Tulin Plikaga lasteaiast. Ainult viiekesi nad seal olid, hea rahulik. Ning nägin mitmeid pisikesi edusamme, mis näitasid Plika vaikset iseseisvumist ja mind ütlemata rõõmsaks tegid.
Kodutee oli rõõmus, Plika jooksis enamiku ajast. Poolel teel hakkas vihma ladistama – Plikal oli kombe, minul vaid jope, nii et teksad said täitsa märjaks.
Poiss oli emaga kodus ja rõõmus. Väsinud ka, läks kohe välja tuttu.
Nii hea oli niisked riided seljast koorida ja kodused selga tõmmata. Plika voodisse saata. Elutoast mänguasjad kokku korjata. Nele jaoks piimapurgid akna kõrvale valmis panna. Vihmarabinat kuulata.
Minu jaoks on see midagi maagilist – lihtsalt NII hea on olla kodus soojas toas ja kuulata akna vastu rabisevat vihma. Eriti jaburaks teeb praeguse olukorra see, et on jõulud, akna peal on jõulutuled, akna kõrval kuusk… Aga väljas on kaheksa kraadi sooja ja sajab vihma. Jaburalt mõnus.
Lähen nüüd hommikukohvi tegema. Idüll jätkub.