Pidin minema koos A-ga tema parima sõbra juurde jooma, aga tundsin, et ei viitsi kohe kuidagi välja minna, tund aega Õismäele loksuda ja siis veel seltskondlik kah olla. Raamat oli nimelt pooleli – seesama trioloogia teine osa, mille üle ma hiljuti nii rõõmustasin. Niisiis läks A üksi (õnneks ei olnud tal selle vastu midagi) ja mina olen nüüd siin… Kah üksi.
Vaatasin Kanal2 pealt sellist filmi nagu Mõistus ja tunded. Kusjuures vanaaegsed filmid pole üldiselt üldse minu maitse, minu arust kannavad nad tobedaid riideid, aga miskipärast tahtsin seda näha. Eks ta nati tobe ju oli, süžee oli nii aeglane ja veniv… Aga sellist inglise keelt oli päris lõbus kuulata. Mõtlesin mitu korda, et ei viitsi edasi vaadata, aga kuidagimoodi vaatasin ikka lõpuni.
Segane lõpp – üks mees teeb ühele õele abieluettepaneku ja kohe pärast seda näitab pulmi, ainult et hoopis teise õe pulmi ja mitte selle mehega, kellega ta algul sebis, vaid hoopis teisega. Mina küll aru ei saanud, et tal oleks vahepeal juba selle vastu tunded tekkinud. Kummaline.
Ja Emma Thompsonile ei sobi vanaaegne stiil kohe üldse, minu arust oli ta suisa kole. Mitte et ta üldse eriline iludus oleks, aga Love Actuallys nägi ta igatahes tunduvalt kobedam välja, mis siis, et ta seal umbes 8 aastat vanem oli. Irw.
Aga nojah, tegelikult oli see ju tore vana film – romantika ja puha. Naine, kes nikastab paduvihmas jala ja mees, kes juhtub parasjagu läheduses olema ning ta koju kannab – armastus esimesest silmapilgust. Tänapäeval sellist asja enam ei kohta 😛
Oeh. Film läbi, pöördun nüüd tagasi oma põneva raamatu rüppe. Pool on veel lugeda. Ja kolmas osa ka… Ja peale nende veel seitse lugemata raamatut. Paistab, et magama niipea ei saa 😀 Aga miks ma peaksingi – mul pole vaja vara tõusta, mul pole vaja üldse midagi kasulikku teha. Vaheaeg ruulib!