Kopp on jubedalt ees ja lõppu ei paista. Ruumi ka mitte eriti. Just fun.
Ühtlasi lubasin teile pilti Kaidi lillest. Sinna juurde ka söök, millega ema mind lahkesti enne Pärnust lahkumist varustas… Kuna arvas, et mul pole täna nagunii aega poodi minna. Tal ei oleks saanud enam rohkem õigus olla… Nüüd on vähemalt seegi mureta 🙂
Kuulan: Mika – Happy Ending
(Ja kõiki muid tema lugusid ka. aitäh Dakile)
Ma lõin uniselt pool tundi kella kinni nagu alati (no see on lihtsalt mu kiiks, ma olen sellega arvestanud, ma panengi kella vajalikust pool tundi varem helisema). Ja siis… Vaatasin ma akna poole.
Ilma prillideta on pilt ikka väga udune (Kui udune? Tule proovi mu prille ja saad aimu!), aga ma nägin selgesti. PÄIKE! Pool kaheksa hommikul oli akna taga imeilus päike.
Selle peale sain hoobist voodist välja 🙂 Varem, kui tavaliselt.
Ja nüüd olen ma puhas ja hästi lõhnav ja joonud ära tassi kohvi. Ja lugenud hommikusöögi kõrvale suvalisi kohti Daki blogist (siit, siit ja siit). Ei tea, miks ma just selle viimase postituse valisin. Sellepärast, et ma mõtlesin veel täna hommikul, mida teha enne kolimist oma päevituseelsete ja -järgsete kreemidega, mis on praeguseks kaks aastat vanad? Londonis ma ilmselt eriti ei päevita ja neil on mingi kehtivusaeg ka… Hm. Aga see Daki jutt oli hea. Väga hea.
Ja Ultramelanhooli “Talvehommik” on laul, mida ma viimased paar päeva olen hommikuti esimesena kuulanud. Kevadhommik on, aga mulle meeldib UM… Ja kohvitassi taga uueks sündida.
Ja siis ma kuulasin veel Bark Psychosist. See on eelmise kevade muusika. Ja mul tuli palju ilusaid asju meelde eelmisest kevadest.
Maagiline on olla. Päikesepaistelised ilmad lihtsalt mõjuvad mulle nii.
(pilt siit)
Nüüd otsustasin ära. Lõplikult.
Ma lähen Londonisse. Aprilli alguses. Kolin Iirise ja Kayga kokku, hakkan baaridaamiks ja lähen mingisugusesse tantsutrenni.
Ei olnudki nii raske otsustada, ah? Päris kiiresti läks.
Nüüd on vaja:
1) Leida inimesed, kes tahaks aprillist alates siia elama tulla (heas korras 2-toaline Mustamäel, 3,5k+maksud; ühtlasi pärandan ka kohustusliku püsiühenduse 350.- kuus aasta lõpuni. Anyone interested?)
2) Leida raha, mille eest osta lennukipilet ja millest seni elada, kuni töö leian (viimane palk läheb 100% läpaka kinni maksmiseks, 3000.- korteri tagatisraha saan tagasi, aga sellest läheb juba pool märtsi kommunaalidele… 1500-st kroonist ilmselgelt ei piisa, pean laenama. Kasvõi krediitkaart, küll saab)
Ja ongi kõik! Muu on vaid lihtne asjaajamine ja organiseerimine, millega une pealt hakkama saan.
Ma lähen, ma luban teile! Ma luban siiralt ja pühalikult, et aprilli alguseks olen ma Eestist läinud.
Ja mul on pärast kõige selle ära otsustamist ääretult kerge ja õige tunne.
Kuulan: Drew Sidora – Till the Dawn
Olen: õnnelik ja hüperenergiline
PS. Ahjaa, valentinipäev ja nii. Sõbrad, ma tõesti armastan teid kõiki, aga pean siiski mainima, et mul on SÜGAVALT POHHUI. Ehk siis – ma ei saada vastu ühtki sõnumit ega e-kaarti, isegi kui keegi peaks vaevuma neid mulle saatma. Lilli ja šokolaadi tuua muidugi võite (jällegi: vastu ei saa :D), neid võite samas tuua ka ülejäänud 364 päeva aastas.
Kuulan: Fort Minor – Right Now
Vaatan: eelmise aasta fotod
Räägin: Kaidi, Maris, Iiris
Loen: Daki ja Iirise blogid
Sätendan: kuldne juukselakk, mis harjalt iga liigutusega pudeneb
Naudin: tolmpuudrit
Mõtlen: elust
Olen: õnnelik
EDIT: Nagu näha, õnnestub mu plaan valentinipäeva täielikult ignoreerida suurepäraselt. Aga siiski. Kaidi on nunnu.
