film

Valentinipäev

A kinkis mulle pusle – sellest pildist, mis ma temast kunagi öösel tegin, sest ta oli magades niiiiii armas 🙂 Aga kõige parem osa kingitusest oli siiski tekst kaardil:

Vaatan seda pilti ja tunnen, et see ei olegi pilt, vaid reaalsus – nii hea on sinuga koos olla, eriti öösiti sinu ümbert kinni võttes või siis vastupidi – sinu embuses. Hommikud ongi just seepärast kõige raskemad, et pean sinust lahkuma. Ootan neid lugematuid mõnusaid öid, mis meil ees, kannatamatult nagu ka hommikusi palsam-hüvastijätumusisid!

Oeh… Mis ma teha saan? Süda sulab 🙂 Ehkki see on teoreetiliselt juba ammu üles sulanud.

Mul tekkis selle peale tahtmine vanu kaarte lugeda… Need olid sama head 🙂

Eelmisel aastal käisime valentinipäeval kinos – Love Actually sobis selleks puhuks nagu rusikas silmaauku ja oli kõigele lisaks ülihea film. Rõõm on nentida, et jätkasime traditsiooni ka sel aastal ning film oli täpselt sama hea.

Shall We Dance. Richard Gere, Jennifer Lopez, Susan Sarandon. Lopez meeldis mulle kohutavalt juba Maid in Manhattanis, ei pidanud pettuma ka selles filmis.

Romantiline komöödia – aga sellel oli sisu. Väga hea sisu. Vaimukas ja südamlik. Hea muusika, ilusad inimesed, ilusad riided. Vihjeks nii palju, et kogu film keerles (professionaalsel tasemel) peotantsu ümber – sestap siis riided.

Ja lõpplahendus oli ka hea – seda vaadates võib vaid loota, et ehk oleme ka meie paarikümne aasta pärast samasugused…

Valentinipäev Read More »

Reedeõhtune vaikelu

Pidin minema koos A-ga tema parima sõbra juurde jooma, aga tundsin, et ei viitsi kohe kuidagi välja minna, tund aega Õismäele loksuda ja siis veel seltskondlik kah olla. Raamat oli nimelt pooleli – seesama trioloogia teine osa, mille üle ma hiljuti nii rõõmustasin. Niisiis läks A üksi (õnneks ei olnud tal selle vastu midagi) ja mina olen nüüd siin… Kah üksi.

Vaatasin Kanal2 pealt sellist filmi nagu Mõistus ja tunded. Kusjuures vanaaegsed filmid pole üldiselt üldse minu maitse, minu arust kannavad nad tobedaid riideid, aga miskipärast tahtsin seda näha. Eks ta nati tobe ju oli, süžee oli nii aeglane ja veniv… Aga sellist inglise keelt oli päris lõbus kuulata. Mõtlesin mitu korda, et ei viitsi edasi vaadata, aga kuidagimoodi vaatasin ikka lõpuni.

Segane lõpp – üks mees teeb ühele õele abieluettepaneku ja kohe pärast seda näitab pulmi, ainult et hoopis teise õe pulmi ja mitte selle mehega, kellega ta algul sebis, vaid hoopis teisega. Mina küll aru ei saanud, et tal oleks vahepeal juba selle vastu tunded tekkinud. Kummaline.

Ja Emma Thompsonile ei sobi vanaaegne stiil kohe üldse, minu arust oli ta suisa kole. Mitte et ta üldse eriline iludus oleks, aga Love Actuallys nägi ta igatahes tunduvalt kobedam välja, mis siis, et ta seal umbes 8 aastat vanem oli. Irw.

Aga nojah, tegelikult oli see ju tore vana film – romantika ja puha. Naine, kes nikastab paduvihmas jala ja mees, kes juhtub parasjagu läheduses olema ning ta koju kannab – armastus esimesest silmapilgust. Tänapäeval sellist asja enam ei kohta 😛

Oeh. Film läbi, pöördun nüüd tagasi oma põneva raamatu rüppe. Pool on veel lugeda. Ja kolmas osa ka… Ja peale nende veel seitse lugemata raamatut. Paistab, et magama niipea ei saa 😀 Aga miks ma peaksingi – mul pole vaja vara tõusta, mul pole vaja üldse midagi kasulikku teha. Vaheaeg ruulib!

Reedeõhtune vaikelu Read More »