kodumajandus

Tänase päeva parim ost

Meil ju pole siin nõuderesti ja ei olnud üldse tahtmist veel ühte tavalist plastmasskäkki osta – mõtlesin, et ostaks ükskord korraliku, mis hakkaks meiega kaasa kolima. See mõte on tegelikult varemgi olnud, aga Eestis oli valik niru, nii et viimati sai ikka plastikust ostetud.

Siinmaal on valik ju suurem, uurisin näiteks Amazonist arvutuid variante ja valisin lõpuks peaaegu ühe välja ka. Aga see oleks läinud kokku vist peaaegu £35 maksma, mis mind just eriti ei vaimustanud. Täna leidsime ühest suvalisest tsurkapoest sihukese ägeda resti £15 eest. Hirmus rahul olen, metall on ilus, need keerud on nii ägedad ja tasside kuivatamise jubin ka. Ainus miinus on see, et söögiriistade tops on teelusikate jaoks liiga sügav, aga arusaadavalt ei lase ma ennast sellest eriti kõigutada. Meie praeguse köögi oludesse see tegelikult väga hästi ei sobi, aga suva – ega me siin ju kaua ei ela ja funktsiooni täidab ta sama hästi, lihtsalt esteetilises mõttes… Ja pole ka tegelikult hullu.

CIMG9370

Sellest samast tsurkapoest saime ka igasugu muid vajalikke asju, mida teistest samalaadsetest poodidest kuidagi ei leidnud. Nii et majapidamisele oli igati hea päev.

Käisime Streathamis, just sellepärast sinna läksimegi, et noid tränipoode seal nii palju on. Ühtlasi leidsime omale Vera Cruzi kõrvale teise lemmikkohviku – Regency Cafe, kus oli mõnusalt ruumi, võrratu teenindus ja täiesti normaalsed hinnad. Menüü oli klassikaline, aga tundus, et nad rõhuvad vähemalt mingil määral tervislikkusele – hommikusöögil oli näiteks peekonil rasva osa ära lõigatud ja munad ei olnud ka rohke õli sees praetud nagu tavaliselt, sellest sai krõbedate äärte järgi kohe aru. Pluss neil oli väga eeskujulik smoothie-valik, mida nad mahlast ja külmutatud puuviljadest koha peal valmis blenderdasid.

Ettekandja oli tõsiselt lahe – siinmaal on nad ikka igal pool viisakad ja naeratavad, aga too tundus tõesti oma tööd nautivat. Kaks koostisosa lasti toidus probleemideta välja vahetada (me ei taha kunagi traditsioonilise hommikusöögi juurde kuuluvat tomatit ja vorsti, võtame selle asemel rohkem ube ja seeni) ning isegi karamellisiirupiga kakao tegid nad mulle täpselt nii, nagu mulle meeldib… Jumalik. No ja kui me siis veel lõpuks avastasime, et neil on hirmpalju erinevaid ägedaid kooke, mis maksavad kõigest £1.25, siis pidi ju magustoitu ka sööma.

All in all, super koht – väga uus vist, sest nimi jäi mul suht kindlalt õigesti meelde, aga selle järgi netist ei leia, Streathami kohalike kohvikute kaardil ka pole, aga Roscast üle tee ja natuke ülespoole, selle järgi peaks üles leidma, kui kedagi kohalikku järsku huvitab 🙂 Regency Cafe või mingi muu rege- rega-, no midagi kuninglikuga seoses igatahes oli 😀

See uus post editor on ikka kohati veider ka, näiteks piltide üles panemisel pean ma horisontaalis piltide puhul valima left, mitte center – sellega jäävad nad paremasse külge, nii et äärest on riba puudu, äärmiselt ebaloogiline. Ja vertikaalis pildid lähevad miskipärast vasakusse äärde, kui tekstile justify panna, keskele saab tagasi ainult siis, kui pildile endale panna align center (mitte pildi valik, vaid teksti, kui te nüüd aru saate, mis ma öelda tahan). Ja vahel tuleb tekstile täiesti suvaliselt mingi kummaline formaat, mida peab siis käsitsi maha võtma (vähemalt nupp on selleks nüüd olemas, irw) ja lõikude vahele jäävaid tühje ridu kustutama. aga noh.. Võib-olla ma lihtsalt ei saa veel kõigest aru. Muidu on peen küll.

Kodumajandusest

Täpselt nädal tagasi toodi voodi. Tükkidena. Panin täitsa üksi kokku 😛 Abikaasa oli ju tööl, polnud ometi aega oodata, et ta koju jõuaks. Õpetus oli olemas, läks libedalt, nagu suur pusle.

Jube s*tt voodi, muide. Esiteks pole tal põhi mitte puulippidest, vaid metallvarbadest – need on seal siis reas ja keskel on teistpidi risti üks. Aga see ristine on ainult paarist kohast kinnitatud, nii et kõik ülejäänud kolisesid, kui voodis külge keerata. Teipisin kõik kinnitamata ristumiskohad kinni, sai parem.

Teiseks on raam suurem kui madrats, ehkki mõlemad on king size. Peatsist/jalutsist on paarkümmend senti ülearu, külgedelt vähem, aga ka nats. Ja kui suure hooga voodile istuda, siis läheb madrats kohe väga paigast ära, libiseb lihtsalt veerandi võrra üle ääre. Ja muidu on ka s*tt madrats, sihuke…Vedrune. Aga no mis seal ikka. Suva 😛

Vanast diivanist üle jäänud padjad (selle nö põhja või aluse viskas omanik välja), millest ehitatud “voodis” seni magasime, said nüüd elutuppa “diivaniks” laotud.

Omanik käis nädalavahetusel oma naisega siin, tõid meile mõned asjad ja nokitsesid siin teha terve päeva, mingit silmaga nähtavat tulemust polnud rohkem kui et elutoa kolmandale aknale sai ka kardin ette ning kamina kohale riiul ja peegel:

Ahjaa, meie gaasikamin, mis päeval on Plika eest ära peidetud, me ükskord testisime seda ka. Niru:

Homme peaksime lõpuks Plikale voodi saama. Turvaväravatega juhtus sihuke “tore” lugu, et too Abikaasa töökaaslane, kes need meile laenama pidi, läks neid oma vanematekodust ära tooma, aga kuna ta isa ei olnud sel ajal kodus, oli ta need varem maja kõrvale välja tõstnud ja no võite kolm korda arvata, kas need olid alles või ei. Püha idiootsus, kas ta tõesti ei tea, et Londonis välja tõstetud asjad kaovad kohe, et välja tõstmine tähendabki: ma ei taha neid enam, viige ära?? Nojah, igal juhul jäime ilma 😀 Too kolleeg lubas uurida, äkki saab mõnelt teiselt sõbralt laenuks. Loodame parimat.

MrsB küsis mu käest mõni aeg tagasi, mis asjad meil elamisest veel puudu on ja ma ei viitsi ikka veel neid üles kirjutada, ehkki list on siinsamas laua peal. Põhimõtteliselt on kõige hädavajalikum ilmselgelt olemas, ülejäänut annab olemasolevate ebamugavamate variantidega asendada. Ma mõni teine päev ehk kirjutan pikemalt.

Progress

Sain eile kõik asjad lahti pakitud – riided on esialgselt olemasolevatesse kappidesse ära paigutatud, hunnik pisemat sodi kuhjub kappide peal ning ootab oma järge (loe: et elamisse tekiks veel mõni riiul või kummut). Voodist pole siiani miskit kuulda, aga ehitasime väljavisatud diivani allesjäänud detailidest endale põrandale suure ajutise magamisaseme, nii et Iirelt-Stenilt laenatud õhkmadrats jäi õekesele, kes täna õhtul kohale jõudis.

Põhiline aur kulus eile ja täna köögi koristamisele, nüüd on ilus-puhas-korras. Vannitoa klattisin ka ära – nii vähekest, kui seal teha oli. Pärast kolmepäevast hädaldamist, kui keeruline see on, pani Abikaasa vannitoa ukse veerand tunniga ette.

Nüüd on pikk nimekiri asjadest, mis on puudu. Kui kellelgi siinkandis (West Norwood, SE27) elutseval inimesel peaks olema üle pajalapid, köögikäärid, keskmise suurusega kausid, normaalse suurusega tassid, lapsevann või nii suur pesukauss, kuhu üks titt istuma mahuks, sõel, mille sees oleks hea makarone jms kurnata, mõni suurem pott ja pann või tekke ja patju, kummut või riiul või lahtikäiv diivan… Siis me võtaks tänuga vastu 😉

Paneks mingeid pilte ka, aga minu arvuti mälukaardilugeja ei tööta, Abikaasa arvuti aku peab pool minutit ja voolujuhe andis otsad. Tellisime uue, aga maailma kõige kiiremini funktsioneeriva organisatsiooni auhinna nominent Paypal teeb ühte kuradi ülekannet teatavasti kaheksa päeva. Ootame rõõmsalt.

Aga muidu on lill.

Potipõllundusest ja korilusest

Mäletatavasti tegime augusti alguses Pärnus Mehe vanaema juures suuremal hulgal vaarikamoosi ja jätsime selle sinna sügavkülma, sest läksime ise otse Eesti-reisile ja ei saanud seda kaasa võtta. Toona tuli jutuks ka see, et me ei saa endale veel sel suvel eraldi sügavkülmikut osta, sest kogu vaba raha läheb pulmade alla.

Noh, kui me augusti keskel uuesti Pärnusse tulime, saime oma esimese pulmakingi 🙂 Mehe vanaema-vanaisa olid omavahel arutanud ja andsid meile ühe kodumasinate poe reklaamlehe koos rahaga, mida võib kasutada ainult külmiku ostmiseks. Ega meil ei saanud ju otse loomulikult midagi selle vastu olla 😛

Seda külmikut, mis lehel oli, me kusjuures ei saanudki, aga saime teise samalaadse. Siis läks veel mõni nädal, et see saaks vooluvõrku ühendatud – panime selle omaniku soovitusel garaaži asemel koridori, mis asub korterist väljaspool (nö ühiskoridor ülemise naabriga) ja seal polnud pistikuid, Mees puuris seina auke ja vedas voolu, ärge parem küsigegi, kuidas täpselt… Igal juhul saime kapi lõpuks tööle, pilgeni täis külmkapi sügavkülma osa ümber kolida ja mustikaid ostma minna (need poleks enam lihtsalt kuskile mahtunud, lapse toidust rääkimata).

Siin on kõik meie senised varud. Vasakul taga vaarikamoos ja ees lihtsalt vaarikad, paremal taga maasikamoos ja ees mustikad. Vaarikamoosi on Pärnus ema sügavkülmas veel – selle toob millalgi ära.

Iseenesest pole varud üldse suured, aga arvestades seda, et me esimest korda elus sihukese asjaga tegeleme, siis ma olen üpris rahul. Maasikamoosist oleme juba osa ära söönud ja mustikaid sai sellepärast nii vähe, et magasime tippaja maha, hinnad olid juba kallimad ja meil sai turul sularaha otsa 😛

Mis puutub potipõllundusse, siis kevadel ostetud erinevatest seemnetest said maha ainult herned – sedagi alles juuli alguses. See-eest on kõigil teistel värske herne maik juba meelest läinud, aga meie peenrast tuleb riburadapidi valmis kraami. Väga head ja magusad 😛

Ka aiaga majas elada on meil põhimõtteliselt esimene kord – nooruspõlv ei lähe arvesse, sest see oli liiga ammu ja meil kummalgi pole sellest ajast erilisi mälestusi ega oskusi. Londonis oli küll aed, aga see oli tilluke iluaed, isegi üht närust õunapuud mitte.

Nojaa, igal juhul oleme jõudnud selle suvega järeldusele, et mingeid väga usinaid potipõllumehi meist ei saa – me oleme selleks puhtakujuliselt liiga laisad ja mugavad. Meie ideaalne aed oleks selline, mis nõuaks võimalikult vähe hoolt ja vaeva – põhimõtteliselt võiks seal olla ainult nii palju, et otse peenralt/põõsa küljest/puu otsast süüa – suuremaid koguseid sisse tegemiseks ostan ma pigem turult.

Jajah, ma pigem töötan kui korjan tundide kaupa marju ning ostan need marjad sel ajal teenitud raha eest. See on kõik muidugi ilus loba, arvestades fakti, et ma hetkel üldse tööl ei käigi, aga eks tulevikus lähen ju jälle 🙂

Ja ega ma päriselt “sisse” teha ka eriti ei viitsi – minust pole moosikeetjat. Sügavkülm on suurepärane leiutis ja toormoosid maitsevad nagunii paremini. Okei, ploomi- ja õunamoosi võiks tegelikult olla… Ja õunamahla ka. Ja ma loodan, et me hakkame kunagi ka seda kõike tegema. Aga miskipärast ma arvan, et sel aastal me nende tegudeni ei jõua.

Meil on aias puud lookas, aga ometigi sööme ainult ploome ja pirne. Õunad potsatavad muudkui maha – me ei söö neid eriti (pirnid ja ploomid on ju paremad!), kooki pole ka seni viitsinud teha… Ja nii nad ära mädanevadki.

Tegelikult potsatavad praegusel hetkel maha peamiselt naabri valged klaarid ja mulle see õun lihtsalt suuremat ei maitse. Ma pole kindel, kas meie aias ongi ühtki magusat maitsvat õuna – martsipanõuna või midagi sellist… Aga erilist vahet pole, ma pole üldse suurem asi õunasõber – muud puuviljad on lihtsalt maitsvamad. Õun peab ikka VÄGA hea olema, et ma seda tahaks. Poest ei osta ka eriti kunagi. Kui ostan, siis Golden õunad on näiteks ühed lemmikud.

Aga õunamahla tahaks küll, kohe suurtes kogustes. Kas Tartus pakub keegi sellist teenust, et viid õunad sinna ja saad mahla vastu? Seda kasutaks hea meelega, sest õunu on meil nii mis tapab ja õunamahla ma armastan-armastan-armastan 😛

Igal juhul… Kui me peaks hakkama jälle endale elamist vaatama, siis aeda tahaks hirmsasti, aga see ei pea üldse suur olema. Natukene lilli, natukene muru, mõned viljapuud ja nii palju peenraid, kui peost suhu tarbimiseks vaja. Ja loodetavasti muutume me aastatega usinamaks kah 🙂

Scroll to Top