head asjad

Head asjad #87 – Bones

Avastasin selle sarja enda jaoks ligi neli aastat tagasi ning vaatasin kahe kuuga ära kaheksa hooaega. Viimased neli oleme jooksvalt jälginud.

Täna õhtul vaatasime ära Bonesi kõige viimase osa. Üks ajastu on nüüd läbi.

Ega mul miskit suurt enam öelda polegi. Kogu sarjale tagasi vaadates on kaks kõige nördimapanevamat asja endiselt esiteks see, et Booth ja Brennan pärast ühte kallistamist lapse said ja igavat pereelu elama hakkasid… Teiseks Pelant, kes muudkui käru keeras ja kuidagi ära surra ei tahtnud. Aga noh, mis seal ikka. Ei anna võrrelda Castle’i allakäiguga sealtmaalt, kus nad abielluma pidid, eks 😛 Üldiselt oli siiski väga hea sari.

Ühe toreda video peale sattusin, kus sarja loojad ja peategelased räägivad sarjast ja kõigest… Kuidas kesksel kohal olid kogu aeg tegelaskujude suhted ja nö lisaks lahendati ka juhtumeid. Just sellist tüüpi sarju ma armastan.

Finaalosa ise jättis kuidagi “meh” tunde. No nii… IGAV oli mu meelest! Samas on tõsi, et ma ei oska isegi seletada, MIDA ma siis täpselt ootasin.

Aubrey lahendus meeldis mulle ja Hodginsi reaktsioon… No ja üleüldiselt, kõik oli ju tore, aga jah… Igav 🙂

Mis seal ikka. Olen väga-väga tänulik, et see sari nii pikalt kestis ja meid rõõmustas. Aga iga hea asi saab ükskord otsa ja on aeg edasi liikuda.

Castle on vaadatud, NCIS ei eruta, Criminal Minds on liiga sünge, CSI puruigav suhete puudumise tõttu… Kas ma pean nüüd tõesti Mentalisti ette võtma? Või on kellelgi veel mõni hea sarjasoovitus – mõnusalt põnevat krimi, mis oleks oma üldiselt olemuselt siiski piisavalt kerge ja sümpaatsete tegelastega, kes soovitavalt ka omavahel suhteid arendaks? 😀

Head asjad #87 – Bones Read More »

Head asjad #84 – poplood klassikalises võtmes

Lohisev pealkiri, jällegi, aga ma ei mõelnud midagi paremat välja.

Mul on küll omad lemmikud nii popmuusika kui klassikalise muusika seas, aga neid on siiski pigem vähe. Kuulan tsipakene igasugu muusikat ja ei fänna põhjalikult õieti kedagi.

Aga mingil põhjusel ma lihtsalt jumaldan muusikat, kus on segatud kaasaegne ja klassikaline. Kusjuures, see kehtib ka tantsu kohta – ma ei ole eriti suur balleti ega ka… No ütleme, hip-hopi 🙂 fänn. Aga kui esituses on ühendatud kaasaegse ja klassikalise tantsu elemendid, naudin seda üsna kindlalt. Sellel ma siiski pikemalt ei peatu, sest tänase postituse teema on muusika.

Tegin just põneva avastuse – arvasin, et C-jami olemasolust saime me teadlikuks Augustiunetusel 2013, kui neid Supelsakste hoovis kuulama sattusime ja vaimustusime, aga ole lahke – blogi otsingust tuli välja hoopis üks 2010. aasta postitus, juba siis vaimustusime. Too esimene kord see vaimustus ilmselt lihtsalt ununes, aga Augustiunetuselt ostis Abikaasa kolm nende plaati, mis pärast autos omajagu mänginud on.

Selles on midagi nii… Seksikat 😛 Kui kõiksugu populaarseid puusa nõksuma võtvaid ja raadiost ning meediast tuttavaid lugusid mängitakse klassikalses võtmes (noorte ilusate seksikate inimeste esituses), nii et tukad lendavad. Olgu see siis Metallica või ABBA.

Ühesõnaga, eile õhtul käisime naistepäevakontserdil, kus esinesid The Ilves Sisters ja C-jam. Ja no see oli NII ÄGE kontsert, et mul pole selle kirjeldamiseks lihtsalt sõnu. Suu oli kõrvuni peas põhimõtteliselt kogu aja, paljud lood panid automaatselt kaasa liikuma, paljud tekitasid lihtsalt kananaha ihule…

Mis lood esimese hooga meelde tulevad, mis mulle kõige enam meeldisid… Ilvese õdedelt Grease’i “You’re the one that I want”, ühe mu suure lemmikfilmi Notting Hilli algusest ja lõpust tuttav “She”, Frozeni “Let it go”, ABBA “Lay all your love on me”… C-Jamilt Gloria Gaynori “I will survive”, Michael Jacksoni “Bad”, Queeni “I want to break free” ja siis veel mitu lugu, mis hullult meeldisid, aga mille nime ei tea… Ja no lõpetuseks nende kahe koos esitatud “Pretty Woman”, mis oli kirsiks tordil ja läks kordamisele.

Ohh… Imeline. Soovitan soojalt kõigile. Pärnus oli esimene kontsert, kõik teised on veel ees. Väärt iga senti 😛 Meil olid õnneks Abikaasale kingitud Piletilevi kinkekaardid, nii et pidime ainult pool ise maksma.

Kusjuures see kontserdi mõte tuli meil täitsa viimasel minutil ja juhuslikult – need kinkekaardid hakkasid aeguma, olime mõelnud teatrisse minna, aga nädalavahetusel lehitsesime Abikaasa vanaemal külas olles Õhtulehte, mingi hetk Abikaasa näitas reklaami, et läheme hoopis sinna. Koju jõudes googeldasin Ilvese õdesid, kellest ma polnud midagi kuulnudki, vaatasin Ringvaate klippe, otse loomulikult vaimustusin ja nii need piletid ära ostetud saidki.

Kusjuures, isegi 2010 polnud mitte esimene armastus sellist stiili muusika vastu, juba teismeeas meeldis mulle Apocalyptica, kes ongi vist eelkõige tuntud Metallica loomingu tšelloversioonide esitusega.

Kui nüüd C-jami CD-d üles leiaks, siis võtaks autosse. Kuna ma olen nii algaja juht, siis raadiot kuulata ma ei taha, aga sellist sorti instrumentaalmuusika oleks taustaks ülimõnus.

Head asjad #84 – poplood klassikalises võtmes Read More »

Head asjad #83 – kui üks uks sulgub, siis teine avaneb

See on lihtsalt nii jabur, kuidas sa arvad, et midagi on paigas ja siis järsku, täiesti ootamatult, muutub kõik.

Mul on olnud pärast üht ootamatut jutuajamist kõvasti peamurdmist selle üle, kuidas edasi.

Aga plaan on praeguseks üsna küps ja olen indu täis, rohkem kui kunagi varem. Motivatsioon teha ära asjad, mis nagunii ammu plaanis, on nüüd mitmekordne!

Elu on imeline. Iga muutus on millekski vajalik.

Olen ääretult tänulik iga sulguva ukse eest, sest olgu kogemus esmapilgul kuitahes ebameeldiv, alati avaneb selle tulemusena mõni uus uks, mille taga on ootamas uued ja imelised asjad.

Head asjad #83 – kui üks uks sulgub, siis teine avaneb Read More »

Scroll to Top