Leidsin ja lugesin läbi ühe vahva ökoblogi ning sellest tulenevalt kõik järgnevad mõtted.
Kogu roheline teema on mulle teatavasti juba pikemat aega südamelähedane. Esimese pisiku sain ilmselt kunagi ammu Epu blogist, hoogu juurde tema Roheraamatut lugedes.
Aga noh, selle teemaga on, nagu on – üritan küll, aga kõike ei jõua ja kõike ei viitsi. Mõtlesin siis ausalt kirja panna, kuidas minu ja öko suhted hetkel on.
Kõigepealt lapsega seotu. Riidemähkmeid hakkasime lõpuks kasutama, läheb täitsa eduliselt. Ideeliselt mõtlesin need igal õhtul lapse vannivees läbi loputada, aga esiteks me tegelikkuses päris iga päev siiski vanni ei tee, teiseks ma sageli lihtsalt ei viitsi. Vahel loputan ka, aga üldiselt on nii välja kujunenud, et mähkmeid jätkub 2-3 päevaks ning selle aja peale on masinatäis pesu ka juba kogunenud, lähevad sinna.
Pesu pesen alati pooletunnise 30-kraadise kiirpesu tsükliga – kuna meil eriti määrdunud riideid pole, piisab täiesti. Plekke eemaldan Loodusperest ostetud sapiseebiga – töötab väga hästi, olen rahul. Pesupulbriks on hetkel Minirisk, ootamas Mayer – juba lapse pärast ei taha mingit tugevalõhnalist pulbrit, valin parima variandi lähtuvalt Maxima hetkevalikust. Eelistan muidugi kodumaist, aga alguses Mayerit polnud, sestap sai tookord Minirisk.
Ühekordseid mähkmeid kasutan öösiti ja väljas käies, vahel ka siis, kui kodus eriline laiskus peal on ja ei viitsi iga poole tunni tagant mähet vahetada (seda siiski harva). Moltexeid ikka. On kallim küll, aga olen nõus maksma, südametunnistuse asi. Esimesed nädalad, kui laps Moltexite jaoks liiga väike oli (neil pole newborn suurust) ning Liberosid kasutasime, olid süümepiinad, kui järjekordne mähkmepakk ostetud sai – Teeme ära kokkuvõtetest loetu ei lähe meelest. Lugesin tollest ökoblogist, et mingid teised ökomähkmed olla ka eestis saadaval – tea, kas peaks proovima? Huvitav, palju maksavad…
Niiskeid salvrätte kasutan. Ideaalis biolagunevaid, praktikas mitte. Miks? Lihtne – Bambino Mio omad, mida saab Taevakarva Kutsust, on kallid. Hippi omi minu kodupoodides (Comarket, Maxima) ja apteekides (nois, millest mina vaadanud olen) ei müüda. Ja ma tõesti ei lähe ainult nende salvrättide pärast Selverisse. Nii kasutangi lõhnatuid Huggieseid – sest Maximas müüakse. Ja natuke on paha meel küll, samas ma tõesti eelistangi lõhnatuid (Hippil vist pole) ja neid ei kulu enam palju ka – laps ei s*tu ju enam iga mähet täis. Kui kuskil kodu lähedal Hippi müüdaks, ostaks vist ikkagi seda. No, kas keegi oskab soovitada?
Lapse riietega on üldiselt nii, et kuigi ma eelistan iga kell kõige tavalisemat puuvilla, siis kuniks käe vastas mõnus tundub, ega ma mingit probleemi ei tee, kui sekka mingit muud materjali saanud on. Kui ise ostma peaksin, siis muidugi vaataksin rohkem silte, aga ainsad ise ostetud asjad on mul Londoni ajast, enamik on kõik laenuks saadud või kingitud teise (kolmanda? neljanda?) ringi asjad. Ja kuigi mahepuuvilla idee on mu meelest äärmiselt kiiduväärne (pole kindlalt millegi keemilisega töödeldud ja kõik väikesed hiinlased on valmistamise eest ausat tasu saanud), ei võimalda mu rahaline seis selle ostmist. Ja tegelikult, mis on ökom – kas tavalised teise ringi riided või uued mahepuuvillased? Mulle tundub, et esimene variant.
Mänguasju pole ma ise veel ühtki ostnud, oleme kingiks ja “päranduseks” saanud. Ei ole jõudnud eriti levitada ka oma soovi, et need oleks võimaluse korral puust või riidest, seega saime plastmassjubinaid küll. Nendega on nüüd jällegi nii – kui keegi spetsiaalselt meie lapsele kingiks ostab, siis tahaks küll, et ta loodussõbralikke materjale eelistaks, aga kui keegi oma lapse vanu asju toob, siis taaskasutus on ju okei, see plastmass on nagunii juba kellegi poolt toodetud ja ära ostetud. Ise kavatsen igatahes nii palju kui võimalik loodussõbralikke materjale osta. Ja raamatuid. Aga rohelisuse pärast kapi otsa ronida ei kavatse – kui vaja, ostaks kindlasti ka plastmassi.
Söögikraamist. Üldiselt üritan osta võimalikult palju kodumaist, võimalikult palju looduslikku ja tervislikku. UK-s oli see tunduvalt kergem, seal olid kõik supermarketid organic siltidega tooteid täis. Aga katsu sa Eestis õnnelike kanade mune leida. Poest ei ole leidnud, isegi turul väideti, et ei ole (see väide oli eriti šokeeriv). Turult ikka lõpuks saime.
Turuga on jällegi nii, et ega me sinna väga tihti ei jõua. Peaks tihemini käima, ausõna. Loodan, et kui ilmad ilusamaks lähevad, siis ka teeme seda. No ja siis veel muidugi see, et turul müüakse ka nii palju välismaist kraami. Kui unustad küsida, kas tomat on ikka Eesti oma, võid vabalt Poola oma saada.
Üldise toidukraamiga on nii, et hetkel on meil rahaga kitsas ning seetõttu vaatan eelkõige hinda. Suuremaid oste teeme Maximas, kus on teatavasti palju Läti ja Leedu kaupa. Lisaks Hiina küüslauk ja muud jaburused. Oleme küll üritanud puu- ja köögivilja ning liha turult osta, aga sageli ei satu sinna ja siis ikkagi Maxima. Kui hinnavahe väga suur pole, eelistan eestimaist, vahel aga tuleb kodumaise majanduse toetamiseks liiga palju peale maksta.
Koostisaineid üritan ka uurida, aga nende E-de nimekiri on ju eksitav – ehmatad ära, et saias on viis erinevat ning leiad siis googeldades, et need kõik on ohutud. Epu raamatus oli mingi list, peaks selle ikka üles kirjutama ja poodi kaasa võtma. Eh, peaks kõikidest E-dest tabeli tegema, siis oleks poes eriti kindel.
Üldise tervislikkuse seisukohalt – nisutoodetest ei suuda loobuda, kohukesi ostes vaatan, et oleks ikka kohuke, mitte dessert, mahlu eelistan ilma suhkruta jne. Üritan leida tervislikumaid variante, aga kui isusid on, annan neile järele ega piina ennast millegi keelamisega. Vahel käin MacDonaldsis ka 😉
Ma tõesti loodan, et kui Mees töö leiab ja minu emapalk tuleb, saame jälle toidule rohkem raha kulutada, Eesti majandust toetada ja tervislikumalt elada. Praegu on süümekad isegi siis, kui mahla või puuvilja tahan (ja neid tarbiks ma ikka PALJU), sest kõik on nii kuradi kallis.
Kodukeemiast. Pesupesemisega seonduv sai juba ära mainitud. Nõudepesuvahendi ostis Mees Fairy, sest tema meelest ei pese muud puhtaks. Minu meelest on kõik Fairyd ja muud taolised jäledalt haisvad ja kui praegune otsa saab, siis pean mingi parema variandi leidma. Pesen nagunii enamiku nõudest lihtsalt kuuma veega, aga hetkel pole vahet, kas kasutan vahendit või mitte – käed haisevad pärast ikka ühtmoodi jälgilt, sest nõudepesušvamm on vahendist läbi imbunud. Sellega seoses – kas keegi oskab soovitada mingit mahedamat ja loodussõbralikumat vahendit?
Muud kodukeemiat meil eriti polegi. Kui UK-s olid kõik üürikad, kuhu kolisime, meeletult räpased ja alustasime alati igasuguste puhastusvahendite ostmisega, siis siin oli kõik värskelt remonditud ja puhas – oleme lapi ja veega hakkama saanud. Ahjaa, WC poti puhastusvahendid just ostsime emaga – mingid tavalised, Maximast. Kui ükskord otsa saavad, tahaks Loodusperest midagi vaadata, ehkki seal on kindlasti kallim.
Üldiselt pole ma puhastusvahendite teemasse peale pesupesemiseks vajaliku eriti süvenenud – ma eelistaks iga kell eestimaist mahedamat sorti toodet välismaalt imporditud paduökole, aga kas toodetakse üldse?
Hügieenitarvetest – polegi Eestis olles midagi ostnud, Londoni ajast kõik šampoonid-dušigeelid veel olemas, seebid olid sisse kolides ees ootamas. Kui praegu peaks midagi otsa saama, ostaks ilmselt Maximast mõne odava variandi, hiljem, kui rahaasjad jonksus on, uuriks ehk midagi ökomat. Pole jõudnud jällegi veel teemasse süveneda, mugavam on olnud kuskilt mingi odav laiatarbekaup ära osta 😉
Prügi sorteerimisest – meil on eraldi kotid üldprügi, paberi ja pakendite jaoks. Lisaks paneme eraldi pandipakendid ja muu klaasi, aga see kõik on siiski mööndustega. Paberikotti on lihtne täita, kisun ilusti kileümbrikelt aknaid eest ära jms. Pakenditega on lugu kehvem. Esiteks ei ole ma päris kindel, mida sinna täpselt panna võib ja mida mitte. Teiseks – no ma EI VIITSI kõike üle pesta. Plastmassist jogurtitopsid ja plastkarbid pesen küll, aga mahlapakid panen pesemata ning piima, hapukoore jms kilepakendid viskan üldprügisse.
Ja samal ajal kogu aeg juurdlen – mis saab siis, kui ma vale asja valesse kohta viskan? Kuidas seda kõike sorteeritakse? Mis oleks kahest valest õigem – kas panna pesemata mahla- ja hapukoorepakk või majoneesipudel pakendite hulka või oleks õigem pesemata pakend üldprügisse visata? Kui ma panen ühe “vale” asja kotti, kas see kotitäis asju läheb siis raisku? Kes kurat kõike seda prügi üldse läbi sordib ja asjade sobivust kindlaks teeb? Ei ole ju reaalne, et üks inimene on päev läbi ninapidi prügikottides ja uurib, kas see hapukoorepakk on nüüd pestud või mitte. Ja kui keegi seda ei uurigi, kas pesemata pakend tekitab kuskil mingi jama? Millise? Kõiki pakendeid ei saa ju ühes kohas ümber töödelda, keegi peab neid siis ju ikkagi sorteerima? Palju küsimusi, vähe vastuseid… Kui keegi lugejatest mõnda vastust teab – olge lahked, jagage ka minuga.
Kilekotte ei osta ma kunagi ja ütlen igal pool, et pole vaja. Poes käime alati seljakoti ja riidekottidega, olemasolevaid kilekotte (mida on vanast ajast päris palju kogunenud) kasutame prügikottideks. Aga väikseid kilekotte tekib ikka igalt poolt, leiva-saia ja puuviljade omad jne, need viskan küll lihtsalt pakendiprügisse. Alguses kogusin, aga ei leia kasutust. Oleks koer, siis saaks tema junne koristada 😉
Samamoodi viskan pakendiprügisse kõik plastist või jms karbid – algul hoidsin alles, aga ei leia kasutust. Ei tea kedagi, kellel vaja läheks – Mehe vanaema näiteks teeb küll sügavkülma jaoks moosi, aga ta sööb ise ka võid ja saab oma karbid sealt. Tegelikult on see ainult minu teooria, me pole talt kunagi küsinud…
Ressursside kokkuhoiust. Vannis ma nagunii ei käi, aga duši all läheb kindlasti kauem kui seitse minutit (see oli mu meelest mingi soovituslik aeg) ja ma ei kavatse seda ka piirata. Nõusid pestes kulub jube palju vett – ma ei viitsiks elu sees mingit kraanikausi vett täis laskmise ja seal leotamise ning hiljem teises kausis loputamise vms süsteemi arendada, meie tibatillukeses köögis poleks see nagunii võimalik – seega voolava vee all. Ja kas vee kulutamine kõigi nende pakendite pesemiseks on ikka ökom kui need pesemata ära visata? Ma ei tea sedagi, miks neid pesta tuleb, seega ei oska vastata. Nõudepesumasin kuluks ära, aga hapukoorepakki sinna ju ikkagi ei pane 🙂
Elektrijubinatega on nii, et üürikorteris elades ju mingeid pliite ja lampe ise ei osta, isiklikud tarbevahendid on ka kõik olemas. Kui kunagi oma elamise saaks, ostaks muidugi võimalikult säästlikud variandid.
Transport. Ma kolisin Tartusse selleks, et jala käia ning käin ka. Aga kurat, kuidas ma autost puudust tunnen! Väikese lapsega on ikka jauramist – ühistranspordis on ebamugav, jala alati ei jõua. Asju, mis kaasas olema peavad, on nüüd tunduvalt rohkem. Bussipiletite hinnad on nii kallid, et kahekesi autoga Pärnusse sõites tuleb hind sama, mis bussiga. Aga mugavus! Poest suuremal hulgal toidukraami ostes on isegi kahekesi raske koju jõuda – vanker on ju ka veel, mida tuleb lisaks kottide tarimisele (mäest üles) lükata. Ilm on aeg-ajalt (eriti praegusel aastajal) nii närune.
Ühesõnaga – normaalse ilmaga ja suurte kottideta käin ma hea meelega igale poole jala. Ühistranspordi mõistliku hinna ja ajagraafiku ning talutava mugavuse juures kasutan ma seda hea meelega. Aga hetke asjaolusid arvesse võttes oleks autot vaja ja kui vähegi võimalus tekib, siis selle ka soetame. Loomulikult võimalikult säästliku, aga siiski. Ja põrgusse öko.
Nüüd vist sain enamiku eluvaldkondadest kaetud. Või kui mitte, las siis jääda – kell on juba niigi palju ja tekst hiigelpikk.
Tahaks ju olla veel palju rohelisem, aga ökonarri minust ei saa – olen selleks liiga mugav ja liiga vaene. Iga kell eelistan kodumaist ausa muljega kraami välismaalt imporditud ökole, mis on reeglina nagunii mõttetult kallis. Ja üleüldse ei viitsi ma ennast sõlme keerata, et iga hinna eest kõike säästa – natuke elumõnu peab ka jääma.
Aga selge on see, et meie elu läheb aegamisi järjest rohelisemaks. See ongi kõige olulisem.
…ehk eBay saaga jätkub.
