kodumajandus – Page 20

Veepudelite saaga jätkub

19/03/2016 / kodumajandus, öko / 3 Comments

Siin postituses kirjeldatud põhjaliku eeltöö tulemusena valisin välja Lakeni. Deklarirahad on nüüd käes, mingi hetk mõtlesin pudelid ära osta. Valisin välja, milliseid tahaks, lõpuks tuli pärast kirjavahetust Lakeni klienditeenindusega välja, et enamik lastekaid on otsas (sh muidugi ka need, mis me olime välja valinud) ja juurde neid enam ei tehtagi.

Ja nüüd ma siis ei suudagi otsustada. Alustame kasvõi suurusest, valikus on kolm varianti:

Väikest oleks kõige kergem kaasas kanda, samas saab see ju nii kiiresti tühjaks… Kuna laste kujundusega olid väikesed, siis mõtlesime, et okei, neile siis need. Abikaasa ütles kohe, et tema tahab kõige suuremat. Mina mõtlesin alguses keskmise peale, aga kipun praegu ka pigem kõige suurema kasuks kalduma, sest kunagi tööl meeldis mulle kasutada just Eviani 750ml varianti nii mahu kui “kaanega” korgi pärast (muidugi oli too plastikpudel suht olematu kaaluga, samas kui nüüd kahekordse seinaga roostevaba teras on üsna arvestatav kaal lisaks veele endale) ja pildil näha olev äge kujundus on ka ainult selles suuruses. Teise võtaks punase.

Lastele said algselt valitud vasakul pildil olevad pudelid, aga saada on vaid sellised. Plika oleks nõus võtma ka maasikaga ja Poiss delfiiniga. Kui nad oleks kolmesed, võtaks küll, aga mõeldes nende praegusele vanusele ja tulevikule, tunduvad veidi titekad. Mõtlesin, et võtaks siis äkki neile ka tavalised ja äkki siis ka kohe keskmises suuruses. Samas oleks need siis ju ka raskemad ja UK Amazonis miskipärast ühevärvilisi keskmises suuruses saada polegi. Sellises suuruses on saadaval ainult kaks piltidega varianti (siin lõpust teine ja kolmas), kumbki eriti ei meeldi. Pluss mina ja lapsed eelistame sellist korki, nagu on laste pudelitel, mis tuleks aga tavaliste pudelite puhul veel £4.99/tk eest lisaks osta, samas kui lastekatel on need juba vaikimisi ja seal oleks võimalus osta pudelid ka koos kotiga – mille puhul ma ei suuda ka otsustada, ühest küljest ma näen täitsa mingeid suviseid käimisi, kus see oleks mugav, teisest küljest – kas on ikka mõtet?

Plikale sobiks maasikas ju kunagist hüüdnime meenutades otsekui rusikas silmaauku, samas on see mu meelest siiski pigem väikese tüdruku, mitte koolilapse pudel. Delfiin on kohe täiesti suvakas, samas kui see siiliga pudel on mu meelest kohe eriti äge ja suur lemmik, ma isegi leidsin ühe Saksa veebipoe, kus seda veel müüakse (kirjutasin ja küsisin üle, on tõesti olemas). Riigisisene postikulu on €3.90, selle ma oleks veel nõus juurde maksma, Eestisse aga €15, mis ei tule kõne allagi. Kui oleks keegi, kes Saksamaalt tulemas oleks ja selle ära tuua saaks, aga no ei tea kedagi.

Või no kurat teab, võib-olla polegi need nö spordikorgid üldse head, äkki peaks lihtsalt tellima ära endale suured, lastele väikesed ühevärvilised keeratavate korkidega ja asi vask 🙂 Võta siis kinni, mis kõige parem variant oleks. Hetkel oleks eelistus number üks vist ikkagi leida keegi, kes Saksa suhtes aitaks (sest see siil on lihtsalt NII ÄGE) ning tellida ülejäänud Amazonist, Plikale sel juhul maasikaga variandi. Sest no ta ju ikkagi on Maasikas. Aga kuni ma pole Saksa suhtes selgust saanud, ei saa ju ka Amazonist midagi tellida, sest äkki peab ikka lõpuks kõigile sealt tellima…

Kiiret rangelt võttes muidugi pole, veepudelite olemasolu on aktuaalne vaid reisidel ja suvel. Reisimas me just eriti tihti lastega ei käi ja suveni on veel aega… Samas võivad needki vähesed variandid ajaga otsa saada, seega tahaks siiski asjaga ühele poole saada.

EDIT: Juhhei, ma ei ole veel harjunud faktiga, et mul elab Saksamaal täiesti isiklik sõber, kelle aadressile on nüüd siilikesega pudel tellitud. Nüüd on järgmine küsimus, kas keegi on äkki UK-st lähiajal Eesti poole tulemas? Sest noh, kui mul oleks võimalus see €10 Amazoni postikulu pealt säästa, siis ma hea meelega kasutaks seda 😛

EDIT2: Juhhei, Alice tuleb kahe nädala pärast Eestisse ja ülejäänud pudelid said tema juurde tellitud. Küll on tore, kui on palju rahvusvahelisi sõpru. Maailm on me küla või kuidas see väljend oligi.

Esimene nädal oma postkastiga

20/02/2016 / kodumajandus, meedia / 7 Comments

Kuna kõik arved on meil virtuaalsed ja ajakirjandust me reeglina ei telli, ei näinud veidi üle viie aasta tagasi siia kolides põhjust eraldi postkasti soetada. Memmeke, kes siin enne meid elas, sai oma posti naabritelt, meie samamoodi. Kui jätta kõrvale sünnipäeva- ja jõulukaardid, siis ega meile eriti midagi ei tulnudki.

Sensat tellisin üksvahe umbes neli kuud, kuna see mind aga loodetud kombel ei kõnetanud ja jäi lugemise asemel riiulisse seisma, katkestasin tellimuse üsna kiirelt. Digi käis ükskord pool aastat, Swedbanki preemiapunktide eest – ideaalne ajaviitelugemine, tunduvalt etem kui naisteajakirjad (tehnika arvustused ja võrdlused on mu nõrkus, go figure that out), aga praktilist väärtust pole minu jaoks nii palju, et ma seda raha eest tellima hakkaksin. Üksvahe tellisin aastaks oma lemmikristsõna – selle mõttega, et kui jälle lahendamise tuju tuleb, siis on ports võtta 😀

Kui meid polnud kodus, jättis naabrimees tihti meile posti ukselingi vahele – ja vahel ikka juhtus, et hakkas sadama vihma vms. Ei teinud just eriti õnnelikuks, aga polnud ka süüdistada kedagi peale iseenda – võiks ju oma postkasti panna, eks. Ja kui pole viitsinud, siis tulebki taoliste tagajärgedega leppida.

Nüüd aga juhtus nii, et taas hakkas aeguma ports Swedbanki preemiapunkte – Digit kahjuks enam valikus polnud, tellisin siis Ekspressi, sest ei osanud midagi targemat välja mõelda. Ja kuna see ilmub kord nädalas, siis leidsime, et pärast 5+ aastat on lõpuks aeg endale postkast osta 😀 Kõik ehituspoed käisime läbi ja ainult ühest soovitu leidsimegi – normaalse välimuse ja suurusega ning maja detailidega kokku sobiva värviga. Siis seisis postkast nädal aega ja ootas, et keegi viitsiks selle seinale panna… Eelmisel nädalavahetusel sai asi lõpuks tehtud.

Ja väga õigel ajal – sel kolmapäeval Ekspress esimest korda tuligi. Mingil põhjusel oli meie leht pandud naabrite postkasti, kes seda ise ka tellivad, seega said kaks tükki. Postkastid on maja seinal täpselt kõrvuti, täielik müstika, mis kirjakandjal mõttes olla võis. Helistasin kohe samal päeval ja palusin, et edaspidi ikka oma kasti saaks. Abikaasa, kes mu kõnest midagi ei teadnud, käis paar päeva hiljem Express Posti kontorist läbi ja palus sama 😀 Nii et on lootust, et järgmisel nädalal saavad lehed õigesti. Panime mõlemale postkastile korterinumbrid ka peale ja puha. Täisvärk.

Esimesed asjad, mis postkasti pandi, olid McDonaldsi sooduskupongid, järgmisel päeval Hesburgeri omad 😀 Suht mõttetud kupongid kahjuks, eks nende huvides on ikka eineid müüa, mina oleks aga huvitatud ainult Big Tasty ja Megaburgeri soodukatest… Ilma eineta 😛

Reklaamlehti oleme nüüd ka nädala jagu saanud. Rimi ja Selver miskipärast puudusid, aga esindatud olid Maxima, Konsum/Maksimarket, Comarket, Delice ja Home4You.

Sooduspakkumistega on muidugi nii, et kuna 90% (95%? 99%?) suurtes poodides müüdavast kaubast võiks minu poolest olemata olla, siis samamoodi on need kampaaniahinnad enamjaolt minu jaoks täiesti mõttetutele toodetele. Põhimõtteliselt huvitavad mind ainult värske kraam, mahekraam ja tööstuskaubad. Ja viimased reeglina vaid Maximas, kus on laiem valik ja rohkem arvestatavaid allahindluseid.

Meeldiva üllatusena avastasin Konsumi/Maksimarketi reklaamist eraldi lehekülje tervisesõbralike toodetega, kus peale enam kui kaheldava väärtusega vitamiinivee olid kõik ülejäänud tooted täiesti arvestatavad. Okei, enamikku neist ma ei ostaks, aga põhimõtteliselt VÕIKSIN osta 😀 Ja Nonna muffinisegu tahaks päriselt ära proovida. Muidugi mul pole Säästukaarti, kuna ma praktiliselt kunagi nois poodides ei käi, aga noh, kellelgi äkki on… Kui mul peaks tulema meelde enne 1. märtsi seda “kedagit” paluda. Kui meie kodulähedases pigem niru valikuga Konsumis seda segu üldse on, sest Maksimarketisse kindlasti sõita ei viitsi – samas elab selle lähedal Abikaasa õde, kes ilmselt võiks mulle vabalt osta, kui ma paluks, tal on kindlasti Säästukaart ka.

Kas Säästukaarti ei saa vahel mingi kampaania käigus soodushinnaga soetada? Ma euro vast maksaks, aga €3 pole kunagi näinud põhjust kulutada, sest me tõesti ei käi Konsumis praktiliselt kunagi ja Maksimarket on teises linna otsas.

Enamik reklaamidest lehitsesin kiirelt läbi ja viskasin seejärel vanapaberisse, ei olnud miskit huvitavat. Sellegipoolest ei näe ma mõtet kleepida postkastile kirja “ainult tellitud post” – kuigi mul on nende lehtedega nii vastastikused tunded, ma totaalselt vihkan paberi raiskamist ja mõtlen kurbusega kõigile maha võetud puudele. Teisest küljest aga jälgin meelsasti sooduspakkumisi ja mul on neid reklaame lehitseda kordades mugavam, kui veebist PDF variante vaadata, nagu seni teinud olen. Ja neid trükitakse nagunii, paraku. Nii et ma siis loen. Kunagi, kui ma olen nii rikas, et ei pea enam toidu hindu vaatama, siis äkki kleebin selle kleepsu ka 😀

Üle pika aja Ekspressi lugeda oli ülimõnus. Ma teatavasti ajakirjandust praktiliselt ei tarbi, kuna telekat meil pole ja ka veebist regulaarselt uudiseid ei loe. Neid on lihtsalt nii palju, liiga paljud neist mõttetud klikimagnetid või liiga negatiivsetest asjadest, mida mul ei ole soovi enesesse võtta. Igapäevaselt ilmuvaid lehti ma seega lugeda ei soovi – minu meelest on väga otseses seoses sisu tootmise kiirus ja kvaliteet. Korra nädalas Ekspressi lugeda on aga minu jaoks ideaalne variant – selle puhul vähemalt on tunne, et enamik sisust on reaalselt läbi mõeldud ja kirjutamiseks eeltööd tehtud 😀

Ei saaks öelda, et ma lehe just kaanest kaaneni läbi lugesin, aga üle poole kindlasti – ja see on minu puhul juba väga hea saavutus. Pole vist üllatav, et haridusteema oli hetkel kõige südamelähedasem, aga sellest tuleb kunagi üks eraldi postitus.

Ja lisalehest sain teada, et Mustika keskuses on “söö, palju jõuad” stiilis Aasia buffet, mis maksab kõigest €7 ja kus välditakse naatriumglutamaati 😀 Mustikasse pole mul üldiselt kunagi asja, aga ainult sellepärast läheks sinna 😀

Kaalun täitsa tõsiselt, et kui kolm kuud “tasuta” Ekspressi täis saab, siis tellin oma raha eest edasi 🙂 Ka preemiapunkte kasutan hea meelega selle jaoks edaspidigi. Ma ei tea ainult, kuidas seda korraldada, et enamik ajast maksan ja kui jälle kuutellimuse jagu punkte täis saab, siis tellin ühe kuu “tasuta”. Ühe kuu kaupa tellida on muideks preemiapunktide eest mõttekam – kui see punktisumma kolmega korrutada, tuleb kokku vähem, kui see, mis mina kolme kuu eest korraga maksin. Miks see nii on, pole õrna aimugi. Ma lihtsalt jätsin oma punktide kulutamise nii viimasele minutile, et olin sunnitud need korraga välja käima, vastasel juhul oleks lihtsalt aegunud.

Ühesõnaga meeleolukas nädal oli. Oma postkast on ikka tore. Ei teagi, miks me seda varem ei ostnud – polnud ju kallis ka, maksis alla €20… Polnud lihtsalt kunagi piisavalt oluline. Kuni praeguseni.

Keraamiliste leivavormide otsingul

16/02/2016 / kodumajandus / 5 Comments

2011 jõulude ajal nägin Selveris imeilusaid leivavorme, ei julgenud aga osta, sest polnud kindel, kas leivaküpsetamisest saab harjumus. Siiamaani kahetsen.

Sain endale alguses teise ringi plekist vormid, mis läksid nurkadest roostetama, seejärel teise ringi silikoonvormid, mis äärest katki läksid – senini sain neid kasutada, aga eile õhtul rebenes üks põhjani.

Nii et kui seni andis vormide vahetamist edasi lükata, siis enam mitte. Ja ma olen tegelikult päris mitu head kuud keraamiliste leivavormide suhtes silmi lahti hoidnud, lihtsalt kusagil pole. Õigemini ma ei käi kusagil peale suurte poodide ja nendes pole olnud.

Täna hommikul tuulasin netist välja pildi, millel olev vorm meenutas üsna üheselt noid Selveris müüdavaid ning mulle tundub, et tegu on Tallinna keraamikatehase toodanguga. Too pilt on sooduspakkumisest mais 2012 ehk üsna samast ajast. Tallinna keraamikatehase FB lehe põhjal aga tundub, et enam nad leivavorme ei tee. Nende lett oli ka Kaubamajaka jõuluturul ja kui seal oleks mõni leivavorm näha olnud, oleks ma selle ära ostnud – samas ei märganud ise küsida ka.

Niisiis – kas keegi on näinud äkki kuskil müügil selliseid heleda glasuuriga vorme? Netis tuhnides nägin vaid mõisakeraamika kodulehel pruunikaid/punakaid. Aga tahaks just heledaid.

Ma kujutan ette, et sealt tehasest saaks äkki tellimise peale isegi siis, kui nad muidu ei tee… Aga see tundub pikaajalise protsessina ja ma tahaks ideaalis sel nädalal kuskilt kolm uut vormi soetada. Ühesõnaga olen üks suur kõrv.

Toimekas laupäeva hommik

13/02/2016 / igapäevaelu, kodumajandus, puhas toit, rõõm, töö / 2 Comments

Tavaliselt on nädalavahetustel nii, et meie Abikaasaga enne 10-11 ennast voodist välja ajada ei viitsi ja lapsed saavad seni ise hakkama – enamasti vaatavad multikaid.

Nüüd on meil aga jaanuari viimasest nädalast tänu Abikaasa uuele tööle hommikune ärkamine tavalisest tunni võrra varasem ehk kui enne tõusime 7.30, siis nüüd 6.30 – et jõuaks lapsed lasteaeda viia, ise süüa ja 8.15 tööle. Vähemalt töötame nüüd ühes kandis, nii et Abikaasa ei pea enam mind eraldi tööle viima, et siis ise linna sõita. Minugi tööpäevad on seega hetkel 8.15-17, mis jätab mulle 45 minutit oma aega – saan kas hommikul rahulikult arvutis omi asju teha või vajadusel päeval oma asju ajada või mis iganes muud vaja on. Viiest korjab Abikaasa mu auto peale, vajadusel käime koos poes (tihti olen enne ära käinud, kui Rimi sobib), läheme koos lasteaeda – päris tore.

Muidugi kohe, kui ilm on rattasõiduks sobilik, hakkan ma jälle ise lapsi hommikuti lasteaeda viima ja rattaga tööl käima, siis nihkub meie kolme graafik taas hilisemaks. Aga kuni liikleme autoga, seni oleme varajased linnukesed.

Ja kes vara ärkab, see ka vara väsib – nii et enamikul õhtutel vajume ka meie Abikaasaga hiljemalt 23 paiku ära, tihti varemgi. Kes aga vara magama läheb, ei maga ka hommikuti kaua… Nii juhtus täna hommikul, et Abikaasa ärkas pool seitse, suutis veel ligi tunni voodis vedeleda, enne poolt kaheksat andis alla ja tõusis üles. Mina ärkasin umbes siis, kui tema voodist ära läks, suutsin omakorda peaaegu tunni voodis vedeleda, kuna und aga ei tulnud ja kuulsin, et lapsed kaheksa paiku oma toas jutustama hakkasid, läksin hoopis neile kaissu.

Nii et kaisutasime kõik koos, siis hakkasime koristama. Sest kui vanemad tõusevad samal ajal kui lapsed, ei ole juttugi multikatest, kui tuba on sassis 😀

Ja kogu meie elamine, olgem ausad, oli ikka väga-väga sassis. Eelmisel nädalavahetusel miskit koristasin, aga lõpuni ei jõudnud, nädala jooksul tekkis segadust jälle juurde… Nüüd hakkasime kõik koos usinalt pihta. Mina koristasin kööki, mis eile õhtul koristamata jäi, sest Birgit oli oma perega külas ja mängisime Cashflow’d, hiljem olin liiga väsinud, nii et lugesin lihtsalt veidi raamatut ja keerasin magama. Täna siis võtsin põhjalikumalt ette, sh pühkisin ära põranda ja nühkisin sealt kõik plekid ka ära. Lapsed koristasid samal ajal oma tuba ja elutuba, kus nende Legod laiali olid, Abikaasa tegi tuld, viis nädalaga kogunenud pakendi- ja bioprügi ära ning käis seejärel poes taarat ära viimas ja eile ununenud saia ostmas.

Sest meil on viimasel ajal uus nädalavahetuse traditsioon – inglise hommikusöök. Meie suur lemmik UK ajast, mida oleme ikka vahetevahel teinud, kuidagi unustasime selle aga päris pikaks ajaks ära, kuni nüüd jaanuaris jälle meelde tuli. Meie jaoks on inglise hommikusöögi kohustuslikud komponendid muna, peekon, šampinjonid, oad tomatikastmes, röstsai ja kohv – grillitud tomat ja vorst on alati külmaks jätnud, hash brown (pole õrna aimugi, kuidas seda eesti keeles kutsuda – mingi paneeritud käkk oli :D) pigem ka.

Kui siiani oli tunne, et mahedalt on enamikku sellest kraamist üsna raske leida, siis äärmiselt meeldivaks üllatusena leidsime eile täiesti juhuslikult Rimist mahedalt nii šampinjonid (ma tean, et neid saab ka Biomarketist, aga sinna satume harva ja nüüd, kus Abikaasa enam kesklinnas ei tööta, veelgi harvemini) kui ka oad tomatikastmes.

Viimane oli eriti üllatav ja rõõmsaks tegev leid – siiani olime ostnud Heinzi ube, mille purk maksis €1.39, need mahedad olid suisa 10 senti odavamad. Abikaasa ütles, et ta pidi normaalse maitse saavutamiseks neile ubadele soojendamise ajal rohkelt soola ja pipart lisama, aga see on ju imelihtne – ja lõpptulemus maitses mu meelest üsna autentselt.

Šampinjonid olid 200g karbis ja maksid €2.19 – kujutan ette, et need on ehk isegi poole kallimad, kui tavalised, aga kuna me tõesti sööme neid kord nädalas, pole mingit vahet. Munad on meil juba aastaid õnnelikelt kanadelt, sellega pole probleemi.

Peekonit mahedalt muidugi pole, aga vähemalt on olemas Oskari e-vaba variant – 120g pakk maksis €1.49, mis on 10 senti kallim, kui nende “tavaline” peekon. Pole päris sama maitsega, kui UK peekon, aga piisavalt õhuke ja jällegi – piisavalt autentne.

Mis puutub saia, siis kas seda veel üldse mahedalt leiab – nüüd, kus Vändra Leib läks pankrotti? Ei tea, nii harva, kui saia sööme, oleme harjunud ostma ciabattat – ja kuna rösterit meil pole, siis soojendame ahjus.

Seega viiest komponendist kolm said mahedad ja ülejäänud kaks vähemalt tervislikumad omasuguste seast. Me happy, korra nädalas on nii mõnus sellist hommikusööki nautida.

Kui tavaliselt jõuame nädalavahetusel hommikusöögini kell kaks päeval 😀 Siis täna oli poole kümneks elamine nii korras, et lapsed said hakata multikaid vaatama, mina toimetasin köögis edasi, Abikaasa tegi süüa, kella üheteistkümneks olime hommikusöögi lõpetanud. Seejärel sai veel tunnike toimetatud, pesin nõud ära, koristasin taas köögi… Ja juba kell kaksteist sain teha mõnusa pausi arvuti taga.

Aga nüüd on pallid mängitud, ostud kirja pandud, blogi kirjutatud, isegi tsipakene tööasju tegin – lähen koristan edasi, seda hoogu tuleb ära kasutada. Lapsed peame kella neljaks sünnipäevale viima, pärast mida nad ööseks mu ema poole lähevad, sest kell seitse on meil üks üritus. Kui hästi läheb, jõuan kodus kõik vajaliku kella neljaks tehtud, saan siis vaikuses ja rahus oma töö ära lõpetada ja õhtuks kõik “kohustuslikud ülesanded” kaelast – nii jääb terve homne päev niisama mõnulemiseks.

Küll on mõnus vara tõusta 😀 Käsu peale ma seda ilma hädavajaduseta ei suudaks, aga kui ikka nädalaid oleme pidanud ennast tööpäevadel nii vara voodist välja ajama, hakkab see ometi nädala lõpus ka tunda andma. Mina olen rahul!

Läks vist veidi käest ära

31/01/2016 / edevuse laat, igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss, rõõm / 4 Comments

Ehh. Nagu eilsetest väljaminekutest poleks piisanud 😀

Pidasin lastega täna hommikul aru – kas on ikka mõtet osta noid kohvreid Legode jaoks, teised vanemad väidavad, et lapsed ei viitsi nagunii sorteerida. Lapsed kinnitasid, et nad ikka tahavad ja lubasid ise sorteerida ka. Eks ole näha, kuidas nad seda lubadust pidada suudavad, aga kohvrid igal juhul ostetud said. Kaks sellist, nagu eelmise postituse pildil.

Siis käitusime enestele absoluutselt tavapäratult ja läksime Maximasse, kus täna olid kõik tööstuskaubad -40%. Ega me poleks sellest teadnudki, aga Abikaasa nägi eile Maximas Annikat, kes oli tulnud oma poisile tolle sünnipäevakingiks saadud raha eest Legosid ostma ning jättis ostmata, sest päev hiljem oli soodusmüük. Nii me siis läksime ka.

Kujutage ette, läksime poodi ja ütlesime lastele, et valige mõlemad endale üks Lego. Sellist asja ei juhtu MITTE KUNAGI 😀 Muidu ikka ainult sünnipäeva- ja jõulukingid. Peale raamatute ja mõne üksiku mullitaja või kaardimängu pole me suht kunagi lastele midagi niisama ostnud. Ma ei teagi, on see nüüd kurb või mitte. Mu meelest lihtsalt praktiline – mänguasju niigi küllalt ja raha kulub mujalegi.

Aga jah… Täna nad said valida. Plika avastas uue Frozeni Lego ja polnud vaja midagi mõelda. Poisi suunasin õige hinnaklassi juurde ja ta valis endale veel ühe politsei Lego – veidi suurema kui selle, mis päkapikk sussi sisse tõi. Päkapikk kaalus tõsiselt seda ka 😉

Kuna olime lubanud Abikaasa vanaemale külla minna, siis otsustasime, et käime vahepeal seal ära ja läheme hiljem uuesti poodi, soovitavalt ilma lasteta, et saaks rahulikult ringi vaadata ja mõelda, kas on veel miskit vaja.

Vanaema juures oli lill. Lapsed panid oma Legosid kokku, õnnis rahu ja vaikus. Meie mängisime ühist lemmikut täringumängu – vanaema nimetab seda Jospeliks, aga reeglid on vist suht samad mis Yatzyl. Jõudsime suisa kaks mängu mängida ja siis veel süüa, Plika jõudis oma Lego kokku panna, Poisil jäi pooleli.

Hiljem viisime lapsed ema juurde, et kahekesi poodi minna. Teel poodi avastas Abikaasa, et ega ta tegelikult ei viitsigi tulla, nii et viis minu ära ja läks ise koju 😀 Eks ta tark oligi, mul läheb noil puhkudel alati parajalt aega ja tal oleks kannatus katkenud. Kuna ta pidi mulle nagunii hiljem järele tulema, leppisime kokku, et kui talle miskit leian, saab siis proovida.

Mina läksin kergelt hulluks. Endale ei ostnud kusjuures midagi peale kinnaste, need jäid silma viimasel minutil ja olid täielik emotsiooniost, aga täiesti perfektsed. Maksid allahindlusega €3.99 – materjaliks 70% vill, 20% angoora, 10% nailon. Imeilusad, täpselt parajad ja sobivad ideaalselt mu mitu aastat tagasi Montonist ostetud mütsiga. Viimane paar tundus ka olevat, nii et täielik vedamine.

Lastele ostsin hunniku joonistamise ja meisterdamise materjali. €19 eest viis joonistusplokki, pliiatsid, vildikad, mille teises otsas olid templid, rasvakriidid, guašid, ühed tavalised käärid, kolmese komplekti kujundikääre (siksak jms) ja ühe PVA liimi. Eks meil oli kodus varemgi kõike taolist, aga joonistuspaber peamiselt õhuke, pliiatsid-vildikad-kriidid mitte enam esimeses värskuses, kääre kahe peale üks paar, mille pärast aeg-ajalt kakeldakse ja pulgaliimid, aga mõnikord on pisikesi asju parem kleepida just sellise tuubiliimiga. Ja need ägedad kujundikäärid, selliseid meil varem polnud üldse 🙂 Joonistusplokkidest oli üks A3, 2 A4 (kõik paksemad paberid, mis sobivad ka guaššidele) ja kaks tükki õhukese paberiga, mille ostsin puhtalt sellepärast, et kaanel oli ühel Frozen, teisel ämblikmees, sees lisaks tühjadele lehtedele veel kleepekad, paar pilti värvimiseks ja joonlaud.

Lapsed olid muidugi sillas. Ma ise ka. Nii väikese raha eest palju head kraami 🙂

Abikaasale leidsin kingad. Ise ka imestasin, käisin jalatseid vaatamas vaid moe pärast – olin kindel, et nagunii on mingi jubeda välimusega ja kunstmaterjalist jama müügil. Enamik olidki, aga mõned olid nahast ka – leidsin mitmed täitsa Abikaasa stiilis, number 45 küll polnud ühtki, aga 44 oli paras ja nii ära ostetud sai. Näis, kuidas vastu peavad… Maksid soodusega miskit €19. Lisaks leidis ta endale neli paari sokke.

Tuli meelde, et Abikaasa on terve igaviku soovinud uut ja suuremat ahjuvormi. Ta üsna tihti kirub, et meie praegune vorm on nii väike, sinna ei mahtuvat midagi ära. Noh, vana vorm oli 2,5l, uus täpselt poole suurem. Maksis alega kõigest €12 ja mahub TÄPSELT meie Pioneer pliidi imepisikesse ahju. Ma olin enne üsna veendunud, et me lükkame selle vormi ostu nii kaua edasi, kuni remont tehtud, siis tuleb uus pliit loodetavasti suurema ahjuga ja on kergem midagi mahukamat leida. Aga tänane leid oli ideaalne:

Suvel ostsime Maximast mingi sooduka ajal kolm imeodavat erinevas suuruses roostevabast terasest kaussi. Kuna need olid jälle (ikka veel?) soodukas ning on osutunud väga praktiliseks (kui tahta midagi kerget ja mittepurunevat, aga plastikut ei soovi, siis nagu väga valikut polegi), siis võtsime neli kaussi veel. Nüüd on meil kolme suurust kaks tükki ja siis veel üks. Nelja kausi eest maksime vist ca €3.

Raamatutele allahindlus ei laienenud, selgus kassas. Kahju, jätsin ostmata. Samuti ei olnud soodusega elektrihambaharjad, mis mind sügavalt hämmastas, sest no kust otsast see siis tööstuskaup pole, ülejäänud tehnika oli küll ales… Aga ostsime ära ikkagi, sest plaan oli juba ammu. Võtsime Oral B omad, kaks lastekat 😀 Sest need maksid €18 tk, täiskasvanute omad olid €28 ja no mina mingit vahet ei näinud – värvilisem ja veidi lühema käepidemega, aga muu ju kõik sama, pea on igaühel oma… Kahtlemata oleks ühest ka piisanud, aga ennetamaks kaklemist, võtsime kaks. Saavad koos pesta ja saame meie Abikaasaga ka koos pesta. Ja laste hari annab 2 minuti pärast märku, et aeg täis, täiskasvanute omal seda küll polnud, vähemalt mitte meie eelmisel, mis katki kukkus. Kahju küll, et pidime täishinna maksma, loodan, et kuskilt poleks odavamalt saanud – aga Maximas on üldiselt üsna head hinnad, nii et vast väga vastu pükse ei saanud.

Laste uued Legod ja kohvrid pildistasin ka üles. Jõudsime küll nii hilja koju, et juppide kohvrisse paigutamiseni täna ei jõudnudki 😀

Selline kulukas päev siis. Aga äärmiselt rahuldustpakkuv. Nüüd on küll krediitkaart jälle peaaegu tühi, aga tühja kah, kõike oli vaja 🙂 Nojah, lastele mõeldud kraami rangelt võttes küll polnud NII VÄGA vaja, aga üks kord ju võib osta neile ka lihtsalt sellepärast, et tahtsime 🙂