jällegi on tunne, et mõnuga sai tegutsetud ja üht-teist ära ka tehtud.
Laupäeval magasin mõnuga välja, panin masinatäie pesu pesema ja nautisin hilist hommikusööki hea raamatuga:
Kuna hirmus külm oli, otsustasin, et kasutan vaba päeva ja toon endale korraliku varu küttematerjali sisse. Meil on ahjupuud, pliidipuud, kahte sorti brikette ja võrkudes mingeid saekaatri jääke, nii et väga mitmekesine. Et elu põnevamaks teha, oli Kaaslane neid ladustanud igale poole vaheldumisi, nii et päris täpselt ei tea, mida, kus ja kui palju on. Minu küsimuse peale, kas ei oleks olnud loogilisem, et iga asi ühte kohta, väitis ta, et nii ei saanud. Ma olen kindel, et tal oli süsteem 😀 Minul on lihtsalt põnevus 😀 Tõele au andes, eks ta mind ikka kaugelt juhendanud on, umbes kust mida leida võiks, aga jah…
Igatahes, eelmise nädala alguses oli selline nurk, kust ma kiiresti põlevat briketti ja ahjupuid jao pärast tuppa viisin:
Nädalavahetusel tassisin selle peaaegu tühjaks:
Eesmärk oli saada ligi aeglaselt põlevale briketile, aga avastasin, et täitsa taga briketi peal oli veel pliidipuid. Ees olid ahjupuud, arvasin, et taga ka. Mul kõik pliidipuud olidki ligipääsetavatest kohtadest otsas – teadsin küll, et kuskil taga veel on, aga millal ma neile ligi saan, polnud aimugi. Nüüd siis nagu maast leitud 😀 Kütsingi viimasel ajal pliiti kindluse mõttes pigem saekaatri jäänuste ja briketiga, sekka siis kokkuhoidlikult mõni “harilik” pliidipuu ka.
Igatahes, vedasin kõik sisse ja sai nii palju:
Selle resti peal olid enne ainult pliidipuud, aga neid oli kolmandik ainult alles, nii et ladusin need pliidi kõrvale nurka (vt eelmist pilti) – siis sain resti pisut seinast eemale nihutada, et sinna ahjupuud ära mahuks. No ja kuna “leidsin” pliidipuid, mis oli vaja ka eest ära saada, siis nüüd on restil mõlemaid 😛
Ja kui ma olin kõik “jäägid” pliidi eest ära kütnud/paigutanud, sai lõpuks umbes selline pilt, nagu olin kujutlenud. Enam-vähem korras, minu standardite järgi 😀
Puudega läks mitu tundi, jõudsin just enne pimedat valmis. Ja siis pidasin Kaaslasega mõnusalt pika videokõne. Ja siis kirjutasin ülejäänud õhtu seda mammutblogipostitust. Sest ega te ometi ei arva, et mul see retseptide läbi vaatamine kiirelt läks? Kaugel sellest… Aga ma naudin põhjalikkust 🙂
Pühapäev algas samamoodi välja magamise, pesu pesema panemise ja hommikusöögi nautimisega, aga puude asemel oli vaja lund rookida. Polnud seda paar päeva teinud ja oli jälle aeg. Müttasin väljas tunnikese vähemalt, sain kenasti tänava puhtaks ja aeda ka korralikumad käigurajad sisse aetud.
Lume rookimisega seoses on mul küsimus terrassiomanikele – kas teie hoiate terrassi talvel lumest puhta? Kaaslane arvab, et ma peaks terve terrassi lumest puhtaks tegema enne nädala teise poole sula, aga ma esiteks ei viitsi ja teiseks on mu meelest lumine terrass ja laud jube nunnud. Mina piirduks käigurajaga. Aga mul pole varem terrassi olnud ja ma ei tea, äkki on tõesti parem puhtana hoida?
Lisaks lume rookimisele tegin kiire tiiru turul ja siis jälle ühe pika videokõne kaaslasega.
Pühapäeva õhtupoolikul SÕITSIN AUTOGA. Näed, selline igapäevane asi on siin koopaelanikuna kodukontoris vegeteerides ka sündmus 😀 Ma varem kirjutasin, kuidas aku ükskord tühjaks sai ja et ma lühikestest sõitudest hoidun. No nüüd oli vaja Plika Hirvelast ära tuua ja see andis kohe pikema sõidu välja. Võtsin siis kohe laialt ette, sõitsin Hirvelasse ringiga, tagasiteel käisin nii Kaubamajaka Rimis kui Maximas – Plika jätsin autosse, mootori tööle, ise käisin kiirelt ära (palju asju polnud vaja). Ja koju jõudes pidin veel kiirelt mõned asjad võtma, et need Eksabikaasa juurde viia, nii et lõppkokkuvõttes töötas auto 1,5h järjest. Ja sai ka Ehitajate teel üksjagu kiiremat sõitu. Loodan, et mu auto aku nüüd rõõmustab 😛 Ja et kui auto nüüd jälle nädal-paar maja ees seisab, kuni seda uuesti vaja läheb, siis läheb käima ka 😀
Pühapäeva õhtu veetsin fotomajanduse seltsis. Lootsin sellega kiiremini valmis saada, et nädalavahetusel ka kõik järjekorras ootavad pildid “ära blogida”, aga läks nii kaua, et blogimiseni ei jõudnudki… Ja lugeda eriti ka ei jõudnud 😀 Aga vähemalt piltidega sain nii palju ühele poole, et kõigil on kuupäevad küljes ja üleliigsed ära kustutatud, seega on need nüüd “blogimisvalmis”. Millal ma selleni jõuan, on iseasi – karta on, et mitte enne järgmist nädalavahetust 😛
Lõpetuseks paar pildikest eilsest ka. Hommikul tegin klõpsu oma kodukontorist:
Ja õhtu oli täielik nautlemine – mina olin diivanil kassi all vangistuses ja lugesin mõnusalt raamatut, Plika küpsetas ning serveeris mulle värskeid vahvleid ja tegi mu palvel teed ka. “Selleks ma su sünnitasingi,” tõdesin rahulolevalt. Hakkab looma 😀
Eilsesse õhtusse mahtus veel ka põnevust, kuna ise kassi all kinni olles palusin Plikal pliidi siiber kinni panna – pärast seda, kui ta oli kinnitanud, et seal midagi enam ei põle, ainult pisut hõõgub. No tuli välja, et hõõgus see aeglaselt põlev brikett – minu viga, et täpsemalt ei küsinud/juhendanud. Ühesõnaga millalgi peale ühteteist tuli vingugaasi häire – selle peale briketi tuvastasingi. Mis seal ikka – tegin siibri lahti, panin ventilatsiooni sisse, avasin akna… Õige pea panin anduri lakke tagasi, rohkem ta seal häiret ei andnud. Varsti helistas aga G4S.
Meil on nimelt siin majas palju igasugu andureid. Allkorrusel on üks kombineeritud suitsu/vingugaasi oma – see tegigi häält. Üleval trepi juures on Nublu ja Plika toas vist üks tavaline suitsuandur ka veel. Nublu häält ei teinud, aga häire andis küll. Ega sellest ju midagi poleks olnud, aga häiresse ta jäigi. Nii sain tunni jooksul kolm G4S kõnet ja pidin lõpuks patarei välja võtmisega restarti tegema, alles siis sai korda. Kogu see jaur muidugi tegi mind pisut murelikuks, nii et võtsin telefoni ööseks erandkorras magamistuppa. Et KUI midagi peaks veel olema, siis ma kuuleks kõnet. Me ju magame üleval ja telefonid on all – ja kui öösel on hääletu häire ja mina vastu ei võta, siis järgmisena helistataks Kaaslasele, mu emale ja Eksabikaasale (ma pole kindel, kas seal on mingi pingerida, aga kui kunagi neid kontakte taheti, siis tundusid loogilise valikuna). Ei tahtnud, et neid keset ööd äratataks, ühesõnaga 😀 Muidugi oli kõik korras ja rohkem kõnesid ei tulnud.
AGA ma ei saa aru, miks Nublu häält ei teinud. Või kas on võimalik, et ma ei kuulnud seda. Mu ainus varasem Nublu-kogemus on eelmises majas pannkooke praadides, suitsuandurina röökis küll mõnuga. Vingugaasiga aga varasemat häirekogemust pole – ja teenindusest öeldi küll, et peaks ka kõva hääl olema. Patarei sai ka just peale jõule välja vahetatud… Täna küsisin selle kohta üle, ootan tehnilise toe vastust. Sest nagu öeldud – me magame, telefonid allkorrusel, nii et enne seda, kui G4S helistab ja uurib, miks häire tuli, tahaks seda häiret päriselt ka kuulda… Nublu röökimine ukse taga ajaks üles küll, aga kui ta ainult punast tuld vilgutab, pole sest mingit kasu… Ja lõppkokkuvõttes võibki juhtuda, et vingugaasi häire peale saavad lõpuks keset ööd kõne mu ema või Eksabikaasa… Kes siis peaks meile kohale sõitma olukorda kontrollima? 😀 Meil pole praegu uksekella ka (kukkus ära, teip ei hoidnud, pole viitsinud tagasi panna) ja kõigil on telefonid all, nii et keset ööd meid üles saada pole just väga lihtne… 😀 Ma ei teagi, kuidas saaks 😀
Ei saa öelda, et elu pole põnev, ühesõnaga 😀