Tegin endale kingituse. Hiljem kirjutan ilmselt endale sinna sisse midagi ilusat ka. Egomaniakk, nagu ma olen. Aga siiski – ma pole kunagi varem näinud kaarti, mille kohta ma tunneks, et see nii MINA olen. Täpselt minu kaart. Minu stiil.
See olengi mina!
Osa Kaja kunagisest kommentaarist Epu sellele postile:
/—/ Tansaanias safaril, kus giid autoaknast välja viipas: masai naised, kannavad vett. Oli jah pikk rivi maalilises riides naisi, potid pea peal. Ja mu reisikaaslane poetas mõtlikult: kujuta ette, et sina oled arvuti taga ja teed oma tööd, kui mööda hõljub mingi kõrgem eluvorm ning nende giid nagu muuseas mainib: eesti kontoritöötaja, kirjutab projekti… /—/
Tegelikult oli see kommentaar hoopis teises kontekstis, negatiivses kontekstis. Selle kohta, kuidas kohalikud tunnevad ennast ilmselt kõigi turistide juuresolekul nagu ilmaime. Et see pole normaalne, kui üritad elada oma lihtsat elu, aga pead samas tahtmatult olema ka turismiobjektiks.
Aga siiski:
/—/ kujuta ette, et sina oled arvuti taga ja teed oma tööd, kui mööda hõljub mingi kõrgem eluvorm ning nende giid nagu muuseas mainib: eesti kontoritöötaja, kirjutab projekti… /—/
Ma naersin. Kõva häälega.
Keegi oli täna meie staff roomi WC uksele sellise foto kleepinud. Vaatasin ja naersin.
Aga muidu on kurb.
