poiss

Harjutusi iseseisvaks eluks

Poiss tahtis eile hurmaad. Ma ei viitsinud poodi minna. Ta pakkus, et lĂ€heb ise. Mul oli isegi tavapĂ€rasest erinevalt veidi sularaha. Palusin siis, et toogu mulle ka mĂ”ned asjad. Plika kirjutas poelisti ja lĂ€inud nad olidki. Kenasti said hakkama 😛 Selveris ja Konsumis on nad varemgi ĂŒksinda kĂ€inud, aga Maximas kĂ€isid iseseisvalt esimest korda.

Kohuke polnud kĂŒll listis, aga meil oli kokku lepitud, et kui raha jagub, vĂ”ivad osta 😛

Hea on olla, kui on jaksu

Liiga tihti on elus neid momente, kus lastel on mingi mure, mida tuleks rahulikult kuulata, toeks olla, nĂ”u anda ja lahendada… Aga on parasjagu nii kiire vĂ”i nii suur vĂ€simus, et ei jÀÀ nii rahulikuks, kui tahaks, ei jaksa nii palju kuulata ja seletada, kui tahaks. Eks seda saab jĂ”udumööda ikka tehtud, aga nii mĂ”nigi kord jÀÀb kripeldama, kui on tunne, et liiga vĂ€he… VĂ”i kui vĂ€simusest on kannatamatus liialt suur ning hÀÀl tĂ”useb probleemsetes situatsioonides liiga kergelt.

Viimasel ajal on asi aga parem olnud ja nii hea tunne on, kui saab igasugu keerulised olukorrad rahulikult Àra lahendada.

NĂ€iteks eile Ă”htul mĂ€ngis Poiss oma iidvanas nuputelefonis ussimĂ€ngu. Ta on vĂ€ga kannatamatu ja emotsionaalne nagu ma isegi, nii et ma olen juba harjunud, kui ta vahel mĂ€ngimise ajal nördinud hĂŒĂŒatusi kuuldavale toob. Mingi hetk aga kuulsin, kuidas ta telefoni maha viskas, millele jĂ€rgnes eriti kuri rĂ€nt teemal, kuidas tal on vaja uut telefoni, sest praegune lÀÀgab ja ta oleks saanud jĂ€rgmisele tasemele, kui telefon poleks kokku jooksnud.

LĂ€ksin teda kallistama ja lohutasin, et ma tean tĂ€pselt, mida ta tunneb – et mul on ka mitu korda olnud nii, kus mĂ€ng pĂ€rast eriti raske taseme Ă€ra tegemist arvutis kokku jookseb, nii et tulemus ei lĂ€he kirja. Ja et ma tean ka tĂ€pselt, mis tunne on olla nii vihane, et on tahtmine asju loopida – et olen seda ka teinud ja mĂ”ned asjad nii Ă€ragi lĂ”hkunud. Aga et kuigi mĂ”istlik selline kĂ€itumine pole, nii et ma katsun ennast ikka tagasi hoida ja kui tuju on eriti paha, vĂ”ib parem patja vĂ”i diivanit peksta – need ei lĂ€he vĂ€hemalt katki ja haiget ka ei saa 😀 Et telefoni loopimine pole kohe ĂŒldse mitte tark mĂ”te, sest see on ikkagi eelkĂ”ige helistamiseks ja oleks ju jama, kui seda ka enam ei saaks.

Plika, kes meie juttu pealt kuulas, rÀÀkis, kuidas ta ĂŒkskord pahas tujus olles kassi lĂŒkkas ja tahtis teda veel tugevamini lĂŒkata, aga kass viskas end tema jalge ette maha ja oli nii nunnu, et ta hakkas hoopis selle asemel kassi silitama. Mina ĂŒtlesin, et vĂ€ga kurb on kuulda, et ta tahtis kassile haiget teha, sest kass on ju abitu olend ja polnud milleski sĂŒĂŒdi, aga mul on nii hea meel, et ta hoopis silitas ja kass tal tuju paremaks tegi. Et minulgi on tihti olnud juhuseid, kus tuju on eriti kehv ja kass tuleb sĂŒlle ja on lihtsalt nii nunnu, et tuju lĂ€heb momentaalselt paremaks. Kassi silitamine on tĂ”eline teraapia, jĂ”udsime me ĂŒhisele jĂ€reldusele 😀

TĂ€na hommikul kurtis Plika, et tal on sĂŒda paha ja kĂ”huvalu. Seda, et sĂŒda on paha, kurtis ta korra eile Ă”htulgi – pĂ€rast suurema hulga kommide söömist 😛 TĂ€na vĂ€itis, et sel hetkel nii paha ei olnudki, rohkem pĂ€rast Abikaasa juures Ă”htusöögiks pannkookide söömist. Ütleme nii, et mul olid omad kahtlused, kui kehvasti ta ennast siis ikka pĂ€riselt tunneb, aga leidsin, et ju tal siis mingi pĂ”hjus on, miks ta soovib koju jÀÀda ja lubasin. Poiss lĂ€ks seega tĂ€na hommikul esimest korda ĂŒksi bussiga kooli. Eile tuli esimest korda bussiga ĂŒksi koju. Iseseisvus 😛

Igatahes jah, kui Poiss oli Ă€ra saadetud, istusime Plikaga koos maha, kaisutasin teda ja ĂŒtlesin, et minu meelest lĂ€ks tema enesetunne paremaks kohe, kui ma lubasin tal koju jÀÀda – kas on Ă€kki hoopis mingi muu pĂ”hjus, miks ta ei tahtnud kooli minna.

Vestluse kĂ€igus jĂ”udsime selleni, et esiteks ei meeldi talle vĂ€ga keeletunnid – vene keel meeldib pisut rohkem kui inglise, aga kumbki eriti mitte. Arutasime, kui kasulik on ikka keeleoskus ja kuidas talle osad asjad nendes tundides meeldivad ka ja kuidas on tĂ€iesti okei, et ta ei oska praegu veel hĂ€sti hÀÀldada, selleks ta Ă”pibki. Ja et on nii tore, et tema koolis on toredad Ă”petajad, kes ei pahanda ĂŒldse vigade peale, vaid Ă”ppimine kĂ€ibki tasapisi ja mĂ€nguliselt.

Teiseks tĂ”i ta vĂ€lja selle, et talle ĂŒldse ei meeldi vara tĂ”usta. Arutasime taas pikalt, kas ma saaks veel kuidagi aidata, et seda tema jaoks kergemaks teha – ja ta jĂ”udis isegi jĂ€reldusele, et me oleme sellest varemgi mitmeid kordi rÀÀkinud, ega vĂ€ga ei saa. Tuleb lihtsalt Ă”igel ajal magama minna ja on veidi abiks, kui ta saab hommikul pĂ€rast Ă€ratust veel veidike voodis mĂ”nuleda.

Plika ĂŒtles, et ta saab aru, mida ta valesti tegi. Et ta teab, et peab ikka koolis kĂ€ima, mis siis, et Ă€rgata on raske ja kĂ”ik tunnid ei ole lemmikud. Mina ĂŒtlesin, et sellest ĂŒhest kodus oldud pĂ€evast ei olegi ju midagi hullu, aga mida rohkem ta ennast koju jÀÀmiseks haigeks valetab, seda suurem on tĂ”enĂ€osus, et tulevikus, kui tal ehk tĂ”esti ongi mĂ”nel hommikul kehv olla, mĂ”tlen mina hoopis esimese asjana: nagunii jĂ€lle teeskleb.

ÜhesĂ”naga me rÀÀkisime peaaegu kaks tundi jutti – kĂ”igest sellest ja muust ka. SĂ”ime koos hommikust ja oli ĂŒldse kvaliteetaeg.

Nii hea on olla, kui on jaksu rahulikult suhelda. Nii palju positiivset energiat tuleb sellest, kui Ônnestub lastega taolisi vestluseid pidada. Probleemid rahulikult Àra lahendada ja asja tuumani jÔuda.

Hea on olla, kui inimesed ĂŒmberringi teevad nii Ă”nnelikuks. See aitab nii tohutult kaasa igapĂ€evaelu murede rahulikule lahendamisele.

Lastelogistika

Kui tavapĂ€raselt on mu tööaeg ÀÀrmiselt paindlik ning saan Ă€ra kĂ€ia igal ajal, siis septembris puhkavad mĂ”lemad mĂŒĂŒjad kaks nĂ€dalat, mis tĂ€hendab minu jaoks kĂŒmmet tööpĂ€eva ĂŒksi letis ilma igasuguse vĂ”imaluseta vajadusel keset pĂ€eva kuskile minna.

Kahel pĂ€eval lĂ”ppevad Poisi tunnid Plikaga ĂŒhel ajal, siis saavad nad koos koolist koju minna. Kolmel pĂ€eval lĂ€heb Plikal pikemalt, siis tuleb Poisile vastu minna. Minu jaoks tĂ€hendab see umbe 45 minutit Ă€ra kĂ€imist keset tööpĂ€eva – kui ma olen letis, kĂ€ib minu asemel ema. Eks ta hakkab varsti siiski ĂŒksi kĂ€ima, arvan ma.

Lisandus trenn. MĂ”lemad lapsed kĂ€isid lasteaias mitu aastat jalgpallitrennis ja nautisid seda vĂ€ga, osalesid igal aastal ka mĂ”nel turniiril. Kui Plika kooli lĂ€ks, jĂ€i jalgpall pooleli ja tuli selle asemele tantsutrenn, kus ta aga ka lĂ”puks kĂ€ia ei tahtnud. Kuna tema parim lasteaiasĂ”branna on suur jalkafĂ€nn ja jĂ€tkas trenniga, siis sel aastal tehti nĂŒĂŒd eraldi tĂŒdrukute trenn ja Plika hakkas sĂ”brannaga seal kĂ€ima.

Siis sattusin rÀÀkima Maritiga, kes on staaĆŸikas soccer mum ja sain temalt infot, et pere jĂ€rgmistele lastele on enamasti soodsam kuutasu. Avastasin, et kui Plika kuutasu on €30, siis kaks ja enam last ĂŒhest perest maksab vaid €36. Ja Poisile polnud me jĂ”udnud trenni valida – see tegi korraga otsustamise vĂ€ga lihtsaks 😀 Sain ta gruppi, mis treenib tĂŒdrukute omaga peaaegu ĂŒhel ajal, nii et nad saavad koos kĂ€ia. Poisile tĂ€hendab see kĂŒll 30 minutit ootamist alguses ja tĂŒdrukutele pĂ€rast trenni, aga selle elab ĂŒle 🙂

Trenni minna saavad nad bussiga, see lÀheb enam-vÀhem sobival ajal. Mu sÔbranna kÀib praegu veel nendega kaasas, aga eesmÀrk on saada nad vÔimalikult kiirelt iseseisvaks. Tagasitulek on keerulisem, bussiajad ei klapi ja kogu ootamisega lÀheks aeg liialt hiliseks. Seega leppisime kokku, et jÀrel hakkan neil autoga kÀima.

Eile jĂ€id mu lapsed muidugi napilt bussist maha, seega pidin töölt plaanitust tunni varem lahkuma, et nad autoga trenni viia. Õnneks ei olnud ma tööl ĂŒksi ja trennini piisav ajavaru, nii et jĂ”udsime. Loodetavasti lapsed Ă”ppisid sellest midagi 😛

Plika sai sĂŒnnipĂ€evakutse Ă”htuks, mil ka trenn, lisaks olen mina sel pĂ€eval letis ega saa logistikaga aidata. Lootsin, et saan ta ehk sokutada tema pinginaabri pere auto peale, aga ka nende perepea oli just sel pĂ€eval autoga Ă€ra. Helistasin sĂŒnnipĂ€evalapse emale, et uurida kingisoovi kohta ning jutuks tuli ka logistika. Asi lĂ”ppes sellega, et ta lubas auto peale korjata nii Plika, tema pinginaabri kui ka Poisi 😀 Nimelt toimub sĂŒnnipĂ€ev jalkatrenni kĂ”rvalmajas 😀 Nii lubas ta lahkelt, et Poiss vĂ”ib seni nendega aega parajaks teha, kuni trenn hakkab, seejĂ€rel seal Ă€ra kĂ€ia ja siis tagasi tulla. Lubas kĂ”ik lapsed koju tagasi ka tuua, sest sĂ”idab nagunii samas suunas ja edasi linnast vĂ€lja kodu poole.

ÜhesĂ”naga – kahe telefonikĂ”ne ja ĂŒhe FB vestlusega sai kogu logistika nii suurepĂ€raselt Ă€ra korraldatud, et mina saan rahus tööd teha ja laste kĂ€imised on kaetud. Imeline, et ĂŒmber on inimesed, kes saavad aidata.

Tere, kool!

Kuna esimese klassi vanematel on “au” kaunistada saal aktuseks, kĂ€isin eile Ă”htul koolis. Peale suhteliselt ebaĂ”nnestunud lilleseadete tegemise Ă”nnestus mul ka veidi ringi vaadata ja pildistada.

Poisi klass:

Plika klass:

Kuidas minust peokorraldajat ei saa 😛 Tegelikult tegi enamiku sellest ka ĂŒks teine vanem 😀

TĂ€na hommikul ootasid Poisi klassis nimed juba laual:

Esimese klassi aktuse jÀrgne pidulaud:

Esimeses klassitunnis tuli tĂ”mmata ĂŒks triip, nagu nĂ€ha ĂŒlejÀÀnud paberitelt. Poiss arvas, et vĂ”iks veits rohkem, muidu on igav 😀

EsmaspĂ€evast hakkab pihta… Äratus lĂŒkkub kaheksa pealt seitsmele ja kooli lĂ€heb ĂŒhe marakrati asemel kaks. Lasteaed on minevik 🙂

Scroll to Top