kodumajandus

Möödunud kolme nädala menüü

/ kodumajandus, kööginurk, nädala menüü / Leave a Comment

Märtsi teine pool läks menüü mõttes täitsa metsa. Mõtlesin, et ei tee ette, vaid planeerin jooksvalt, aga tööd oli palju, õhtuti olin surnud ja ei jaksanud üldse söögitegemisele mõelda. Üht ja teist sellegipoolest tehtud sai, millest tagantjärele aru anda. Ja õppetund, eks, oli kõige olulisem – peab

Viimaseks nädalaks sai vähemalt teiseks pooleks menüü tehtud – Kaaslane ju jõudis koju 🙂 Aega mul selleks eriti polnud, seega võtsin kiiruga mõned me lemmiktoidud ja valmis ta oligi.

Aga siis tagasiulatuvalt menüü ja kommentaarid.

E 15.märts verivorst ja praekapsas
T 16.märts riisinuudlid wokitud aedviljadega
K 17.märts oapallid hapukoore-majoneesikastmega
N 18.märts koorene kanapasta
R 19.märts kinoasalat
L 20.märts kanasupp
P 21.märts

 

Verivorst oli Saaremaa poes eriti hea hinnaga, sai sellepärast ostetud. Praekapsas maitseb kõigile. Oleks ahjukartulit ka kõrvale tahtnud, aga ei viitsinud teha. Süüa tegi Poiss. St, noh, torkis vorste kahvliga ja pani need ahju ning kapsa potti soojenema 😀

Riisinuudlid wokitud aedviljadega oli käigu pealt improviseeritud tervislik kiirtoit – polnud eriti midagi varuks, polnud ühtki liha sügavkülmast välja võetud. Mõtlesin tükk aega ja lõpuks mõtlesin välja, inspiratsiooniks ikka Sandra Vungi retseptist saadud ideaalne kombo riisinuudlite maitsestamiseks – sojakaste-koriander-kurkum. Pakk wokisegu pannile, nuudlid peale, maitsestasin – valmis. Kõik sõid ja kiitsid.

Oapallide retsepti võtsin ka Sandra Vungilt, sest parasjagu oli käimas kaunviljade nädal, aga see jäigi mu ainsaks katsetuseks, sest rohkem ei jaksanud. Salati jätsin tegemata ja pallid üksi olid kuivavõitu, enda viga, eks 😀 Aga noh, võimalik, et proovin kunagi täisretsepti ka järele.

Koorese kanapasta tegi Plika, sest ma ei jaksanud mõelda ega ise teha.

Kinoasalatiga oli selline lugu, et päev varem polnud mul lõunaks midagi süüa, tegin kinoat – aga kogemata liiga palju. Sisse hakkisin vist marineeritud kurki, sest muud polnud… Mitte et mulle maitseks marineeritud kurk 😀 Ühesõnaga pool jäi järele. Järgmine õhtu siis lisasin sellele purustatud keedumuna, kirsstomateid, tegin peale õlikastme… Maitses palju paremini 😀

Samal õhtul kätte saadud ahju õnnistasid lapsed sisse pitsaga.

Paar päeva hiljem sai esimene leib ka tehtud:

Ahi mahtus mõõtudelt ideaalselt ja mul on nüüd lõpuks ometi pisut suurem plaat 🙂

Jogurti tegemise õpetus oli isegi ahju kasutusjuhendis ja tundub üsna pädev. Ma polnud veel nii kaugele jõudnud, et minna uurima, mis juuretisega jogurtit praegusel ajal poest saada on, kui jõudis kohale Krissu sünnipäevakaart ja ühes sellega ka pakike jogurtibakterit. Plika saab varsti ära katsetada.

Kanasuppi tegin esimest korda elus. Turult sain hirmkalli talukana (1,5kg maksis ca 12€) – selle koivad ja tiivad eraldasin, pisut fileed sain ka, ülejäänust keetsin puljongi (ei viitsinud sinna midagi sisse panna peale soola, ehkki retseptid ütlevad, et paneks juba maitseks juurvilju) ja supi (suht standardse – kartul, porgand, porru, seller). No JUBE hea sai ja LIIGA kiiresti otsa 😀

E 22.märts sushi (ei teinud ise)
T 23.märts riisinuudlid wokitud aedviljadega
K 24.märts vein, juust, krõpsud
N 25.märts jacket potatoes tuunikalaga
R 26.märts tortillapitsa salaamiga
L 27.märts koorene salaami-šampinjoni pasta
P 28.märts

 

Sünnipäevanädalal oli söögitegemisega eriti kehvasti. Teisipäeva lõunaks sai uuesti tehtud nädal varem avastatud wokirooga – suurema koguse, et jaguks õhtuks ka. Kolmapäeval oli veiniõhtu snäkkidega.

Neljapäeval kordasime üsna hiljuti menüüs olnud tuunikalaga ahjukartuleid, sest menüü ju puudus ja nende jaoks olid asjad kodus olemas. Reedel sain Saaremaa poest soodsa hinnaga salaamit, nii et laisalt tegime tortillapõhjal pitsat – salaami ja punase sibulaga. Laupäeval oli vaja ülejäänud salaami ära realiseerida ja proovisin seda retsepti pisut lihtsamal kujul (pähkleid mul polnud ja mozzarella mu arust miskit eriti juurde ei andnud, aga salaami-seened-juust kombo oli päris mõnus).

E 29.märts McDonalds
T 30.märts tomatisupp
K 31.märts hiina kana
N 01.apr mulgi puder
R 02.apr lõhesupp
L 03.apr tuunikalapirukas
P 04.apr brokoli või ja küüslauguga, tatar sibulaga

 

Esmaspäevaõhtused plaanid läksid nii, et polnud aega süüa teha, jõudsin koju peale üheksat ja võtsin mind oodanud Poisile burksi (Plikat polnud kodus). Endale ka muidugi. Magustoiduks olid maasikad 😀

Teisipäeval tegime oma lemmikut tomatisuppi (pane blogi otsingusse tomatisupp, saad retsepti), sest soodushinnaga mozzarella. Seekord tegi Plika ja imestas, et NII LIHTNE ongi 😀 Kolmapäeval tuli Kaaslane ja tema auks sai söögiks me lemmik hiina kana, mille retsepti tuleb samuti välja blogi otsinguga. Neljapäeval vana lemmik mulgipuder. Reedel võtsin sügavkülmast välja lõhe supikogu, mida oli nii palju, et pidin puljongi keetmiseks garaažist suurema poti tooma ja see induktsioonpliidil ei töötanud, nii et sai puupliidil suppi keeta. Eile tegin tuunikalapirukat, mis oli täitsa maitsev ja võiks teinekordki teha (ehkki sibulapirukas on ikka kõikse parem).

Täna oli päeval kõht tühi ja külmkapis pikalt järge oodanud üks brokoli. Ma pole brokoliga just kõige suurem sõber, kuidagi ei oska teda valmistada, pasta sees ei maitsenud… Aga nüüd googeldasin, kuidas maitsvalt teha, lugesin Perekooli teemat ja leidsingi ideaalse lihtsa retsepti. Panin soolaga maitsestatud keevasse vette minutiks tükeldatud brokoli, kurnasin siis vee, lisasin võid, pressisin sisse paar küünt küüslauku ja raputasin kaane all kõik korralikult segi. No tõsiselt imemaitsev sai! See lühike keetmine tegi brokoli nii ilusaks erkroheliseks, see oli ühtaegu krõmps ja mahlane. No ja või ning küüslauk… Nom. Jälle üks tervslik lihtne kiirtoit lisaks, mis sobib kodukontori kiireks lõunaks.

Õhtuks tegime tatart praetud sibulaga, sest mõlemat oli kodus olemas ja kalasupist oli kopp ees. Seda saab veel mitu päeva lõunaks süüa 😛

Aga üldiselt on jah nii, et nüüd, kus Kaaslane on kodus, peab ikka iga päev süüa tegema 😀 Seega järgmise nädala menüü on paigas, küll väga ei viitsinud uusi retsepte otsida, pigem vanad ja äraproovitud. Aga ei seljankat ega riisi-spinatipihve pole ma varem teinud, nii et miskit uut ikkagi ka. Eks näis, kuidas siis tegelikult läheb. Selline tunne, et peab hakkama kaks korda päevas kokkama, Kaaslane muudkui näljendab… 😀 Nii juhtub, kui üle poole aasta ühes väikeses ruumis kinni istuda ja siis järsku saab terves kahekorruselises majas ja aias ringi toimetada. Ega ta palju järjest ei jaksa, ikka tasa ja targu ja pidevate puhkepausidega, aga ISU on igatahes hea 😀

E 05.apr lasanje
T 06.apr kala-kartulipudru vorm
K 07.apr seljanka
N 08.apr läätsekarri
R 09.apr pad thai
L 10.apr riisi-spinatipihvid
P 11.apr kapsapirukas

Kütja memuaarid

/ elu koos kassi(de)ga, kodumajandus, rõõm / 1 Comment

Mulle meeldib küll üle kõige elav tuli – pole midagi hubasemat kui puuküte – aga ma olen üsna laisk kütja. Ei oleks ma kindlasti põhikütteks puukütet valinud, kui ma oleks endale üksinda elamist ostnud, aga kuna Kaaslane küttis, siis win-win, eks. Kuniks ta alatult pooleks aastaks haiglasse põgenes ja mu terveks kütteperioodiks üksi jättis… On alles jultumus 😀

Igatahes jah… Pisut vaevaline see algus ehk oli, kui ma ikka üldse aru ei saanud, kus mis on (olen siin varem korduvalt maininud ka, kuidas kõik erinev küttematerjal oligi läbisegi ja suvaliselt) – mida edasi, seda sujuvamaks kõik läks. Kujunesid välja oma süsteemid ja oma loogika.

Nüüdseks olen jõudnud sinnamaale, et kogu brikett on otsas ja kütan ainult puudega. Mis oligi eesmärk 😀 Sest PÄRIS puid pliidi alla panna on mõnusam kui pudisevat briketti või ebastandardseid klotse, mis kuskilt saekaatrist üle jäänud. Olen esimest korda elus saanud sina peale ka ahju kütmisega – siin on lihtsalt mõnus ahi 🙂 Pliit on pisut liiga väike, aga olgu peale, kütab siiski tublisti.

Kuulge, mis mõõdus teie puupliidid on? Mul on 40×73, kõrgus 72, see auk, kust puid sisse panna, 17×20. Minna ütles võrdluseks, et tal 50×90, kõrgus 78, puude ava 20×28. Nii et tundub, et mul ON nõmedalt väike pliit 😀 Selles mõttes ei saa üldse kurta, et ta KÜTAB ära kogu maja kenasti (meil ju lisaks soojamüürile seal taga köögi põrandaküte, võrdlemisi mahukas boiler ja teise korruse tubade radikad), aga selline tunne on, et muudkui topi neid urrima puid paarikaupa juurde ja noh, suurim feil on ikkagi see, et praeahju pole.

Olen alati armastanud pliiti kütta, sest sellega saab kiirelt sooja, aga praeguse pliidi kõrval olen hakanud väga hindama me suurt mõnusat ahju, mille saan puid täis toppida ja see toimetab siis omasoodu. Eelmises kodus oli lihtsalt nõme ahi ja see asus lisaks remontimata poole peal, kus oli nõme seda kütmas käia. Noid muresid siin pole 🙂 Ahjuga on mul muidugi see teema, et ehkki kõik väidavad, et üle ühe ahjutäie korraga kütma ei peaks – kui ma seda teen, jääb ahi alt täitsa jahedaks. See on suur ja kõrge, ulatub teise korruse tubadesse. Aga no mina tahan, et see alt ikka ka mõnusalt soe oleks. Nii et kui esimene ahjutäis on ära põlenud, panen veel korra puud sisse, vähemalt pooltäis või täitsa täis. Siis alles läheb soojaks alt ka. Tean ju küll, et ahi lähebki soojaks viivitusega, aga olen korduvalt proovinud, et ok, kütan siis ainult ühe ahjutäie ja ei pane puid lisaks – no ei lähe alt soojaks tagantjärele ka 😀 Nii et ma ei tea. Kas kellelgi on veel nii, et suur ahi ja peab pikemalt kütma? Võrreldes pliidiga on see ahi ikkagi nii mõnusalt isemajandav… Pidevalt pliidi alla puude toppimise ma lihtsalt unustan ära tihti, kui olen süvenenud töösse või raamatusse 😀

Piltidel on veebruarikuu jooksul üles pildistatud hetked puude ja briketiga majandamisest. Hästi oluline, eks 🙂 Aga mul endal on rahulolu suur, kui saan jälle restid-korvid puid täis veetud.

Elu koos kuivatiga

/ kodumajandus, rõõm / 4 Comments

Homme täitub kuu sellest müstilisest päevast, mil mu elu osaks sai väga ootamatult kuivati. Kortsude vastu, ütlen ausalt, pole ta küll suuremat aidanud. Need asjad, mis enne kortsus olid – voodipesu, mõned paksemad teksad – on nüüd ka. Kõik mu voodipesu on odavama otsa puuvill, ilmselt sellepärast. Kavatsen osta endale katsetuseks mõne kvaliteetsema komplekti ja vaatan, kas on mingit vahet. Olen katsetanud eri programme ja täituvust, mu arust suuremat vahet kortsude mõttes pole. Enamik riideid kuivasid ka restil suht sirgu – need tulevad kuivatist samamoodi sirgelt 😀 Aga need on nüüd nii PEHMED! Ja KARVAVABAD! See on lihtsalt imeline!

Kõik kummutisahtlites olevad riided on praeguseks pesust ja kuivatist läbi käinud – puude peal rippuvate riieteni pole veel jõudnud, viitsimine sai vahepeal otsa, küllap mingi hetk võtan ette. Kuna kontoris ma ei käi, siis sealt kapist peaaegu kunagi midagi vaja ei lähe ka 😀

Huvitav, millal ükskord saab kuivati filtri puhastamine olema tavapärane majapidamistöö, mitte rõõmust kiljuma panev tegevus? 😀 Siiani küll naudin ja imestan iga kord seda tolmu- ja karvahunnikut nähes. Ning rõõmustan kogu südamest, et me riided sellevõrra puhtamad on.

Ja noh, järgnevad pildid on väga-väga kaunid ja olulised, eks, üldse ei korda ennast 😀 Ega ma nüüd kaugeltki igast kuivatatud korrast filtripilti ei tee, aga vahelduva eduga… Seda jama muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb… Ehkki ajaga võiks seda nagu teoreetiliselt vähemaks jääda, ei?

Igatahes. Minul polnud aimu ka, milline see sodi on, mis kuivatisse jääb. Nii et ehk on kellelgi veel põnev vaadata. Minu jaoks on kuivati omamine igatahes suht elu muutev kogemus 😛

Tegelikult ma panen kõigepealt paar varasemat klõpsu. Esiteks sellest, kui me vana pesumasin paranduses käis:

Ja teiseks pidulikult viimane pesurestipilt, mis sai tehtud vaid sellepärast, et Mustu sinna peale magama ronis 😀

Ja nüüd siis ridamisi vaimustavaid sodipilte 😀

…

Elu koos kuivatigaRead More »

Ma siin niisama rõõmus

/ igapäevaelu, kodumajandus, kööginurk, rõõm / 6 Comments

Ehh… Kuidas saab olla õnnetu, kui sul on kuivati? 😛 No tegelikult, ma olin enne ka täiesti rõõmus, aga ülejäänud nädala eufoorial on esmaspäevaõhtuse üllatusega siiski ilmselt üsna palju pistmist 😛

Pesin siin ükspäev voodipesu – filtrist tuli muljetavaldavalt sodi, aga kuivatist tuli kõik välja ikka kohutavalt kortsus olekus – hoolimata sellest, et saputasin need veel poole kuivatamise pealt kõik korralikult lahti, kuna olid keerdus, pallid olid ka sees ja puha. Arvan, et ju siis ikka liiga suur kogus korraga, ehkki kuivati tundus pooltühi 😀 Katsetan järgmine kord vähemaga.

Osalesin eile ühel webinaril, kus osa räägitust oli selline, mis mul üsna põhjalikult läbi mõeldud, aga oli ka sellist sisu, mille üle mulgi põnev põhjalikumalt mõelda. No näiteks ma tean üsna hästi, milline ma olla tahan ja millist elu endale soovin, aga ma ei ole kunagi mõelnud päris konkreetselt nii, et millised väärtused on mulle kõige olulisemad ja kas mu praegused otsused ja tegevused on nendega kooskõlas. Sellest tuleb tegelikult kunagi üks teine postitus.

Nii muuhulgas jäin mõtlema selle üle, et ühest küljest on mul küll pisut kahju, et ma praegu seda imelist lumist talve rohkem ei naudi, aga teisest küljest on mul siin oma mõnusas soojas kodus nii hea olla, ilma Kaaslaseta ei kisu kuidagi kuskile loodusesse jalutama. Jalutan linnas küll, kui vaja on, aga et sõidaks autoga kaugemale loodusesse, seda ei viitsi. Ja ei teagi, on see siis hea või halb? Olen alati heas mõttes kadestanud neid, kes kogu aeg sõidavad, käivad ja teevad ning tundnud aeg-ajalt, et mul on igav elu… No praegu ma igavust ei tunne ka, nii põhjalikult naudin seda vaikelu kodus – kodukontor, igaõhtused kõned Kaaslasega, lapsed, kassid, söögitegemine, koristamine, raamatud, vahel sõbrad… No üsna täiuslikult õnnelik olen, hoolimata sellest, et Kaaslast pole tükk aeg IRL näinud ja kodust välja eriti nina pista ei viitsi…

Nii et vist ikka on kõik okei. Küll tuleb veel neid lumiseid talvi (tean, tean, et ei ole see enam nii iseenesestmõistetav kui vanasti, aga KÜLL TULEB VEEL – kui mitte aasta ega kahe, siis kolme pärast ikka :D) – jõuab siis Kaaslasega aktiivsemalt talverõõme nautida. Praegu naudin kodus 😀

Aga tegelikult ma tulin vist söögist ja söögitegemisest jälle kirjutama. Sest lihtsalt puhas rõõm ja nauding on. Perfektne hobi külmadeks talveõhtuteks – eriti kuskil käima ei pea (ainult korra nädalas trennis), õhtuti vaba aega kokkamiseks küllaga.

Ma nii rõõmustan iga kord, kui mul saab kapist miski otsa, mille asemel ma saan hakata kasutama midagi paremat. No näiteks, mingid pisut aegunud toiduained, mil otseselt midagi viga pole, aga hea, et ära tarbitud sai. Või siis need “tavatoidud”, mille olen otsustanud mahedate vastu vahetada. Või need seemned, mis hiljuti pakendivabast poest ostsin ja täna leiva sisse panin. Sellised väikesed asjad.

Pakendite teemal rääkides – lahendasin enda jaoks ära küll oad, läätsed ja kikerherned (neid ostan kuivatatult ja keedan ise), aga on ju endiselt teatud asjad, mida konserveeritult edasi ostan. No näiteks Poisi lemmik konservmais. Purustatud tomatid ja tomatipasta. Oad tomatikastmes, mis on inglise hommikusöögi lahutamatu osa. Need vist ongi põhilised. Ja nüüd siis ongi variandid:

  • tavatoode plekkpurgis
  • mahetoode tetrapakis
  • tavatoode klaaspurgis

Ema ütleb, et ostab Rimi maheube ka pakendi pärast, ei taha plekkpurgist raskemetalle sisse süüa. Aga tetrapakkidel on ju ka alumiiniumikiht kuskil sees. Nii et kumb siis lõppude-lõpuks parem on? Tervisele on klaas kindlasti kõige parem, ümber töötlemise mõttes ka, transpordi ja jalajälje mõttes jällegi mitte. Ümber töötlemise mõttes on plekkpurk vist ka parem kui tetrapakend?

Mis see ideaalvariant siis oleks 😀 Kohalik mõistliku hinnaga mahetoode klaaspurgis? Ei eksisteeri 😀

No konservmaisi tavapoodides mu arust mahedalt polegi ja plekkpurgis ma seda ökopoest kalli hinna eest ostma ei hakka. Bonduelle’il on klaaspurgis, vaatan ehk siis tulevikus selle poole, ehkki kilo hind on sel mõnevõrra kallim ja see on pisut idiootne.

Tomatipasta ja purustatud tomatid on soodukate ajal täiesti vastuvõetava hinnaga Rimi I Love Eco sarjas, aga no see tetrapakk… Tomateid on ju igas asendis klaaspurgis ka – tõenäoliselt hind ka mõnevõrra kallim ja võrreldav mahetootega. Ja ma olen harjunud kasutama seda suht lahjat tomatipastat, mida poolekilostes pakkides müüakse (seal vist on kirjas, et tomatipasta sisaldus on vähemalt 8%) – ei tahaks mingit überkontsentreeritud varianti selle asemele, mida võib küll vähem kuluda, aga mu arust on kohe teistsugune maitse ka, mu lemmikus tomatisupis järele proovitud. Kaldun praegu selles suunas, et ostan mahedalt tetrapakis.

Oad tomatikastmes on mahedalt plekkpurgis – olen kunagi ostnud, aga viimasel ajal pole eriti müügil näinud ja eks üritan plekkpurke vältida ka. Klaaspurgis samuti täitsa olemas, aga seal hakkab lugema ka maitse – Salvesti omad on nt pisut erinevad nendest, millega harjunud oleme. Samas Liisi juures sain ükskord mingit üsna adekvaatse maitsega klaaspurgis varianti. Siin loeb muidugi ka see harjumus, et inglise hommikusöögi jaoks arvestan vastavalt sööjate arvule kas üks või kaks 400g purki ja kui klaaspurgis on mingid muud kogused, siis lööb arvestuse pisut sassi. Inimene on harjumuste ori, noh 😀 Mulle üldse ei meeldi mingeid poolikuid purke külmkappi jätta, tahan korraga kõik ära kasutada. Teoreetiliselt võiks neid ube äkki ise ka teha, aga… Ma ei viitsi üle ka pingutama hakata 😀 Pean endale meelde tuletama, et baby steps, ei pea kõike korraga ja ideaalselt.

Oh… Väsisin ära järsku, lähen nüüd voodisse lugema 😀 Kokkamisest kirjutada ei jõudnudki, ainult pakenditest… No mõni teine kord siis, menüüpostitus homme õhtul või nädalavahetusel nagunii soolas.

Kuidas vahel juhtuvad täiesti uskumatud asjad

/ jabur elu, kodumajandus, rõõm / 4 Comments

Mu pesumasin on ostetud aastal 2010, olnud sellest ajast saati tihedas kasutuses ja minuga ustavalt kaasa kolinud. Tsentrifuugimine oli viimasel ajal pikalt probleem, kuni pump lõpuks täiesti üles ütles. Olen blogiski jaganud, kuidas ma paranduse meestele lihtsalt masinale peale vaatamise ja kassi silitamise eest 30€ maksin ja kuidas paar kuud hiljem pump siiski välja vahetada tuli. Olin nii rõõmus, et sain masina päevaga tagasi.

Vähem kui kuu aega hiljem hakkas masin tsentrifuugimise ajal tegema häält, nagu tahaks ära lennata. See oli nii jube, et ma reaalselt sain peaaegu südari. Helistasin uuesti parandusse – pakuti, et laagrid on läbi. Ainult et järgmiste kordade ajal seda häält enam ei tulnud… Kuni jälle tuli… No umbes üle ühe – kord oli korras, kord kõvahäälne. Pärast toda esimest korda ei olnud enam kordagi südari skaalal lärmakas. Mõtlesin juba, et kujutan seda endale ette, kuni masin täna jälle nii kõva lärmi tegi, et ma selle poole tsentrifuugi pealt kinni keerasin ja pärast tükk aega värisesin, sest no konkreetselt NII jube oli.

Me olime eelmisel nädalal juba Kaaslasega nagunii arutanud, et tõenäoliselt tuleb varsti uus masin osta. Ta oli nõus esmast uurimustööd tegema ja mina valisin tema valitute hulgast välja selle Samsungi. Nagu ma seda põhjendasin: kõigil masinatel on targad programmid, mis oskavad ise kõike määrata, aga Samsungil on parim reklaamtekstide kirjutaja. Peamine põhjus, miks ma selle masina kasuks otsustasin, oli see luuk, kuhu saab igal ajal ununenud asju lisada. Sest te ei kujuta ette, kui tihti ma olen vihastanud – avastades, et üks sokk on musta pesu hulgast põrandale kukkunud, aga masin juba töötab 😀

Pesumasinad on odavamad kui kuivatid ja ma olin alati ette kujutanud, et järgmisena lisandub me kodumasinaperre just kuivati. Mul oli lihtsalt NII siiber päevade kaupa jalus olevast pesurestist ja lõpututest kassikarvadest. Olin kindel, et kuivati tuleb koos uue koduga, aga pärast kahekordset koduvahetust sai raha otsa ja nii see jälle jäi.

Ja nüüd siis andis pesumasin ka otsad. Õigemini ei andnud otsad, tegi lihtsalt sellist häält, et ma sain peaaegu südari. Nii ma lõpuks alistusin ja palusin Kaaslase venda, kas ta saaks me välja valitud masina ära tuua ja ühendada. Sest ma ise ei tea sellistest asjadest ilmselgelt midagi. Aga ÕNNEKS oli väljavalitud masin poes, mis Pärnus olemas ja jäi talle täpselt teele.

Ja nad tulidki, kohe täna. Ma muidugi pisut meelitasin ka, õhtusöögiga – no et oleks vähem süümekaid oma palvetega ootamatult peale lendamise pärast.

Niisiis nad tulid ja tõid masina sisse… Ja pärast sööki pidin selle lahti pakkima.

Ja noh, mis ma ikka pikalt räägin, panen parem video 😀

 

See on ikka täiesti… Uskumatu. Päriselt? Päriselt? Mul on pesumasin JA kuivati?

Jah, mu tagumine esik on hetkel segadus kuubis. Jah, ma ei tea veel, kuhu lähevad need kapid, mis on praegu seal, kus kuivati koht oli algusest peale plaanitud, nii et kuivati on põhimõtteliselt keset tuba (ja pikendus, mille kaudu see voolu saab, köögi põrandal). Jah, need pildid on täiesti suvalised klõpsud. Jah, ma olen selsamal hetkel hullumiseni õnnelik. MUL ON KUIVATI. Mul on uus pesumasin ja kuivati.

Päris ausalt pole mitte keegi suutnud mind kunagi sel määral üllatada. Ma ei osanud seda mitte kõige vähematki kahtlustada 😀 Ma ootasin lihtsalt uut pesumasinat 😀 Ja plaanisin vaikselt, et kui tulumaksutagastus tuleb, siis lihtsalt vaatan mööda kõigist säästmise plaanidest ja ostan selle urrima kuivati lõpuks ära.

Ja kuidas ma siis kuulasin, et see plaan oli neil juba mõnda aega, Kaaslane oli sellest teadlik ja mind üritati kollektiivselt eksitada, et ma ei läheks ise hommepäev kuivatit ostma… 😀

(Ja samas hoiti Kaaslast samamoodi teadmatuses, et see kuivati just nüüd koos pesumasinaga koju tuleb. Nad olid talle veel poest helistanud, et küsida, kumma ta valiks. Aga see kõne oli niisama info küsimise stiilis. Kaaslane teadis, et ma tahan võimalikult suurt, nii et ta ütles kohe 9kg)

Pesumasina tsentrifuugimise hääl oli nii vaikne, et ma peaaegu ei kuulnudki seda.

Me panime kuivatisse need rätikud, mis ma olin just hommikul ära pesnud ja mis olid resti peal kenasti kõvaks kuivanud… Kui pehmed need välja tulid ja milline sodi oli filtris…

Ma lihtsalt… Ei suuda ausõna seda mitte kuidagi väljendada, KUI õnnelik ma praegu olen.

See on lihtsalt… Uskumatu.

Uskumatult imeline.

Kõik tolm ja kassikarvad on nüüd minevik.

Tuleb välja, et unistused tõepoolest täituvad kõige ootamatumal kombel. Ja mu sünnipäevani on veel poolteist kuud 😀

Ma olen nii üllatunud, nii rõõmus ja nii tänulik, et ma ei oska seda mitte kuidagi adekvaatselt sõnadesse panna.

Elu on vahel lihtsalt maagiline.

Kui ma umbes kesköö paiku esimese pestud pesu kuivatisse panin (koos kuivatuspallidega, mille kunagi Malluka postituse ajel tellisin ja mis üle aasta oma aega ootasid), oli algne kuivatusaeg 3h. Kell 1.41 laulis kuivati, et on lõpetanud. Praktiliselt kogu pesu oli kuiv, erandiks paar üksikut puntras sokki, mis veel veidi niisked. Ja näed, filtrist selline saak:

Kujutage ette väga veinist Tikrit, kes öösel kell kaks rõõmukiljatustega sooja pehmet kuiva pesu kokku lapib. Rõõm. Puhas rõõm.

Nüüd magama. Äratus on endiselt kell seitse 😀

Scroll to Top