kodumajandus

Läbirääkimised iseendaga

/ igapäevaelu, kodumajandus, virin/urin / Leave a Comment

Ma olen loomu poolest perfektsionist, aga üritan sellest kõigest väest üle olla. Pidevalt pean endale meelde tuletama, et kõik ei pea olema 100% ideaalses korras, kõike ettevõetut ei pea ühekorraga valmis saama, kui ma teen MIDAGIGI ära, siis see on juba hästi, sest natuke rohkem on tehtud.

Aga ikka tahaks, et kõik oleks 100% ideaalses korras, noh. Ma ei saa sinna midagi parata. See on eesmärk ja selleni võiks jõuda võimalikult kiiresti 😀

Kodus ma suudan olulisi asju kenasti hallata. Kümned igapäevased elementaarsed (pisi)asjad saavad kenasti õigeaegselt tehtud. Menüü on, poes käime, süüa teeme, asju paneme ära regulaarselt, nii et peale vaadates on kõik üsna korras, köögis on kõik jooksvalt ära koristatud, pesu on pestud, trennis on käidud, tööl on käidud, kasse jõuab silitada ja lastega jutustada… Lebotada jõuab ka. No väga hästi ju?

AGA. Ma tean, et mul on mitmete kapiuste taga segadus. Suvest saadik, kui mul oli vaja kodus kõik, mis näha oli, ülimasse korda saada – mis tähendab, et toppisin tavapärasemast rohkem asju lihtsalt suvaliselt eest ära. Ja seega on mu kappides suurem segadus kui tavaliselt. Mitmes kohas on asjad, mis ootavad ära andmist. Arvutis on fotod ja muud failid, mis ootavad sorteerimist. Blogi ootab kirjutamist 😀 Kodus on kümneid väikseid ja suuremaid projekte, mida tahaks kas kohe ellu viia või vähemalt põhjalikult plaanida, et need ükskord saaks ellu viidud.

Nädala sees ma üldiselt lihtsalt ei jaksa selliste asjadega tegeleda. Ok, vahel harva tekib mõnel õhtul energiahoog ja saab tehtud miskit kasulikku tavapärasele olmele lisaks, aga enamasti on tavapärane töö-(pood)-(trenn)-söögitegemine-jooksev koristamine-perega suhtlemine-lebotamine-kasside silitamine. Ja siis mul on alati plaan, et nädalavahetusel teen rohkem.

Ainult et… Nädalavahetusel on küll pisut rohkem aega, aga ikkagi kipub olema nii, et kui olen ära teinud need asjad, mis kindlalt vaja teha (kolm masinatäit pesu, kassiliiva vahetamine, kiigujooga, jõusaal, poeskäik, jooksev olme), siis tahaks pigem… Mitte tegeleda nende asjadega, millega nädala sees ei jõua tegeleda, vaid ROHKEM lebotada 😀

No ja siis ma pean endaga pidevaid läbirääkimisi. Meelitan ennast: tee natukenegi midagi, siis on ka päev korda läinud. Tee nüüd enne lebotamist see asi ära. Kui sa ei viitsi seda teha, siis äkki teed teist? Kolmandat? Ükskõik mida natukenegi sellest listist, mida nädala sees ei jaksa?

Vahel on läbirääkimised rahuldavate tulemustega, vahel mitte nii väga. Vahel ma olen täiesti rahul sellega, kui terve päeva maha lebotan ja seda naudin. Teinekord olen ka ülimalt toimekas. Mõnikord teen küll ühte ja teist, aga õhtu lõpuks on ikka rahulolematus, sest mul on tunne, et midagi ei saanud piisavalt tehtud.

Täna ma… Isegi ei tea, mida ma tegin. Pool päeva kadus lihtsalt sellega käest, et ma käisin trennis ja sõin ja… Siis oli kell juba kolm 😀 Õhtupoole küll pisut koristasin ja sättisin midagi, lisaks tavapärasele olmele. Ma isegi ei suuda meenutada, mis viis milleni, aga natuke sättisin köögis ja organiseerisin toas paar sahtlit vähe paremini ära. Ja korrastasin tunde oma arvutit. Peamiselt sorteerisin fotosid ja tõstsin faile desktopilt ära, et oleks peale vaadates puhtam üldmulje, sinna oli ikka kogunenud igasugust jama kuude jooksul. Ja ma tean, teoreetiliselt, et tegelikult sai päris palju tehtud… Lihtsalt… Teha on palju rohkem, kui jõudsin 😀 Kõik need kapid, mida kõige rohkem koristada tahtsin, on endiselt koristamata. Kuna ma ei viitsinud sellega tegeleda, siis ütlesingi endale, et ok, sorteeri siis fotosid, see ka vajalik tegevus… Aga see on NII kuradima mahukas ettevõtmine, et ei saa valmis ei päeva ega kahega. Ma niigi tõstsin need juba kõik kronoloogiliselt õigesse kohta, õige mitu kuud käisin üle ja harvendasin ära. Kuna ma aga tegelen 2,5 aasta fotodega, siis tunduvalt rohkem on alles ootel. Ja kui ma olen kõik üleliigsed fotod ära kustutanud, siis ülejäänusid tahaks kergelt töödelda. Ja siis need kõik järjest blogisse panna. No mitte kõik, ainult need, mis blogisse sobivad 😀 Ma olen harjunud blogima nii, et jooksvalt kirjutan kõigest, mis toimub – ja siis on alati ka värskest pildimaterjalist midagi võtta. Noh, nüüd ma peaks iga päev blogima, aga pildimaterjaliga on pudru ja kapsad. Nokin siit, nokin sealt, lõpuks ikka aru ei saa, mida olen juba näidanud ja mida mitte. SÜSTEEMI pole. Ja see ajab närvi. Sest ma olen süsteemiinimene.

Ühesõnaga jah. Paras vingumine oli see tänane teine postitus 😀 Antagu mulle andeks 😀 Mõtlen siin, kas peaks äkki võtma puhkust… Selleks, et lihtsalt oleks rohkem aega lebotamiseks, et lebotamisest saaks kõrini ja tahaks rohkem asjalik olla. Aga ma ei ole kindel, kas paari päeva nädalavahetusele lisaks võtmisest piisab – vabalt võib olla, et lebotan need kõik maha 😀 Ja tervet nädalat nagu ka võtta ei taha lihtsalt olmeks. Ehk pean siiski jõulupuhkuseni vastu? Siis saab kaks nädalat jutti kodus olla, seega on kindel, et mingi hetk saab lebotamisest küllalt ja tuleb tegutsemistahe ka. Samas ideaalis võiks detsembriks juba kõik korras olla, et saaks kuuse tuppa tuua ja jõuluootust nautida. Aga kui ma võtaks novembris paar päeva puhkust ja selle jooksul üldse midagi asjalikku ei teeks, siis oleks pärast vb enda peale veel pahasem 😀

See kappide koristamise ja asjade ära andmise värk ajab mind kusjuures närvi peamiselt sellepärast, et ma TEAN – kui ma lõpetaks mitteviitsimise ja hakkaks tegutsema, siis ma suudaks lühikese ajaga VÄGA palju ära teha. Lihtsalt motivatsiooni ja tähtaega on vaja. Kuna segaduses elamine teeb mind närviliseks, siis igapäevase olmega on lihtsam tegeleda, see tuleb automaatpiloodil. Aga peidetud segadus on… Peidus 😀 Ennast seda likvideerima motiveerida on pisut keerulisem. Kas ma suudaks ennast veenda, et 1. detsember on see tähtaeg, milleks kõik kapid peavad korras olema ja kõik asjad ära antud? Siis oleks üks linnuke kirjas, kodu korras, jõulud saaks tulla… Ja siis saaks keskenduda arvuti korrastamisele. Äkki see toimiks?

Äkki ma suudan selle teadmisega kohe homme asjalikuks hakata ja need urrima kapid korda teha?

Ma ütlen, mulle sobib selline elu, kus KÕIK asjad saavad jooksvalt KOHE tehtud. Kui ma teen asjad ära esimesel võimalusel, siis need ei ole kohustused, vaid lihtsalt loomulik osa elust. Kui aga mingid asjad jäävad õigel ajal tegemata, siis muudkui kuhjuvad, kuni väikesest lihtsalt hallatavast projektist saab suur. Ja see muudkui tiksub kuklas. Ja ma tean küll, et tuleb jagada väiksematest hallatavamateks ampsudeks, ma tean… Aga ikkagi… Siin ma olen ja vingun 😀

Et postitus lõppeks positiivsemalt noodil, siis vahelduseks kasside asemel hoopis tuvipilte. Kristeli uusimad koduloomad, me Nelega saime ka neid väntsutada. Hullult ägedad!

Suurpuhastus Plika toas

/ kodumajandus, plika, rõõm / Leave a Comment

See YouTube’i kanal, mida eelmises postituses mainisin, on organiseerimise ja koristamise teemaline (ma kunagi kirjutan pikemalt, ausõna, siis lingin ka), mis on mind hullult motiveerinud jälle kodus sättima ja asju paremaks tegema.

Me Plikaga teeme tema toas ca korra aasta ikka selle suure ringi, kus toome kõik asjad keskpõrandale kokku, vaatame üle ja alati saab hunnikute kaupa asju ära antud või visatud… Ulme, kuidas tal neid koguneb, vastupidiselt Poisile, kellel pole peaaegu mitte midagi 😀

Igatahes, me kolisime siia veebruaris 2020 ja augustis, kui olime ennast korralikult sisse sättinud, oli Plika tuba selline.

Eelmisel suvel ta teatas, et soovib remonti teha – ma ütlesin, et lasku käia, ma ostan värvid ja värgid, aga ISE teeb, sest mina ei viitsi 😀 No ta elas selles remondisegaduses mu mäletamist mööda ligi kuu aega, enne kui lõpuks värvimisega ringi peale sai. Ja mul ei ole valmis remondist mitte ühtki pilti 😀 Küll aga mõned pildid remondi tegemise ajast. Tal on toa kõik seina kaetud papi ja puidu segust plaatidega – need olid helesinised, üks sein oli sinise tapeediga ja aktsendiks oli mõnel pool triibulist tapeeti. Tapeedi võttis ta igalt poolt maha, varasemalt sinise seina värvis tumeroheliseks, no selline kaitseroheline, pruunikas… Ja ülejäänud seinad helehalliks. Kõik liistud, mida selles toas oli OHTRALT, sai sama tumerohelisega värvitud. Algul oli tal plaanis talad ka üle värvida, aga viitsimine sai otsa ja need jäid tumesiniseks. Alguses oli tal plaanis diivan välja vahetada väiksema vastu, jõudsin selle juba FB ära andmise gruppi üleski panna, aga kuna uut sobivat teise ringi poodidest ei leidnud, siis otsustas ikka olemasoleva helesinise alles jätta.

Plika toas on kogu aeg tuumasegadus – iga asi kukub käest ja sinna ka jääb, nädalavahetusel taskuraha saamise eelduseks on korras tuba, Plika pidi siis alati tund aega koristama ja mitmed korrad lihtsalt ei viitsinudki, isegi saamata jäänud 5€ ei motiveerinud 😀 Muuhulgas on tal voodipesuga pikemat aega ikaldus, vana enam ei meeldinud, uut meeldivat ei leidnud, minu arust on ta kuid maganud üldse ilma – no lina on, aga padjapüür pool ajast puudu, tekikotist rääkimata… Ütleme nii, et ma tema toas eriti käia ei kannata, ma ise ju korrafriik.

Aga ma sellest kanalist sain inspiratsiooni ja natuke paremini aru, et inimesed on erinevad ja peavad ka asju paigutama erinevalt, et kõik oleks nende vajadustele vastav… Ja ma juba mõne aja tagasi Plikale rääkisin, et millalgi teeme tema toas ka uue ringi ja siis üritame asjad nii ära panna, et see kord jääks püsima ka.

Täna tuligi Plika jutuga, et no kas teeme siis minu tuba – kui laps sellist asja küsib, siis muidugi läksin kohe rõõmuga appi. Vedasime kõik asjad kappidest-sahtlitest ühte kohta kokku ja tegime suure sorteerimise. Plika auks peab ütlema, et tal küll koguneb asju metsikult, aga ta on sama varmalt nõus ka neist lahti laskma. Ülikasulik oskus! Ma ise valdan seda meisterlikult, naudin üleliigsete asjade ära andmist. Ühesõnaga olen suutnud lapsele head eeskuju näidata 😀

Enne Plika tuppa minekut jõudsin hommikul enne duši alla minemist veel vannitoas kiire katlakivieemalduse teha, muuhulgas lasin seda vahendit ka dušikardina alumisele äärele, mis oli pruunikaks tõmbunud – hõõrusin pisut käsnaga ja panin siis pesumasinasse, hulka puhtamaks sai. Pesu jõudsin tänase päeva jooksul pesta KUUS masinatäit (masin on meil vist 7kg – või äkki 8kg? – ja kuivati 9kg) – ja homseks jäi ka veel mitu 😀 Tavapärane taks on mul nädalavahetuse kohta kolm masinatäit – 60-ga pesen kõik rätikud ja lapid, kogu pere riided saab üldiselt kahe masinatäiega pestud, need 40-ga. Aga kui suurpuhastus, siis tuleb ikka rohkem. Esimene masinatäis oli dušikardin, meie hele voodipesu ja veel heledaid riideid, mis oli ajaga kogunenud (neid on nii vähe, et pesen heledaid üliharva). Teine masinatäis Kaaslase riided. Kolmas rätikud. Neljas Plika tekk ja fliis. Viies kõik need riided, mida Plika enam ei soovinud (neist sai TERVE MASIN täis ja olid tegelikult kõik puhtad, AGA said sorteerimise käigus pisut kassikarvaseks ja seega pesin korra veel läbi). Kuues Plika vana tekk, tema külaliste voodipesu ja Plika toas pesitsev suur pehme lammas, mis oli valgest üsna halliks muutunud. Kõiki kõrgemaid jõude tänan pesukuivati eest, muidu oleks selline pesupesemismaraton ikka VÄGA vaevaline. Ei kujuta elu ilma kuivatita enam ettegi. Homme pesen siis enda riided, Poisi riided, Plika need riided, mis ta alles jättis… Ja hommikumantlid mõtlesime ka ära pesta. Nii et 2-3 masinatäit siis tuleb veel 😀

Plika oli sujuvalt endale millalgi võtnud magamiseks laiema, kaheinimese teki, tal on 120cm lai voodi ja pea iga nädal jääb mõni sõbranna ööseks, samuti avaldas ta täna soovi saada endale voodisse ka teine padi. Leidsin kapist ühe meie voodipesu komplekti, mida me enam ise ei kasuta ja mille kohta Plika ütles, et “ei hakka vastu” 😀 Nii et sai see siis talle. Kõik Jyski ja Ikea voodipesud oli ta varasemalt ära põlanud, nii et mulle oli tõesti kergendus, et midagi sobis, nii valus oli vaadata, kuidas ta ilma voodipesuta magas 😀

Igatahes, terve päeva koristasime – ma arvan, et alustasime äkki kuskil ühe paiku ja lõpetasime üheksast. Ja lõpptulemus:

Kuna olime ostnud millalgi alla elutuppa uue teleka, siis vana oli üle ja seisis tükk aega üleval koridoris. Pärast remonti sai see Plika tuppa, aga kahjuks mul pole ühtki pilti sellest, kus see alguses oli. Nimelt selle kapi peal, kus nüüd on süntesaator – kapp oli lihtsalt nii palju diivani poole tõmmatud, et telekas sinna ära mahtus. Aga see ei olnud kõige parem lahendus.

Tegelikult soovib Plika sinna kaldseina alla kapi asemele hoopis lebolat teha – et seal oleks vaip ja suured padjad või kott-tool. Kapp tuli koos elamisega ja ta hoiab seal külaliste tekke-patju, aga põhimõtteliselt võib selle ta toast välja ka tõsta… Ehkki süntesaatorile pole siis kohta 😀 Kui Plika seda kasutab, siis nagunii mujal – ma ei teagi, kus, vist voodis 😀 Aga see peaks tal silma all olema, muidu unustab üldse ära, et see eksisteerib. No eks näis, see lebola on vähe suurem projekt, mida kohe praegu vast ette ei võta, äkki suve poole.

See nagi oli algusest peale seal seina peal, pärast remonti Plika ei tahtnud seda sinna tagasi ja kuna kapp oli vastu diivanit telekaga, poleks mahtunud ka – kui nüüd jälle ruumi tekkis, siis küsisin, et ehk paneme tagasi, talle ühest nagist jäi väheks, et kõik oma kotid, dressikad, vööd ja hommikumantel ära mahutada, nii et ta oli nõus. Augud olid varasemast seinas olemas, seega oli lihtne paigaldada.

Kui telekas oli eelmises kohas, oli diivan üsna vastu voodit lükatud, et üldse ära mahuks, nii et Plikal polnud ruumi öökapi jaoks, ta kasutas selle asemel aknalauda ja diivanit, aga see polnud sugugi hea lahendus, asjad vedelesid igal pool. Nüüd on jälle võimalik diivani ja voodi vahele vahe jätta, nii et saame talle öökapi osta. Valisime selle juba välja ka, leidsime sobiva Jyskist – oluline oli, et oleks üks sahtel, kus oma nodi hoida, mida voodi kõrval vaja (ta praktiliselt elab voodis :D) ja et alt oleks lahtine, sest seal on tal pikendusjuhe, millele vaja head ligipääsu, sest seal on laadijad ja muu selline. Öökapi peale paneme mingi kena karbi prügikastiks, sest Plika prügi sorteerimise süsteem on kirjutuslaua kõrval, aga nagu mainitud, elab ta peamiselt voodis ja ei viitsi kogu aeg teise toa otsa prahti viima minna. Nii oli siiani tavaline, et tema voodi ümbrus oli täis kommipabereid ja muud taolist, mis tihti lõpetasid voodi all, kust neid hiljem välja õngitseda tuli. Seega siis üks väiksem lisaprügikast. Ja öökapi ette mahub täpselt tema pesukorv – enne oli see ahjust paremal, aga sinna jõudis must pesu kord nädalas, kui ma käisin ütlemas, et korja kokku, muidu ma ei pese 😀 Kui see nüüd voodi kõrval on, on tunduvalt suurem tõenäosus, et kõik must pesu seljast otse korvi rändab, mitte vahepeal pooleks nädalaks diivanile või põrandale vedelema ei jää.

Teleka panime kummuti peale, seal saab seda keerata vastavalt vajadusele, kas Plika tahab vaadata voodist või diivanilt. Sobib sinna ülihästi! Enne olid kummutid vastu seina ja kummuti ning ahju vahel oli vahe – selleks, et telekas ära mahuks, pidime kummutid paremale nihutama. Kuna see ahi kuumaks ei lähe, vaid ainult leigeks, siis on see igati ok lahendus. Ja peegel sai ka lõpuks seinale.

Plika toa ukse taga ootavad nüüd kõik asjad, mis vajavad kas ära panemist või ära andmist. Sellega ei jaksanud täna tegeleda, eks homme.

Siin on kõik riided, mis Plika kummutist välja viskas. Enam pole asi pidevas kasvamises – ta kasvab ilmselt veel küll, hetkel 171cm, aga pigem muutub tema riietusstiil, nii et asjad ei jõua isegi väikseks jääda, ta lihtsalt ei soovi neid enam kanda. Tema riided on peaasjalikult kas Humanast või Takkost, viimases käime siis, kui soodushindadest võetakse veel pool maha 😀 Plika lemmikud on ülilohvakad särgid ja dressikad, mida ta ostab pool ajast meesteosakonnast, teksadest on ta lemmikõige mum jeans, mis on minu arust jõle lõige, aga jumala eest, kui talle meeldib, siis lasku käia, mina kätt ette ei pane. Täna viskas ta välja viis paari retuuse ja viimased liibuvamad särgid, sest ta ei kannata enam ühtki riiet, mis on ümber. Kuna ma ise pärast kahte aastat koroonat ja kodukontorit suht samal põhjusel oma riidekapist pool välja viskasin, siis saan temast üsna hästi aru… Ehkki ma ise eelistan endiselt riideid, mis siiski mingilgi määral kehakuju järgivad… Aga igaühele oma 😛 Igatahes ei ole mul sugugi kahju Plika riided ära anda, kuna me põhimõtteliselt kalleid riideid ei osta. Pigem on puhas rõõm, et saab kappi ruumi juurde.

Ühesõnaga ääretult rahuldustpakkuv päev oli ja Plika ise on ka üliõnnelik, et ta tuba nüüd nii ilus on – ja planeerib nüüd hoolega, mis ta tahab veel seinale riputada, Pinteresti ideedest imponeerivad talle näiteks vinüülplaadid jms. Remonti sai tehtud suvel, aga minul on tunne, et alles nüüd sai valmis 😀 Jõulutuled ostsime talle detsembris, need annavad aastaringselt hubasust juurde. Plika on ääretult motiveeritud seda korda hoidma ja tal on nüüd igal õhtul kell kaheksa telefonis meeldetuletus, et ta toa üle vaataks ja kõik asjad omale kohale paneks (mõte on siis kasuliku harjumuse tekitamine – alguses peab meelde tuletama, mingi hetk muutub automaatseks, et iga asi läheb kohe pärast kasutamist oma kohale, nagu minule see on juba aastakümneid). Eks näis, kuidas see eksperiment õnnestub. Aga mul on tunne, et kuna me oleme nüüd senisemast teadlikumalt sättinud toa võimalikult selliseks, et kõike oleks ülilihtne ära panna ja korras hoida, siis äkki isegi toimib 😀

Kuidas Frosch mu vannitoas imet tegi

/ kodumajandus, öko, rõõm / 7 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida, peab ilmselt alustama sellest, et kaks aastat olid meil vannitoas pigem kehvad pirnid, mis ei valgustanud kaugeltki piisavalt. Mis oli mugav selles mõttes, et igasugune jama ei paistnud välja 😛 Ühtlasi oli mul kogu selle koroonajandi ja ületöötamise tõttu koristamisest ka üsna ükskõik 😀

Kui Kaaslane millalgi aasta alguse poole pirnid välja vahetas, avanes üpris õõvastav vaatepilt. Mis ei tähendanud sugugi, et ma oleks rutanud seda likvideerima. Oh ei 😀 Ma ikka tubli pool aastat vahtisin seda jubedust ja juurdlesin endamisi.

Juurdlesin, kas NÜÜD oleks see aeg, kus kasvõi ühekordse projektina koristaja kutsuda, et ma ei peaks selle jamaga ise tegelema. No aga raha on ju mujalegi kulutada. Ja mis see “väike” küürimine siis ära ei ole, eks.

Juurdlesin, kas peaks tellima selle kuulsa Norwexi katlakivieemaldusvahendi, mis olevat überhea (kinnitab mu endine kolleeg ökopoest, kes proovis ära kõik vahendid, mida me müüsime ja ütles, et talle meeldis Norwex neist veel enam) – aga no see maksab ligi 20€, mis tundus ühe väikese pudeli eest tiba palju.

Juurdlesin, kas peaks tegema ökonõudes erandi ning ostma selle ühekordse küürimisprojekti võimalikult kiireks ja valutuks läbiviimiseks mingi hullema keemia.

Aga siis sain vihje, et Froschi vaarikalõhnaline katlakivieemaldi olla väga efektiivne. Ja Frosch on teadagi kõige laiatarbem öko, mida müüakse paljudes poodides ja mis on VÄGA mõistliku hinnaga. Vaarikas on minu jaoks lõhnana küll pisut liiga magus, aga noh, vähemalt üldjoontes meeldiv, eks.

Nii et ma ostsin suurest Rimist konnaga roosa pudeli, 500ml maksis 3,49€ – ja vahtisin siis järgmised kolm nädalat selle pudeliga tõtt. Sest vaadake, mulle kohe tõesti ÜLDSE ei meeldi küürida.

Ennast kätte võtma sundis mind lõpuks üleüldse see, et meie WC poti prill-laud läks jälle katki. See on logisenud pikemat aega ja Kaaslane on seda mitu korda parandanud – isegi üritanud välja vahetada, aga tuli välja, et uue prill-laua kinnitused olid teistsugused, seega ta tagastas selle ja nii see vahetamata jäigi 😛 Lisaks on potti võimatu täielikult puhtaks saada, isegi suurema küürimisega. Ja meil ootas garaažis kolm aastat tagasi maja jaoks ostetud vannitoamööbel – valamukapp koos valamuga, peegliga seinakapp ja mis kõige tähtsam, uus WC pott. Kuna siin elatud 2,5 aastaga oleme tõdenud, et ehkki oleks mõnusam, kui ülemisel korrusel oleks WC, ei jõua me suure tõenäosusega selle ehitamiseni, oli meil nagunii plaanis alumise vannitoa pott, kraanikauss, seinariiul ja peegel välja vahetada, sest need ükski polnud päris see, mis vaja. Piisavalt viisaka välimusega, mis tähendab, et lükkasime seda vahetust muudkui edasi, aga noh, nüüd siis see logisev prill-laud 😀

Kui me olime kõik kraami garaažist tuppa tarinud, vannitoas mõõtnud ja mõelnud ja leidnud, et sobivad küll, peab torumehele helistama… Vot SIIS ma lõpuks võtsin kätte ja hakkasin küürima. Sest ega ei saa ju sellisesse räpasesse vannituppa uut ja ilusat mööblit panna, enne peab ikka kõik puhas olema.

Pugistasin ise naerda, et tõeliselt glamuurne viis veeta laupäeva õhtut – baari või ööklubi asemel vannituba küürides 😀

Igatahes – see Froschi vahend ületas mu ootused. Jah, küürima pidin, sest halloo, 2,5 aasta jagu seebi ja katlakivi jääke vuugivahedes, AGA hämmastavalt puhtaks sai. Ja ma kujutan ette, et kui seda vahendit nüüd regulaarselt kasutama hakata, siis ilmselt pääseb küürimiseta, lihtsalt peale pihustada, veidi mõjuda lasta ja maha loputada. Noh, teooria on mul vähemalt selline 😀

Kuna aga üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, siis palun väga, õige mitu enne ja nüüd pilti. Seinte vuugivahesid annaks veel puhtamaks saada, aga kuna vahend sai otsa, kell oli kümme õhtul ja randmed valutasid küürimisest, siis leidsin, et selleks korraks aitab kah.

Ega ma neid “enne” pilte kohe ei märganud teha, olin juba esimese vahendi peale pihustanud, nagu roosast vahust näete 😀

Siin sauna ukse peal ma olen juba katsetanud kahte erinevat katlakivieemaldit – vasakul Froschi, paremal mingit ökot, mille tellisin tabletina ja selle ise vees lahustasin. Mõlemad töötavad, aga mu arust Frosch on tiba parem. Algselt oli uks siis selline, nagu keskel 😀

Pärast edukat operatsiooni olin nii vaimustuses, et pidin neid fotosid FB-s ka jagama. Sain tänu sellele muuhulgas näiteks kasulikku infot, et Orto Sanit-M olla üliefektiivne ja odav ega haisevat ka mitte (kellele öko oluline pole, tasub kindlasti proovida, selle 500ml pudel maksab nt Selveris ainult 0,99€). Aga Froschi tooteid googeldades leidsin täitsa juhuslikult AbeStore e-poe, kus täitsa juhuslikult on kõik Froschi tooted septembri lõpuni -25% ja täitsa juhuslikult on 05.09 e-smaspäeva kampaania raames ka tasuta tarne pakiautomaati.

Hkhm, võib küll juhtuda, et ma tellisin üle 65€, mispuhul on saatmine nagunii tasuta ja ma võtsin kulleriga (mis oli selle summa puhul samamoodi tasuta), sest tellitud sai ühte koma teist ja see pakk kõige kergem kindlasti ei ole. Ongi hea, et ei pea pakiautomaadist ise koju vedama.

Froschi vahenditest olen ise seni regulaarselt kasutanud vaid WC puhastusgeeli, aga tellisin nüüd kõike muud ka, mida kogu aeg vaja läheb – pesugeeli, vedelseepi, nõudepesumasina tablette (me küll tavaliselt ostame Rimi soodukate ajal Tri-Bio 50tk pakke, mis on noil puhkudel kuni 50% sooduses ja väga hea hinnaga, aga Frosch tuli soodukaga umbes sama ja põnev on miskit uut proovida)… Ja proovimiseks küürimiskreemi ja sapiseebiga plekieemaldi. Ja muidugi sedasama vaarikalõhnalist katlakivieemaldit 😛 Ja ühe keraamilise pliidi puhastusvahendi, sest vahel ikka juhtub, et rasvaplekid on kinni kuivanud ja vajavad midagi tõhusamat kui lihtsalt lapp ja vesi.

Vanasti ostsin pigem üldpuhastusvahendeid, aga praeguseks olen jõudnud arusaamisele, et minu koristusharjumuste juures on need pigem kasutud. Kui ma saan pinnad puhtaks lapi ja puhta veega, siis ma ei näe mitte mingit vajadust vahendit kasutada, igapäevaselt ma seda ei teegi. Kui mul on vaja vahendit, tähendab see, et miski on juba VÄGA must ning lapist ja veest üksi ei piisa. Siis aga jääb enamasti see üldpuhastusvahend ka nõrgaks 😀 Ongi vaja kas spetsiaalselt rasvale või katlakivile mõeldud vahendit, need on tunduvalt efektiivsemad.

Ühesõnaga rõõm. Kohe pidin jagama, oma uneajast 😀 Sest äkki kellelgi on veel kasu ja e-smaspäev juba käib.

Kui vannitoas mööbeldamisega ühele poole saame, siis on jälle pilte oodata. Helistan homme torumehele ja vaatan, millal tal minu jaoks aega on.

Ja üleüldse võiks katsuda blogimisharjumuse taastada, eks. Kõik kõik on uus septembrikuus – see oleks midagi uut, kui ma jälle tihemini kirjutaks 😀

Ei oska kuskilt alustada

/ igapäevaelu, kodumajandus, tervis, töö / Leave a Comment

Kui nii pikk blogimise paus jääb, on tohutult raske jälle järjele saada.

Lootsin puhkuse ajal lisaks lebotamisele ja lugemisele kodu korda saada ja ohtralt blogida. Ei jõudnud ei ühte ega teist. Üleüldse läks puhkus suht aia taha, sest stress tuli möödunud ületöötamisest puhkusesse kaasa ja selle asemel, et lebotamist nautida, stressasin sellepärast, et ei taha koristada. Ja nii läks terve esimene (lastevaba! – nad olid mu emaga Rootsis) nädal. Teine nädal oli rohkem käimist ja suhtlemist, tuju parem… Aga koristamise ja blogimise aega sellevõrra vähem 😀

Viimati sain koristusmaratoniga ühele poole eelmise aasta novembris, täpselt Plika sünnipäevaks. Tervele elamisele oli tiir peale tehtud, kõik ebavajalik sai ära antud. Nautisin mitu head kuud õndsat korda. Siis aga tuli Kaaslane koju ja rohkem asju jäi igale poole vedelema – alguses ei pannud neid tähelegi, mõtlesin, et küllap saab korda, kui ta on natuke kosunud. Siis läks töökoormus metsikuks ja mul kadus absoluutselt igasugune jaks kodus toimetada, segadus järjest suurenes.

Ajalugu kordas ennast, kodu sai taas korda Poisi sünnipäevaks – külla oli tulemas ohtralt laiendatud pere liikmeid. Ma siiamaani ei saa aru, KUIDAS sai vähem kui aastaga jälle nii palju ebavajalikku kraami elamisse tekkida, aga… Sain jälle tiiru peale ja asjad ära antud.

August on senini möödunud meeletu koormuse tähe all. Hakkasin jälle kontoris käima, et õpetada välja uut kolleegi, kes minult ühe kliendi üle võtma peaks ja minu koormus sellest tulenevalt normaliseeruma. Kuna ta tuli aga väljaspoolt ettevõtet ilma eelneva selle töö kogemuseta, siis õpetan talle kõike nullist – see on täiesti tehtav ja ta on väga tubli, aga lihtsalt võtab aega. Kui mina omal ajal ettevõtte siseselt ametikohta vahetasin, õppisin kuu aega dekreeti mineva kolleegi kõrvalt – võtsin üle kaks klienti, aga kuna olin juba kaks aastat “asja sees” olnud (küll väheke teise nurga alt) ja ühe projektis algusest peale osalenud, oli mul üsna kerge kõik uus selgeks saada – taustsüsteem oli olemas. Niiviisi nullist koolitada on aga hoopis teine tera – ja kergemaks ei tee asja see, et mu koormus on endiselt metsik ning kogu töö tuleb ju ka ikkagi ära teha. Koolitamine, avastasin, väsitab meeletult. Kui olen päevas kaks kuni neli tundi rääkinud, seletanud ja küsimustele vastanud, siis olen õhtuks täiesti omadega läbi ja ei jaksa isegi ühtki ületundi teha. Kontoris iseenesest on hästi tore, inimesed on toredad, töö on tore, lihtsalt see metsik koormus ja pidev väsimus… Aga tunneli lõpus paistab valgus 😀

Ja selle väsitava töökoormuse kõrvalt sundisin end lisaks õhtuti ja nädalavahetustel veel koristama, sest noh – oli ju vaja korda saada. Reaalselt terve eelmise nädalavahetuse koristasingi hommikust õhtuni. Ok, hommikul kõigepealt magasin kaua, siis lebotasin ja kuskil pärastlõunal hakkasin koristama, siis hilisõhtuni välja. Selle nädala alguses veel ka esmaspäeva ja teisipäeva õhtul pärast tööd surmväsinuna, kui oleks tahtnud ainult diivanil leboda ja lugeda, sundisin ennast koristama… Ja kolmapäeval, kui oli Poisi sünnipäev ja võtsin vaba päeva, tegin tegelikult 1,5h ikkagi tööd ja koristasin pool päeva kuni peo alguseni… Aga jeerum, sain kõik tehtud, ise ka ei usu.

Eile oli siis esimene “tavaline” päev pärast suurt üritust korras kodus… Pingelangus oli nii suur, et kell kümme õhtul vajusin magama.

Täna õhtul tegin jälle “rõõmsalt” ületunde ja lahkusin kontorist kell seitse, aga näe, nüüd tuli isegi tunne, et blogiks millestki. Mis tähendab, et ma lehitsesin kõigepealt tükk aega nõutult fotosid ja mõtlesin, millest alustada… Ja lõpuks ei osanudki millestki alustada. Mõtlesin siis, et kirjutan vähemalt ühe postituse, ükskõik millest 😀

Ühesõnaga – kohutavalt kiire on, aga vähemalt on kodu korras, nii et sellevõrra on nüüd stressi vähem ja tööl on ka lootust, et läheb paremaks. Seega on täiesti adekvaatne eeldus, et KUNAGI ma saan ikkagi blogimisega järjele. Ja hakkan jälle menüüd tegema. Ja üldse, inimese moodi elama. Sest viimased kolm kuud on möödunud nagu mingis hägus…

Kaaslasel läheb kenasti – väsib endiselt kiiresti ja eks lõplik paranemine võtab veel aega, aga tasapisi ikka paremuse poole. Nüüd hakkab vist varsti poole kohaga peamiselt kodust jälle tööle ka. Kontorisse tööle enne ei lubata, kui covid vaktsiin tehtud, seda omakorda ei saa teha enne, kui ta lõpetab ühe immuunsust pärssiva rohu võtmise, mida tuleb võtta pärast siirdamist minimaalselt üheksa kuud. Arst arvas, et täiskoormusega saaks tööle hakata ehk järgmisel kevadel – ega esialgu üle poole koormuse ei jaksakski, ka füüsilise jaksu taastumine võtab arsti sõnul tavaliselt aasta kuni poolteist. Kaaslase töö (erinevalt minu omast, mida saan 100% kodust teha) eeldab tavaolukorras tegelikult vähemalt pool ajast või isegi rohkem koha peal toimetamist, aga eks ta saab siis käia vajadusel lühikest aega ja maskiga ning selle tingimusega, et teisi samal ajal läheduses pole. Meil on muidu ettevõttes mitusada töötajat ja aeg-ajalt mõni positiivne juhtum ikka olnud. Madala immuunsusega tuleb ekstra ettevaatlik olla.

Ja noh, kuna mõne pildi võiks ju ikkagi siia postitusse panna, siis samal teemal jätkates, ikka oluliste uudistega 😀 – Kaaslane on endale suvega juuksed jälle pähe kasvatanud, mis aga pärast siirdamist pole enam sirged ja blondid, vaid lokkis ja punakad. Mulle eelmine look meeldis ka väga, aga see uus soeng on väga seks ja mõnus katsuda, mina olen rahul 😀

Märtsi lõpus koju jõudes oli ta täiesti kiilakas. Esimene pilt on tehtud mai lõpus tema venna pulmas, siis oli juba naaatuke midagi tagasi kasvanud (pulmas tehtud pilte on meist tegelikult veel, aga neist peaks kunagi eraldi postituse tegema). Teine pilt on üsna hiljutine, juuli lõpust. Vahe on märgatav 😀

Homme läheme nädalavahetuseks Mudale, aga järgmine nädalavahetus on kolmepäevane, äkki siis näiteks tuleb blogimise tuhin? Loota ju võib, midagi lubada ei julge.

Scroll to Top