Ilus, ilus, ilus on maa Ilus on maa, mida armastan
H. Runnel
Sattusime täna õhtul täiesti ettekavatsematult Rannapi ja Kosmikute kontserdile. Antti ja Rarru kutsusid laululava taha kuulama, aga selleks hetkeks, kui me veidi enne kümmet kohale jõudsime (algas kell kaheksa), oli peasissepääs täitsa lahti ja pileteid ei müünud enam keegi. Nii saimegi tasuta sisse.
Võrratu kontsert oli, vähemalt see viimane kolmveerand tundi, mida me kuulsime. Soovitan soojalt kõigile minna ja kuulata. Kui piletiraha pole, siis Pärnus kostub näiteks väga hästi Vallikraavi taha ära.
Ja et õhtu hea muusikaga veel täiuslikum oleks, küsisid Antti ja Rarru, kas me juba õhtustanud oleme, ning kui mina nentisin, et sööks hea meelega midagi, serveeriti mulle pannkooke maasika toormoosi ja veiniga.
Me tõusime kell üheksa. Tegin arvuti lahti, et otsida YouTube’ist päeva alustamise laulu (nagu igal hommikul) ning nägin seal kirja RIP Michael Jackson.
Hämmastav, kuidas mõned (minu jaoks pealtnäha nii tähtsusetud) asjad mind loksutada võivad. Ega ma siin nüüd pisaraid ei vala ega miskit sellist, aga mõtlikuks võttis küll. Võrreldavat emotsiooni mäletan ainult printsess Diana puhul ja siis olin ma alles kaheksandas klassis 🙂 Toona valasin küll paar pisaratki.
Ma ei ole kunagi olnud sõna otseses mõttes Jacksoni fänn, kuid ma olen koos temaga üles kasvanud. Minu kuus aastat vanem õde, kellega ühes toas elasin, nimelt oli 🙂 Fänn selle sõna kõige otsesemas ja suuremas mõttes. Toa seinad olid täis tema plakateid, MTV mängis kogu aeg, kassette oli mitmekümneid, T-särkidel ilutsesid tema pildid. Heh, mu õde värvis isegi oma heledad juuksed mustaks.
Ma ei ole kunagi vabatahtlikult muusikavideosid vaadanud, need on minu meelest puruigavad ja mõttetud. Aga fragmendid Jacksoni kuulsamatest videotest (Thriller, Black or White, Remember the Time, Billie Jean jne jne jne) on mul une pealt meeles. Ma olen neid sadu kordi näinud 🙂
Kui jackson omal ajal Eestis kontserti andis, oleksin tahtnud nii kangesti sinna minna (huvitav, mul puudub igasugune mälestus sellest, kas mu õde näiteks käis). Üldse ei imesta, et ei saanud, see oli toosama 97 aasta suvi, mida ennist mainisin, olin siis veel nii noor ja rahatu, piletid olid kindlasti hirmkallid…
Kuna ma pole kunagi olnud mõne välismaise muusiku/bändi hingetu fänn, siis mul ei tulegi meelde kedagi teist, kelle live‘i niiväga näha tahtnud oleksin. Hea küll, ma käisin Savage Gardeni kontsertil, nemad meeldisid mulle omal ajal väga 🙂 Eesti tegijate hulgas on mul rohkem lemmikuid, aga nende kontsertitele pääseda oli ju kerge…
Jättes kõrvale kõik Jacksoni veidrused ja pahed – tema muusika oli võimas ja hea. Paljud neist lugudest meeldivad mulle siiani väga. Ja kuna ma olen juhtumisi temaga niiviisi külg külje kõrval üles kasvanud, siis olen ma praegu kurb. Rohkem, kui oleksin osanud arvata.
Aga samas ma mõtlen, et talle endale on selline lõpp väga kohane – nagu välk selgest taevast, just enne suurt kontsertturneed, ilusa ümmarguse vanusega. Ootamatu ja sellevõrra rohkem šokeeriv, väärikas punkt tema hektilisele elule.
Puhka rahus.
Ahjaa, uudised… Väljamaa saidid kirjutavad paremini, kui Eesti omad – nagu tavaliselt. BBC näiteks.
Eile nägin veel Eestimaad, tondiraba ja põlislaant rahvariiet, ugriverd, laulupidu, Läänemerd Homme on siin Estonia, remont on tehtud, võib uksed avada Külla tulge kõik, tahan näidata, kui kaunis on mu maa, mis seedripalme kasvatab
Welcome to Estonia, pudrujõed ja piimamäed Welcome to Estonia, koidikulippu taas lehvimas näed Welcome to Estonia, teid tervitades tõstan käed – tere tulemast
Narvas usud, et surnud jõed, metsad-puud, me vennad-õed Leib on must ja valge on viin Ma pole turist, ma elan siin Kas olla märk või vaba riik, majandusime või konnatiik
Welcome to Estonia, pudrujõed ja piimamäed Welcome to Estonia, koidikulippu taas lehvimas näed Welcome to Estonia, oma kord, aga võõrad väed Welcome to Estonia, teid tervitades tõstan käed – tere tulemast
Ma elan Eestimaal Ma elan Eestimaal
Tibitaba-daa ja tipa-tapa-tapa, võtan kätte mikrofoni, teise õllekapa Põltsamaal, Võrus, Tartus või Tapal – kõik inimesed kuulavad, kui rääkima hakkan Rääkima hakkan teile Eestimaa elust, soojast Viru õlust, Hollywoodi melust Mägesid ei ole, jõed on väiksed, metsas on mustikad ja kahepaiksed Torupilli saatel aknast välja vaatan, kusagile kadunud on kommunismi saatan Roosasid prille ma iga päev kannan, kerjustele 500-krooniseid annan
Yo, tulge meile külla Yo, tulge meile külla
Welcome to Estonia, pudrujõed ja piimamäed Welcome to Estonia, koidikulippu taas lehvimas näed Welcome to Estonia, oma kord, aga võõrad mäed Welcome to Estonia, teid tervitades tõstan käed
Öölaulupeost jäin ka ilma. Ja sellest on isegi rohkem kahju, kui ülaltoodud postis mainitud asjadest. Olen siin nüüd tagantjärele nostalgitsenud ja videosid vaadanud. Oi, kuidas oleks tahtnud seal olla…
Üritan torrentist tagajärjetult täisversiooni tõmmata. Inimesed, jagage ometi!
Tänane päev möödus suisa lilleliselt – oskasin juba oma aruga rohkem asju teha ja tuju oli hää. Veetsin terve hommikupooliku nõusid pestes. Khm, jah. Kui vanas kohas oli ainult üks suur saal ning selle kõrval üks köök, kus kitchen porterid nõusid pesid, siis praeguses kohas on köök ja porterid restorani poolel ning meie kohvik-deli poolel peame endaga ise hakkama saama. Seega on kõigil nädalas 2-3 hommikust või siis pärastlõunast pesuvahetust. Õnneks palju nõusid pole, lihtsalt deli määritud võileivamaterjali kausid jms – vähemalt kliendid ei määri, nemad ostavad kaasa.
Igatahes oli tegemist küllalt ja tuju hea. Ning sellel ainsal CD-l, mida terve päeva käiati, oli muuhulgas ka Mika “Happy Ending”, mis on Eesti lahkumispeo ajast üks mu lemmikuid (Daki on süüdi, tema mulle selle albumi tookord tõi!).