kodumajandus

Potipõllundusest ja korilusest

Mäletatavasti tegime augusti alguses Pärnus Mehe vanaema juures suuremal hulgal vaarikamoosi ja jätsime selle sinna sügavkülma, sest läksime ise otse Eesti-reisile ja ei saanud seda kaasa võtta. Toona tuli jutuks ka see, et me ei saa endale veel sel suvel eraldi sügavkülmikut osta, sest kogu vaba raha läheb pulmade alla.

Noh, kui me augusti keskel uuesti Pärnusse tulime, saime oma esimese pulmakingi 🙂 Mehe vanaema-vanaisa olid omavahel arutanud ja andsid meile ühe kodumasinate poe reklaamlehe koos rahaga, mida võib kasutada ainult külmiku ostmiseks. Ega meil ei saanud ju otse loomulikult midagi selle vastu olla 😛

Seda külmikut, mis lehel oli, me kusjuures ei saanudki, aga saime teise samalaadse. Siis läks veel mõni nädal, et see saaks vooluvõrku ühendatud – panime selle omaniku soovitusel garaaži asemel koridori, mis asub korterist väljaspool (nö ühiskoridor ülemise naabriga) ja seal polnud pistikuid, Mees puuris seina auke ja vedas voolu, ärge parem küsigegi, kuidas täpselt… Igal juhul saime kapi lõpuks tööle, pilgeni täis külmkapi sügavkülma osa ümber kolida ja mustikaid ostma minna (need poleks enam lihtsalt kuskile mahtunud, lapse toidust rääkimata).

Siin on kõik meie senised varud. Vasakul taga vaarikamoos ja ees lihtsalt vaarikad, paremal taga maasikamoos ja ees mustikad. Vaarikamoosi on Pärnus ema sügavkülmas veel – selle toob millalgi ära.

Iseenesest pole varud üldse suured, aga arvestades seda, et me esimest korda elus sihukese asjaga tegeleme, siis ma olen üpris rahul. Maasikamoosist oleme juba osa ära söönud ja mustikaid sai sellepärast nii vähe, et magasime tippaja maha, hinnad olid juba kallimad ja meil sai turul sularaha otsa 😛

Mis puutub potipõllundusse, siis kevadel ostetud erinevatest seemnetest said maha ainult herned – sedagi alles juuli alguses. See-eest on kõigil teistel värske herne maik juba meelest läinud, aga meie peenrast tuleb riburadapidi valmis kraami. Väga head ja magusad 😛

Ka aiaga majas elada on meil põhimõtteliselt esimene kord – nooruspõlv ei lähe arvesse, sest see oli liiga ammu ja meil kummalgi pole sellest ajast erilisi mälestusi ega oskusi. Londonis oli küll aed, aga see oli tilluke iluaed, isegi üht närust õunapuud mitte.

Nojaa, igal juhul oleme jõudnud selle suvega järeldusele, et mingeid väga usinaid potipõllumehi meist ei saa – me oleme selleks puhtakujuliselt liiga laisad ja mugavad. Meie ideaalne aed oleks selline, mis nõuaks võimalikult vähe hoolt ja vaeva – põhimõtteliselt võiks seal olla ainult nii palju, et otse peenralt/põõsa küljest/puu otsast süüa – suuremaid koguseid sisse tegemiseks ostan ma pigem turult.

Jajah, ma pigem töötan kui korjan tundide kaupa marju ning ostan need marjad sel ajal teenitud raha eest. See on kõik muidugi ilus loba, arvestades fakti, et ma hetkel üldse tööl ei käigi, aga eks tulevikus lähen ju jälle 🙂

Ja ega ma päriselt “sisse” teha ka eriti ei viitsi – minust pole moosikeetjat. Sügavkülm on suurepärane leiutis ja toormoosid maitsevad nagunii paremini. Okei, ploomi- ja õunamoosi võiks tegelikult olla… Ja õunamahla ka. Ja ma loodan, et me hakkame kunagi ka seda kõike tegema. Aga miskipärast ma arvan, et sel aastal me nende tegudeni ei jõua.

Meil on aias puud lookas, aga ometigi sööme ainult ploome ja pirne. Õunad potsatavad muudkui maha – me ei söö neid eriti (pirnid ja ploomid on ju paremad!), kooki pole ka seni viitsinud teha… Ja nii nad ära mädanevadki.

Tegelikult potsatavad praegusel hetkel maha peamiselt naabri valged klaarid ja mulle see õun lihtsalt suuremat ei maitse. Ma pole kindel, kas meie aias ongi ühtki magusat maitsvat õuna – martsipanõuna või midagi sellist… Aga erilist vahet pole, ma pole üldse suurem asi õunasõber – muud puuviljad on lihtsalt maitsvamad. Õun peab ikka VÄGA hea olema, et ma seda tahaks. Poest ei osta ka eriti kunagi. Kui ostan, siis Golden õunad on näiteks ühed lemmikud.

Aga õunamahla tahaks küll, kohe suurtes kogustes. Kas Tartus pakub keegi sellist teenust, et viid õunad sinna ja saad mahla vastu? Seda kasutaks hea meelega, sest õunu on meil nii mis tapab ja õunamahla ma armastan-armastan-armastan 😛

Igal juhul… Kui me peaks hakkama jälle endale elamist vaatama, siis aeda tahaks hirmsasti, aga see ei pea üldse suur olema. Natukene lilli, natukene muru, mõned viljapuud ja nii palju peenraid, kui peost suhu tarbimiseks vaja. Ja loodetavasti muutume me aastatega usinamaks kah 🙂

Suured teod

Oh, ma olen enda üle nii uhke – tegin täna lõpuks ära ühe asja, mida olen juba nädalaid teha tahtnud, võib-olla isegi kuid. Ma küürisin vannitoa puhtaks 😛

Kergemaid koristustöid oleme vastavalt vajadusele (irw, pigem küll harvemini) ikka läbi viinud – WC potti ja kraanikaussi puhastanud jne. Aga suurpuhastus oli juba pikemat aega hädavajalik ja mõlkus mul pidevalt mõttes, ma lihtsalt ei hakanud seda üldse alustamagi, kui Plikaga üksi kodus olin – teadsin, et sellega läheb tunde ja kui ma peaks samal ajal lapsega tegelema, ei tuleks asjast miskit välja.

Me oleme lihtsalt viimasel ajal kogu aeg kodust ära olnud ja isegi kui kodus, siis ikka oli miskit muud vaja teha või siis oli Mees tööl või lihtsalt ei viitsinud või… Nii see venis. Täna aga juhtus mulle kätte selline harukordne hetk, kus Mees jäi keset päeva magama ja Plika samal ajal lõunaunne. Nii nad siis koos põõnasid ja mina ründasin vannituba. Haiglane perekond on usina pereema rõõm 😛 Nad magasid kenasti tunde (ei vaadanud kella, aga tundus, et kolm vähemalt) ja mina sain rahus koristada.

Küürisin kõikvõimalikud kohad puhtaks, nühkisin käsitsi põrandat, nihutasin isegi pesumasina paigast ära, et sealt tagant ja alt tolmu võtta. Proovisin esimest korda äädikaga puhastamist, sest klaasriiuli pealt ei tulnud veejäljed niisama käsnaga nühkides ära – töötas täiesti eduliselt.

Kuna äädikavett jäi üle, kasutasin juhust ja viisin ellu teise kuid järjekorras seisnud projekti – küürisin puhtaks nõuderesti ja selle aluse. Köögis olen ma mitu korda päris põhjalikku puhastust teinud ning see koht oli ainus, mille alati unustasin – ilmselt sellepärast, et puhastustööde käigus on nõuderest reeglina lookas. Niisama olen sealt alt käsnaga ikka aeg-ajalt puhastanud, aga jällegi – roostevaba teras ja hirmsal kombel veejälgi, mis lihtsalt ei tule maha. Äädikaga tulid 😛 Mitte just 100%, aga 90% igatahes. Ma olen hirmrahul.

No ja kuna ma juba nii tubli olin, siis panin köögikapi pealt paar asja ära, mis seal ka juba kuu aega ootasid, et ma viitsiks nendega tegeleda. Mõned asjad lihtsalt jäävad venima, teate ju küll seda tunnet.

Igal juhul mu vannituba hiilgab nüüd ja köök on ka korras. Jõudsin päeva jooksul veel kaks masinatäit pesu pesta ja õhtul küpsisetorti teha.

Rahulolu.

Ma võtsin hiljuti nõuks, et pean iga päev peale tavapäraste asjatoimetuste (lapsega tegelemine, duši all käimine, asjade kokku korjamine, nõude ja pesu pesemine jne jne jne) veel millegi kasulikuga hakkama saama – vastasel korral tekib mul tunne, nagu ma raiskaks aega. Eilne õmblemine läks selle muu kasuliku alla, tänane suurpuhastus kahtlemata, pulmaasjaajamised sobivad ka, isegi fotoalbumi harvendamine (see on eriti meeldiv), millega ma pole ikka veel ühele poole saanud. Et asjad ainult kuskile poole liiguks.

Ja palju on veel teha…

Õmblustunnike

Kõik sai alguse sellest, et ma ostsin omale uue punase mantli, millel oli üks nööp eest ära ja mõned teised kohe-kohe ära kukkumas. Kuna mul oli selgelt meeles eelmine mantel, millele ma üle päeva nööpe ette õmblesin, läksin seekord ettenägelikult Abakhanist ERITI tugevat niiti küsima. Lahkusin kahe rulli teksaniidiga 😉

Aga kui ma juba tüütut õmblemist ette võtmas olin ning samas just riidekapis üht riiulit korrastasin, mõtlesin kohe mitu kärbest ühe hoobiga surnuks lüüa ja kõik riided välja otsida, mille kallal (juba ammu) nokitseda vaja oli.

Nii ma siis nokitsesingi. Lõikasin ühelt pluusilt ära ammu sõlme läinud nöörid, mis olid vaid iluvidina staatuses ja mis enam ammuilma ilusad polnud (teate, pluusidel on vahest külje peale õmmeldud nöörid, mida siis selja taha lipsuks siduda saab – tavaliselt on need väheke laiemad lindid, et lips oleks ilus või nii, aga tollel pluusil olid konkreetselt peenikesed nöörid, mis ei olnud isegi ilusad, olgu siis lips või mitte).

Harutasin ühelt kevadel ostetud kampsunilt (maksis ainult 39 krooni ja nägi täitsa kena välja, ei saanud ju poodi jätta) ära paar torkivat silti, nii et nüüd, sügisel, on lootust seda ka tõepoolest kanda.

Õmblesin kinni augu, mis ma juba kunagi Londonis oma musta velvetseelikusse kogemata rebisin, aga mis polnud piisavalt suur ja nähtavas kohas, et ma oleksin vaevunud seda varem parandama, ehkki närvidele käis juba ammu.

Õmblesin kinni lahti hargnenud paelast aasa – nööpaugu ühe pluusi varrukal – ning panin hargnevale otsale küünelakki, et pael jumala eest edasi hargneda ja jälle lahti tulla ei saaks.

Ning lõpuks võtsin ette kõige aeganõudvama töö ning õmblesin uuesti ette seitse mantlinööpi. Ja siis veel ühe teise mantli nööbi.

Ja nüüd on sihuke kihk sees, et nokitseks veelgi midagi, aga ei tule enam miskit meelde. Igal juhul olen hirmus tubli olnud. Mulle nimelt üldse ei meeldi õmmelda. Aga vahel harva väikses koguses lihtsaid asju täitsa võib 😛

Raamatust on ikka veel üle saja lehekülje lugemata. Ja hirmsasti tahaks teile veel igasugustest asjadest kirjutada. Kannatlikku meelt, mu sõbrad, kunagi ma kirjutan ka. Ausõna!

Tehtud!

Vedeles teine üle kuu aja köögi aknalaual, lihtsalt ei tulnud kunagi meelde üles panna. Nüüd siis lõpuks, kümnepäevase hilinemisega. Kontrollitud ja paigaldatud. Kisab nagu põrguline.

Nüüd võib päästeameti vajadusel uksest sisse lasta 😛

Scroll to Top