plika

Parem hilja, kui mitte kunagi

/ bubble witch saga, igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss / 4 Comments

Poiss magab teatavasti lõunaund endiselt õues – mõtlesin küll talve saabudes tuppa harjutada, aga kuna ilmad on siiamaani mõnusalt soojad, pole kuidagi raatsinud 3-4 tunnisest oma ajast loobuda, öösel magab ta sellegipoolest piisavalt kenasti.

No igatahes, nüüd paari miinusega on olnud mure, et jalad on külmad, hoolimata villastest sokkidest ja saabastest. Hakkasin rohkem tekiga kinni mässima, töötas nagu küll. Täna järsku turgatas, et meil on ju JALAKOTT. Nojah 😀 22. jaanuar. Parem kui 22. aprill, eks. Ja LUMI ning veidikegi külmemad ilmad tulid ju ikka alles päris hiljuti… Ehkki jalakott oleks juba novembris elu kergemaks teinud. Loll pea on nuhtlus, ma ütlen!

Eile magasin kümneni ning läksin kaheteistkümneks täikale, vahepeal sai arvuti ainult hästi korraks millegi vajaliku vaatamiseks lahti tehtud. Täika oli jälle pisike ja mõnusalt lobisemise kõrvalt sai ka mõned asjad müüdud/vahetatud. Plaani sai aga ka üks suurem, kuhu saab siis igasugu rahvast ligi meelitada, sellest  ja üldisest kodu koristamise aktsioonist innustunult ründasin lasteriiete kotte ning olin sellega õhtuni ametis. No ma olen ju hästi palju ära andnud, aga varud on üsna suured, vaatasin need kriitilise pilguga üle ja otsustasin, et Plikale pole päris 25 pikkade käistega pluusi järgmiseks kolmeks aastaks vaja, piisab ka 15-st jne. Mütse-salle-kindaid-villaseid sokke on ka märkamatult üle mõistuse palju kogunenud, mul on juba tekkinud omad lemmikud, mis on minu meelest kõige mugavamad ja efektiivsemad… Ühesõnaga nüüd on mul kolm kotitäit lasteriideid jälle, millest osa läheb ära andmiseks ja osa müüki ka. Ja Plikale leidsin kaks paari ilusaid parajaid dressipükse suuruses 98, mis hakkavad juba väikseks jääma, ma siiani ei saa aru, kuidas ma varem neid ei näinud, ma ikka vaatan regulaarselt neid kotte üle, et kas on midagi juba parajaks saanud.

Plikale on äärmiselt raske pükse leida, ta on nii peenike, et kõik pikkuselt parajad on vööst laiad. Olen viimase paari kuu jooksul silma järgi kaks paari ostnud, mis peaks sobima ja üllatus-üllatus, on siiski laiad, no lähevad siis rõõmsalt järgmisel täikal müüki. Praegusel kombeperioodil võib vabalt ka seelikute ja kleitidega käia, piisavalt soe on ikka.

Ma olen kaks õhtut järjest läinud üle pika aja magama siis, kui on tõesti suur uni ja väsimus – tavaliselt tuleb uni nii ebasobival ajal, et pole veel lihtsalt võimalik, hiljem enam ei tulegi, nii et olen poole ööni üleval ja järgmisel päeval unelen mitu tundi diivanil, et vähekegi puhata. Reedel õnnestus hoolimata vähestest unetundidest seitsmest tõusta ja terve päeva mitte pikuti vedeleda, selle tulemusena olin üheteist paiku õhtul surmväsinud ja sain normaalsel ajal voodisse. Eile tuli täpselt samasugune surmväsimus õhtul veidi enne üheksat, kui Abikaasa lapsi magama pani. Nii ma siis läksingi üheksast magama, sest unetunde on nagunii vaja tasa teha. Hea oli, et läksin, sest Plika jauras öösel ja kolmest viieni eriti magada ei saanud… Ja äratus seitsmest.

Oeh, rasked on sellised ööd, kus palju jauramist on. Igal ööl ei ole, aga kui mõnel jälle on, siis tundub, et muud polegi 😀

Mulle hullult meeldib minna magama siis, kui olen väsinud, voodis olemine sellisel puhul puhas mõnu, mitte piin… Halb on aga see, et tavaliselt jääb siis midagi koristamata, aga mulle meeldib õhtul kõik korda teha, et hommikul oleks hea ärgata. No uni on koristamisest tähtsam, hommikul värske peaga edeneb see nagunii kiiremini. Ja üleüldse ma üritan nagunii kõik esimesel võimalusel ära koristada, et une tulles enam kohustusi polekski, miskipärast pole nood viimased kaks õhtut aga seda jõudnud.

Üleüldse on viimased päevad olnud energiatase madalal ja mõtted liiga mustad. Täna aitas üllataval kombel blogide lugemine, teiste ettevõtlikkus annab endalegi jaksu juurde. No ja magatud sai ju ka. Nii et praegu tunnen ennast jälle üsna hästi ja loodan, et kõik probleemid leiavad maagilise lahenduse.

Aga nüüd on kaks tundi arvuti taga puhatud (eile ju üldse arvutis ei olnudki, lugemist oli seega tavalisest rohkem), viimane aeg asjalikuks hakata. Lähen puhastan hunniku juurikaid, et need juurviljakotlettide jaoks aurutama panna ja vaatan siis, mille koristamise tuju peale tuleb 😛

Ahjaa, teistele pallisõltlastele mainin ära, et 52. ja 55. tasemest järgmine õudustase on 79. See on nii lootusetult nõme, et seitse elu kuluvad hetkega ja no nii õnne asi, et lahendust ei paista… Mängimise motivatsioon on jälle null, aga Anti on juba 75. tasemel, viimati aitas 55. taseme pärast nädal aega vaeva nägemist ära teha just see, et tema minust mööda jõudis, ehk läheb seekord samamoodi 😀

Lasteaed, autokool ja kodumajandus

/ autokool, igapäevaelu, kodumajandus, lasteaed, plika / Leave a Comment

Plika nohutas kaks nädalat kodus (saime nädalaga lahti ning läksime siis Tallinnasse, kus täie hooga tagasi tuli) ja sai täna sel aastal esimest korda lasteaeda minna. Lasteaiateema on juba tükk aega aktuaalne olnud, Plika muudkui räägib, et igatseb, räägib nimepidi teistest, mängib oma nukuga lasteaeda – räägib, et nukk üldse ei nuta, lehvitab akna peal ja magab ka aias… Küsisin, kas Plika siis nüüd ka enam ei nuta ja lehvitab ja magab – ütles, et jah.

Ärkas hommikul rõõmsalt ja oli igati valmis minema, aga kui talle pidžaamat kaasa pakkusin, nagu eelmistel päevadel jutt oli, siis muidugi otsustas, et ikka ei taha veel magada. Minu poolest okei, kiiret veel pole, ise teab, millal tahab. Siis tuli jutuks see, et mina ikka sinna peaks jääma ja kui ütlesin, et seda ei tee, tuli nutt. Olukorra päästis osavalt Abikaasa, kes tuletas meelde, et nüüd saab lasteaeda kelguga minna, see muutis ühtviisi rõõmsaks nii Plika kui minu – õues on ju külm ja kelguga liigume kolm korda kiiremini.

Jõudsime kenasti kohale, riietasin Plika lahti, vaatasime koos seina pealt uusi pilte ja lugesime, kes need teinud olid. Lemmikkasvataja oli tööl, Plika läks hea meelega rühma ja edvistas oma rotiga. Kui tagasi ukse poole vaatas, kus ma jopega olin, hakkas nutma ja tuli kallistama, aga kui ma ütlesin, et pärast lõunasööki tuleb issi vanaema autoga järele, kuivatas pisarad ära ja oli nõus kasvataja sülle minema – suur areng jällegi, kõik eelmised korrad ju klammerdus ja röökis, nii et pidin ta väevõimuga kasvatajale andma. Esimest korda vaatas ka mulle akna pealt järele – veel ei lehvitanud, aga ei nutnud ka. Läksin ära hea tundega.

Kuna Abikaasa käis järel ja mehed ei oska ju detaile küsida, siis ma päeval juhtunust väga täpselt ei tea, igatahes olla Plika kahenädalast pausi arvestades väga tubli olnud, natuke nutnud ka, aga muidu rõõmsalt kõik kaasa teinud. Koju tulles oli rahulik ja tahab homme ka minna. Asjad edenevad :P

Autokoolis oli täna esimene teooriatund – see Enn on täiega lahe, mulle väga meeldib, tal on muhe jutt. Ainult et ma pole sugugi harjunud õhtuti ühes kohas paigal istuma ja no selline unekas tuli mitu korda peale, võta või järgmine kord termosega kohvi kaasa…

Koristusrindelt nii palju, et täna ei jõudnud suurt miskit teha, aeg kulus lasteaiale ja autokoolile, lisaks igapäevasele majandamisele (üldine koristamine ja pesu pesemine). Päris nullpäev õnneks siiski ei olnud, jõudsime Plikaga neli õlakotti ajalehepaberit täis toppida (no need oli kõik kapis kuhjas olnud ja nii koledalt vormist väljas, aga mul on plaan enamik neist ehk müüki panna, võimalikult kaubanduslik välimus on seega soovituslik) ja kaks minu riidekapi riiulit ära sorteerida. Iga päev ei peagi palju jõudma, peaasi, et veidikenegi edasiminekut on.

Tahaks kangesti Anthea Turneri raamatut. Ma ei suuda otsustada, kas tahaks originaali parema meelega kui eestikeelset, vahet eriti pole vist. See on piisavalt lihtne tekst ja originaalid meeldivad mulle üldiselt rohkem, Mormelt laenasin omal ajal ka ingliskeelse variandi, toona veel eesti keeles polnudki, ei jõudnud päris lõpuni lugeda… Aga poleks vist eestikeelse vastu ka miskit, ei pea lugedes üldse mõtlema, saaks kiiremini kätte ja hinnad on neil üsna sarnased. AGA. Ma olen harjunud rottima, raamatute eest alla €5 maksma, soovituslikult €3 või vähem ja Anthea raamatu kõige odavam hind on €10.90 :P Nii ma siis võitlen endaga. Mõistus ütleb, et oota, küll hinnatakse alla, aga emotsioonid ütlevad, et pole ju nii kallis, võid selle ühe raamatu eest veidi rohkem maksta, telli KOHE.

Ma veel natuke mõtlen.

Kööki ja vannituba koristan endiselt religioosse pühendumusega, kõik plekikesed tuleb kohe ära nühkida. Vaatame, kauaks seda indu jätkub.

Mängin nüüd kiirelt mõned pallid ja siis magama, äratus saab jälle varajane olema.

Imeline elu

/ igapäevaelu, lasteaed, plika, seltsielu / 1 Comment

Eile ja täna olen Plika aeda viinud ja ise pärast hommikusööki ära läinud. Mõlemal korral nuttis ja klammerdus, nii et pidin ta väevõimuga kasvataja sülle jätma, aga eile kestis nutt viis minutit ja täna vaibus juba sel ajal, kui eesruumis riideid selga panin. Mõlemal päeval oli pärast nutu lõppemist ilusti mänginud ja kõik asjad kaasa teinud, vahel küll veidi kurvastanud, aga see läks kiirelt üle. Ainus nähtav stressi märk oli lõunasöögi järele jätmine, aga hea märk jällegi see, et kui järele tuldi (ema käis mõlemal päeval), siis ei nutnud. Ühesõnaga nii ma olen vabalt nõus hommikul nutma jätma – tean, et kõik kohad, inimesed ja tegevused on talle piisavalt tuttavad ning ta rahuneb kiirelt.

Meil on nüüd kleepsusüsteem – kui õhtul ilusti magama jääb, saab hommikul selle eest kleepsu kleepida, lasteaiast tulles selle eest, et nii ilusti ilma minuta hakkama sai. Ma olen rääkinud, et kui ta nüüd hommikuti nutmise asemel mulle hoopis akna pealt lehvitaks nagu kõik teised lapsed, siis saaks koju tulles kohe kaks kleepsu kleepida. Vaatame, kas mõjub 😀

Täna õhtul käisime Abikaasaga kõigepealt kontserdil, siis kohvikus ja lõpuks Marise juures lauamänge mängimas. Ema pani lapsed magama ja kõik läks täpselt nii suurepäraselt, kui ma olin arvanudki. Mäherdune vabadus! Uue aasta plaan – iga nädal üks date night 😛 Või no hea küll, ehk üle kahe nädala. Eks näis, mis ema sellest arvab 😀

Nädalavahetus on vaba, homme õhtul oleme kahekesi kodus, piparkooke peaks millalgi tegema… Ja siis ongi juba uus aasta. Ehk jõuan aastakokkuvõtte ka homse jooksul ära kirjutada.

Meie igapäevast rõõmu…

/ igapäevaelu, kodumajandus, lasteaed, plika, poiss, rõõm / Leave a Comment

Sain täna Murakalt jõulukaardi.

Pärast veidi enam kui aasta uues kodus elamist saime lõpuks oma WC poti korda – oli vaja kõigest Sassi asjatundlikku pilku loputuskasti sisemusse, misjärel ta €10 eest vajaliku julla ära ostis ja Abikaasale tõi, kes selle jõululaupäeval lõpuks paika pani. Probleem oli mäletatavasti selles, et julla, mis veetaset kontrollis, ei töötanud, nii et kui paak vett täis sai, ei jäänud vesi mitte seisma, vaid voolas edasi potti. Lahendusena hoidsime veekraani üldse kinni keeratuna, aga vesi valgus aja jooksul ikkagi kasti, nii et see sai täis… Kes teab, kui palju siis salamisi ära voolas ja meile lihtsalt arvet tekitas. Nüüd on kõik jonksus ja huvitaval kombel jookseb täis täpselt pool paaki – puhas ökuvärk, ma ütlen. See on suurim jõulurõõm, ausalt, vetsus saab nüüd normaalselt vett tõmmata 🙂

Pärast Plikaga tükk aega lasteaias käimist olen nüüd kaks päeva jälle ära käinud. Eile kõigest koridoris telefoniga rääkimas ning juhataja juures avaldust kirjutamas, kokku ehk 10-15 minutit. Plika ei tahtnud mind ära lasta, aga jäi siiski rahulikult rühma, tagasi tulles leidsin ta kasvataja sülest, kuhu ta ise roninud oli. Ei tulnud minu juurde, ronis sülest maha teiste juurde joonistama 🙂

Täna oli mul juuksuriaeg. Kui teatasin, et lähen natukeseks ära, tuli hüsteeriline nutt ja miski ei rahustanud. Olin sellega arvestanud ja läksin ikkagi – nüüdseks olin kindel, et keskkond on piisavalt turvaline ja kasvataja suudab Plika maha rahustada. Muidugi muretsesin igaks juhuks terve äraoldud tunni, aga tagasi jõudes ootas mind ees rõõmus laps, kes näitas plastiliinist voolitud kooki küünaldega. Kasvataja sõnul oli ta nutnud umbes viis minutit ja siis teistega kõik asjad ilusti kaasa teinud – korra oli veel virilaks muutunud, aga see läks kiirelt üle.

Minu jaoks on kõige olulisem just see, et ta minu tagasi tulles mulle nuttes sülle ei jooksnud – ilmekas märk sellest, et ta tunneb ennast rühmas piisavalt turvaliselt. Homme on plaanis temaga laulutunnis veel kaasas käia, aga siis “natukeseks” ära minna ning tulla tagasi alles lõunasöögi ajaks. Nojaa, kasvatajaga lepin kokku, et kui ta ikka väga kurvaks jääb, nii et ta enam üldse ei rahune või milleski ei osale, siis helistab. Usun aga, et seda ei juhtu.

Juuksuri hind oli odavamaks läinud. Ma olen sel aastal vist kaks korda käinud – millalgi aasta alguses ja suvel. Mõlemal korral läks miskine €11-13 kanti, kroonihindadest täpselt ümber arvestatud summa. Nüüd olid nad ometi hinnad ära ümmardanud ja maksin vaid €10.

Panin kosmeetikusse tavalise pooletunnise aja, aga jooksvalt tekkis idee aasta lõpus põhjalikumalt ette võtta, et uut aastat igati siledana alustada (sääri ja käsivarsi teen muidu tavaliselt vaid suvel). Juhtumisi jõudsin ma viis minutit enne oma aega, juhtumisi oli kosmeetik ka varem lõpetanud (tavaliselt läheb pigem veidi üle), juhtumisi oli mul rahakotis täpselt nii palju sula, et kogu kupatus tuli välja (tegelikult oli see kõik kokku hind vist €26, aga mul oli €25 ja see sobis talle :P) ja nii saigi poole tunniga kenasti puhas töö tehtud – kaenlaalused, bikiin, sääred, käsivarred, kulmud. Töö kiire ja korralik, mulle kohe väga meeldib selline variant, parem pool tundi piinamist kui terve tund 😀

Poiss on nüüd umbes nädalakese ilma õhtuse tissita ööunne jäänud. Täna oli esimene õhtu, kus ma lapsed nii koos voodisse sain, et Plika mingit vastupanu ei avaldanud, seni oli tema poolt ikka kisa ja draamat. Täna olin üksi ja rahulik ning nad jäid kenasti omaette pimedasse tuppa hängima. Suhtlesid küll üksteisega pea tund aega, aga mis mul sellest – mina sain oma asju teha.

Homne päev veel välja kannatada, ülehomse lubas Abikaasa lõunast alates vabaks võtta, õhtul on kontsert ja siis tulebki juba aastavahetus.

Nojaa, oleks ju patt mitte rõõmustada 🙂 NII palju häid asju juhtub iga päev!

Tõeline idüll

/ igapäevaelu, jõulud, lasteaed, plika, rõõm / Leave a Comment

Tulin Plikaga lasteaiast. Ainult viiekesi nad seal olid, hea rahulik. Ning nägin mitmeid pisikesi edusamme, mis näitasid Plika vaikset iseseisvumist ja mind ütlemata rõõmsaks tegid.

Kodutee oli rõõmus, Plika jooksis enamiku ajast. Poolel teel hakkas vihma ladistama – Plikal oli kombe, minul vaid jope, nii et teksad said täitsa märjaks.

Poiss oli emaga kodus ja rõõmus. Väsinud ka, läks kohe välja tuttu.

Nii hea oli niisked riided seljast koorida ja kodused selga tõmmata. Plika voodisse saata. Elutoast mänguasjad kokku korjata. Nele jaoks piimapurgid akna kõrvale valmis panna. Vihmarabinat kuulata.

Minu jaoks on see midagi maagilist – lihtsalt NII hea on olla kodus soojas toas ja kuulata akna vastu rabisevat vihma. Eriti jaburaks teeb praeguse olukorra see, et on jõulud, akna peal on jõulutuled, akna kõrval kuusk… Aga väljas on kaheksa kraadi sooja ja sajab vihma. Jaburalt mõnus.

Lähen nüüd hommikukohvi tegema. Idüll jätkub.

Scroll to Top