Valentinipäev

A kinkis mulle pusle – sellest pildist, mis ma temast kunagi öösel tegin, sest ta oli magades niiiiii armas 🙂 Aga kõige parem osa kingitusest oli siiski tekst kaardil:

Vaatan seda pilti ja tunnen, et see ei olegi pilt, vaid reaalsus – nii hea on sinuga koos olla, eriti öösiti sinu ümbert kinni võttes või siis vastupidi – sinu embuses. Hommikud ongi just seepärast kõige raskemad, et pean sinust lahkuma. Ootan neid lugematuid mõnusaid öid, mis meil ees, kannatamatult nagu ka hommikusi palsam-hüvastijätumusisid!

Oeh… Mis ma teha saan? Süda sulab 🙂 Ehkki see on teoreetiliselt juba ammu üles sulanud.

Mul tekkis selle peale tahtmine vanu kaarte lugeda… Need olid sama head 🙂

Eelmisel aastal käisime valentinipäeval kinos – Love Actually sobis selleks puhuks nagu rusikas silmaauku ja oli kõigele lisaks ülihea film. Rõõm on nentida, et jätkasime traditsiooni ka sel aastal ning film oli täpselt sama hea.

Shall We Dance. Richard Gere, Jennifer Lopez, Susan Sarandon. Lopez meeldis mulle kohutavalt juba Maid in Manhattanis, ei pidanud pettuma ka selles filmis.

Romantiline komöödia – aga sellel oli sisu. Väga hea sisu. Vaimukas ja südamlik. Hea muusika, ilusad inimesed, ilusad riided. Vihjeks nii palju, et kogu film keerles (professionaalsel tasemel) peotantsu ümber – sestap siis riided.

Ja lõpplahendus oli ka hea – seda vaadates võib vaid loota, et ehk oleme ka meie paarikümne aasta pärast samasugused…