poiss

Liiga tihti on elus neid momente, kus lastel on mingi mure, mida tuleks rahulikult kuulata, toeks olla, nõu anda ja lahendada… Aga on parasjagu nii kiire või nii suur väsimus, et ei jää nii rahulikuks, kui tahaks, ei jaksa nii palju kuulata ja seletada, kui tahaks. Eks seda saab jõudumööda ikka tehtud, aga nii mõnigi kord jääb kripeldama, kui on tunne, et liiga vähe… Või kui väsimusest on kannatamatus liialt suur ning hääl tõuseb probleemsetes situatsioonides liiga kergelt.

Viimasel ajal on asi aga parem olnud ja nii hea tunne on, kui saab igasugu keerulised olukorrad rahulikult ära lahendada.

Näiteks eile õhtul mängis Poiss oma iidvanas nuputelefonis ussimängu. Ta on väga kannatamatu ja emotsionaalne nagu ma isegi, nii et ma olen juba harjunud, kui ta vahel mängimise ajal nördinud hüüatusi kuuldavale toob. Mingi hetk aga kuulsin, kuidas ta telefoni maha viskas, millele järgnes eriti kuri ränt teemal, kuidas tal on vaja uut telefoni, sest praegune läägab ja ta oleks saanud järgmisele tasemele, kui telefon poleks kokku jooksnud.

Läksin teda kallistama ja lohutasin, et ma tean täpselt, mida ta tunneb – et mul on ka mitu korda olnud nii, kus mäng pärast eriti raske taseme ära tegemist arvutis kokku jookseb, nii et tulemus ei lähe kirja. Ja et ma tean ka täpselt, mis tunne on olla nii vihane, et on tahtmine asju loopida – et olen seda ka teinud ja mõned asjad nii äragi lõhkunud. Aga et kuigi mõistlik selline käitumine pole, nii et ma katsun ennast ikka tagasi hoida ja kui tuju on eriti paha, võib parem patja või diivanit peksta – need ei lähe vähemalt katki ja haiget ka ei saa 😀 Et telefoni loopimine pole kohe üldse mitte tark mõte, sest see on ikkagi eelkõige helistamiseks ja oleks ju jama, kui seda ka enam ei saaks.

Plika, kes meie juttu pealt kuulas, rääkis, kuidas ta ükskord pahas tujus olles kassi lükkas ja tahtis teda veel tugevamini lükata, aga kass viskas end tema jalge ette maha ja oli nii nunnu, et ta hakkas hoopis selle asemel kassi silitama. Mina ütlesin, et väga kurb on kuulda, et ta tahtis kassile haiget teha, sest kass on ju abitu olend ja polnud milleski süüdi, aga mul on nii hea meel, et ta hoopis silitas ja kass tal tuju paremaks tegi. Et minulgi on tihti olnud juhuseid, kus tuju on eriti kehv ja kass tuleb sülle ja on lihtsalt nii nunnu, et tuju läheb momentaalselt paremaks. Kassi silitamine on tõeline teraapia, jõudsime me ühisele järeldusele 😀

Täna hommikul kurtis Plika, et tal on süda paha ja kõhuvalu. Seda, et süda on paha, kurtis ta korra eile õhtulgi – pärast suurema hulga kommide söömist 😛 Täna väitis, et sel hetkel nii paha ei olnudki, rohkem pärast Abikaasa juures õhtusöögiks pannkookide söömist. Ütleme nii, et mul olid omad kahtlused, kui kehvasti ta ennast siis ikka päriselt tunneb, aga leidsin, et ju tal siis mingi põhjus on, miks ta soovib koju jääda ja lubasin. Poiss läks seega täna hommikul esimest korda üksi bussiga kooli. Eile tuli esimest korda bussiga üksi koju. Iseseisvus 😛

Igatahes jah, kui Poiss oli ära saadetud, istusime Plikaga koos maha, kaisutasin teda ja ütlesin, et minu meelest läks tema enesetunne paremaks kohe, kui ma lubasin tal koju jääda – kas on äkki hoopis mingi muu põhjus, miks ta ei tahtnud kooli minna.

Vestluse käigus jõudsime selleni, et esiteks ei meeldi talle väga keeletunnid – vene keel meeldib pisut rohkem kui inglise, aga kumbki eriti mitte. Arutasime, kui kasulik on ikka keeleoskus ja kuidas talle osad asjad nendes tundides meeldivad ka ja kuidas on täiesti okei, et ta ei oska praegu veel hästi hääldada, selleks ta õpibki. Ja et on nii tore, et tema koolis on toredad õpetajad, kes ei pahanda üldse vigade peale, vaid õppimine käibki tasapisi ja mänguliselt.

Teiseks tõi ta välja selle, et talle üldse ei meeldi vara tõusta. Arutasime taas pikalt, kas ma saaks veel kuidagi aidata, et seda tema jaoks kergemaks teha – ja ta jõudis isegi järeldusele, et me oleme sellest varemgi mitmeid kordi rääkinud, ega väga ei saa. Tuleb lihtsalt õigel ajal magama minna ja on veidi abiks, kui ta saab hommikul pärast äratust veel veidike voodis mõnuleda.

Plika ütles, et ta saab aru, mida ta valesti tegi. Et ta teab, et peab ikka koolis käima, mis siis, et ärgata on raske ja kõik tunnid ei ole lemmikud. Mina ütlesin, et sellest ühest kodus oldud päevast ei olegi ju midagi hullu, aga mida rohkem ta ennast koju jäämiseks haigeks valetab, seda suurem on tõenäosus, et tulevikus, kui tal ehk tõesti ongi mõnel hommikul kehv olla, mõtlen mina hoopis esimese asjana: nagunii jälle teeskleb.

Ühesõnaga me rääkisime peaaegu kaks tundi jutti – kõigest sellest ja muust ka. Sõime koos hommikust ja oli üldse kvaliteetaeg.

Nii hea on olla, kui on jaksu rahulikult suhelda. Nii palju positiivset energiat tuleb sellest, kui õnnestub lastega taolisi vestluseid pidada. Probleemid rahulikult ära lahendada ja asja tuumani jõuda.

Hea on olla, kui inimesed ümberringi teevad nii õnnelikuks. See aitab nii tohutult kaasa igapäevaelu murede rahulikule lahendamisele.