ülikool - Tikri blogi

Tudengilaul, kehamaalingud ja üheksa nõida

02/05/2005 / seltsielu, ülikool / 2 Comments

Pean tunnistama, et võtsin sel aastal kevadpäevade üritustest vist rohkem osa kui kahel eelmisel aastal kokku. Või kui nüüd hästi järele mõelda, siis ürituste arv võib eelmise aastaga sama olla, aga kui eelmisel aastal langes kogu action nädalavahetusele, siis sel aastal terve nädala peale.

Kevadpäevad algasid minu jaoks teisipäeval kell neli, kui jooksin enne loengut läbi Atlandi juurest tudengi varjupaigast, et saada kätte tellitud särk, mis (nagu ma Pipsilt juba kuulnud olin) osutus väga laiaks. Telgis, kust särke kätte sai ja kevadpäevade märke ning pudeliavajaid müüdi, oli ka Villemi kest – brrrr. Ette võin juba ära öelda, et Villemit ma selle aasta kevadpäevade jooksul ei näinudki – mitte ühtki korda 🙁 Ja lootsin veel, et ehk see aasta saab temaga pilti teha. Igatahes sain oma oranži kartulikot… Vabandust, särgi kätte ja ostsin kevadpäevade märgi kah, mille koos Playboy märgiga õlakotile kinnitasin ja kuhu see ilmselt ka jääb.

Jõudsin kuueks tagasi ühikasse. Õhtuks oli plaanitud Tudengilaul, millest nii Kristi kui Raul osa võtma pidid. Pips teatas viimasel hetkel, et tema ikka ei viitsi tulla ja oma viimast raha selle alla kinni panna, niisiis otsustasin üksi minna – lootuses, et saan enamik aega Kristi-Rauli seltskonnas veeta (mis osutus tõeks).

Aga kuivõrd T-särk tekitas siiski tugevat nördimust, uurisin Kätsilt, kas ta poleks nõus üht ekspromt õmblustööd ette võtma, mida ta minu üllatuseks isegi oli. Niisiis lippasin särgiga Kätsi juurde, kus sellest sai igati kantav käisteta top – vähemalt kolmandik särgist sai ära kaotatud. Selle tagajärjel jäin aga tudengilaulule hiljaks – jõudsin kohale alles neljanda esineja ajaks ja magasin seega maha Rauli, kes esines teisena 🙁

Neljanda esineja viimane lugu oli eriti südamelähedane – nimelt pajatas see ühest väga sümpaatsest õppejõust, kelle loengust ka ise kunagi värske rebasekutsikana osa võetud sai. Etteruttavalt võin ära öelda, et just see lugu kogu konkursi (täiesti ärateenitult!) võitiski.

Kristi hääl oli võimas nagu alati ja Rauli kehastatud vanaema-kitarrist oli ülikõva.

Vahepeal avastasin, et mingid tüübid lasevad ringi maasika Fizzidega ning ei suutnud küllalt pead vastu seina peksta, et ma rohkem sularaha kaasa ei võtnud – uskusin, et seda seal nagunii ei müüda. Kui üritasin Raulilt raha laenata, tuli välja, et tõesti ei müüdudki – küll aga leidus seda kottides, mida jagati esinejatele (minu andmetel sisaldas kott õlut ja siidrit… ja vett ja jogurtit?!? kahes viimases pole kindel). Igatahes võlus Raul mulle ühe siidri välja, mille üle mul ütlemata hea meel oli.

Paar päris head esinejat oli veel (peamine on ikka see, et nalja saaks, eks), aga leidus ka jamamaid tüüpe – mida ongi oodata, kui lauljad tulevad lavale ja teatavad: “Me ei ole nii naljakad, kui eelmised esinejad, meil on pikad ja igavad laulud, me üldse ei pahanda, kui te magama jääte.” No hallloooo!!!

Lõpupoole tüdinesime Kristiga saalis seismisest ära ning läksime lava taha (lauljate tundmise eelised) – garderoobi, kus kõik esinejad oma riideid-pille ja muid kodinaid hoidsid. Istusime seal algul Kristiga kahekesi, inimesi käis läbi, tuli juurde, vahetus… Mingi aeg jõudis kohale Raul pooliku maasika Fizziga, mille ma tal käest ära võtsin väitega, et tema rohkem juua ei tohiks – jutu peale, et ta olevat Kristit prügikastiga petnud. Raul hakkas selle peale õlut jooma ja mina sain ülejäänud siidri endale.

Mingil hetkel korraldasid ruumis viibivad tüübid lambist võimsa muusikaesituse. Seda oleks pidanud filmima, ausõna, sõnadega kirjeldamine ei anna pooltki edasi. Asi algas nii, et üks tüüpidest võttis trummi ning hakkas seda mängima (see oli selline trumm, mida kätega taotakse). Raul, kellel olid trummipulgad, aga mitte trummi, ühines sellega veidi aja pärast – laua äär ajas ka suurepäraselt asja ära. Ning mingi aeg hiljem tuli ruumi järgmine tüüp, kes hakkas trummidele kaasa huilgama – laulmiseks seda nimetada ei saa, see oli rohkem pärismaalase kisa moodi. Aga trummipõrinaga läks megalt kokku ja lõppkokkuvõttes tekitasid nad kolmekesi ülivõimsa vaatepildi. Või siis pigem kuuldemängu. Mis iganes. Ainult üks sõna: VÕIMAS!

Istusime garderoobis seni, kuni žürii oma otsusega ühele poole jõudis. Autasustamist läksime vaatama lava taha, kus tekkis mõte lava kohal asetsevale rõdule ronida, kus eriti hea vaade avanes. Kristil oli pikk kleit ja kontsakingad ning üles viis suht järsk raudtrepp, aga kuna nad olid Rauliga kindlad, et ühtki auhinda ei saa, ronisime siiski üles.

Aga oh seda imet, kui A.E.Ri nimi siiski välja kuulutati – Kristi viskas kingad jalast ning lendas sukkis treppidest alla ja lavale. Eks me siis võtsime tema kingad näppu ja kiirustasime järele. Ülejäänud auhindamist vaatasime niisiis alt – vaade oli hea sellegipoolest.

Kojuminekul tegin enda arust head nalja, küsides Raulilt, kas ta pole tähele pannud, et Raatuse jääb neile täpselt koduteele ning Raul leidis selle peale, et vast võib jääda kah. Minu arust tegi takso küll päris kenakese ringi sisse, aga mis mul sai selle vastu olla – väljas oli nii külm ja ma olin väsinud… Ja kogu oma sularaha andsin ausalt takso jaoks – seda oli küll ainult viis krooni.

Igatahes oli Tudengilaul üks ütlemata lahe üritus – 30 krooni eest lõbu rohkem kui laialt.

Kolmapäeva õhtul leidis aset kurikuulus kehamaalingute võistlus. Kurikuulsuse omandas ta küll hiljem 😉 Eelloost nii palju, et niipea, kui kevadpäevade kavast selle võistluse kohta lugesin, saatsin Katsile MSNis lingi ja pakkusin oma keha. Veenmist polnud vaja, Kats võttis kohe vedu.

Kaks päeva enne võistlust helistasin numbrile, kus kästi võistkonnad kirja panna, et küsida, kas võistlus toimub väljas (Brrr. Aga toimumiskohaks oli märgitud Lille mägi) või sees. Öeldi, et algne mõte oli küll väljas teha, aga kuna ilm on külm, siis ikkagi sees. Kinnitasin, et meie poolt on võistkond tulemas.

Katsil tekkisid hiljem omapoolsed küsimused, kui paljud siis juba võistlusele registreerunud on, millised on reeglid jne jne, mistõttu ta pidi sinna järgmisel päeval ise helistama ja lisainfot küsima. Kuna ta aga unustas seda teha, läksime kolmapäeval õndsas teadmatuses kohale. Võistkonda võis kuuluda 2-4 inimest, võtsime kaasa Kätsi juuksuriks ning Krissu ja Pipsi kaasaelajateks-fotograafideks. Läks aga veidi teisiti, kui plaanitud…

Kõigepealt taheti võistlust hoolimata paari päeva tagusest jutust üldse väljas korraldada. Minu protesti peale leiti, et eks võib ju saalis ka. Siis tuli välja, et me oleme ainus võistkond, kes üldse kohale on tulnud. No teate! Et võistlus nurja ei läheks, hakati kähku võistlejaid juurde organiseerima.

Lõpuks oli võistkondi neli – hiljem saadud info puhul võin öelda nii palju, et üheks võistkonnaks olid ca 16-aastased keskkoolinoored, kes olid kutsutud võistluse korraldamisel abistama ning üks võistkond (ainus 100% meestetiim) tuli (väikse hilinemisega) ise (st omal algatusel). Kust aga tuli neljas võistkond ehk rastapatsidega neiu koos kahe maalijaga, seda ma ei teagi – tulid nad siis ise või kutsuti kohale…

Algatuseks toimus mingi täiesti sürr etendus, mille esitasid noodsamad esialgselt appi kutsutud noored (ja nagu hiljem teada sain, polnud ka nemad sellest, et nad midagi etendama peavad, varem teadlikud). Asi nägi välja selline, et kolm tibi tõmbasid endale sünge muusika saatel kummikindad kätte, tirisid kohale neljanda vastupuikleva tibi, pintseldasid tolle värvilise veega üle ning peakorraldajast mees lõikas lõhki padja, mille sisu ta märjale tibile pähe puistas. Seejärel hoidis mees tibi nina ees paberit, nii et too sai selle pealt teksti maha lugeda ja karjuda vabadusest ning kõigest, mida see endaga kaasa toob. Mnjah. Ma parem ei ütle midagi. Võib-olla on viga selles, et ma pole kunstiinimene?

Siis tuli korraldaja välja järgmise “meeldiva” üllatusega – maalingu tegemiseks on aega 20 minutit. Katsi küsimuse peale, kas mees on kunagi ise kehamaalingut teinud, tuli vastuseks ei – ürituse idee oli üldse tulnud enne igasuguseid ideid, kuidas see reaalsuses toimuma saab (ja seda oli näha). Katsil õnnestus mees ära veenda, et sellise ajaga valmis ei jõua ning lõppkokkuvõttes saime vist ca 45 minutit. Ajapuuduse tõttu värbasime pealtvaataja Krissu abikunstnikuks, seega jäi fotograafi roll ainuüksi Pipsi kanda.

Mnjah, tegelikult küll mitte ainult Pipsi – kohal oli ka Postimehe fotograaf Ove Maidla ning kaks fotograafi kevadpäevade korralduse poolelt. Postimehe fotograafile näis eriliselt meeldivat mu soeng, mida ta igast küljest pildistas – üldiselt tiirles ta umbes kolmveerand ajast (vähemalt nii tundus) meie tiimi ümber.

Kogu värvimise protsess ise oli ülimalt lahe, kui mitte arvestada fakti, et kuigi me olime ruumis sees, oli seal ikkagi KÜLM. Kananahk oli terve võistluse vältel mu truu kaaslane, aeg-ajalt võttis suisa värisema. Aga kui see kõrvale jätta, siis kõik muu oli tõesti ülikõva.

…

Tudengilaul, kehamaalingud ja üheksa nõidaRead More »

Tudengilaul, kehamaalingud ja üheksa nõida Read More »

VABADUS!

27/01/2005 / rõõm, ülikool / Leave a Comment

Mnjah. Ma sain läbi. See on ka tõesti kõik, mida ma sain: “No teadusega pole sel tööl küll midagi pistmist, see on publitsistika. Aga noh, sa oled nii palju vaeva näinud, ei teagi, mida teha… No paneme halastusest E välja, aga bakatöö pead hästi tegema – hoian sul silma peal.”

Ma teadsin seda kõike, mida mulle öeldi, teadsin seda juba tööd kirjutades. Aga nati niru oli seda kuulda ikkagi. Ja nati niru oli esimest E-d saada. Kurb, kurb, aga ma tean seda isegi, et ei oska teadust teha. Kõige rohkem on kahju sellest, et ma pean selle oskuse kooli lõpetamiseks siiski omandama. Brrr. Tegelikult olen ütlemata tänulik, et mind üldse läbi lasti – s*takeeraja tüübi puhul oleks raudselt F lennanud.

Igatahes – SEMESTER ON LÄBI 😀 Ees on kümme õndsat päeva, kus ma ei pea MITTE MIDAGI asjalikku tegema. See rokib täiega!

Homme hakkan koristama – siin on juba tõeline seapesa, mul pole viimasel nädalal absoluutselt aega olnud millegi asjaliku tegemiseks.

Tiina pizza on üks ääretult tore koht – sisekujundus on lahe, teenindus viisakas ja kiire ning pizzad peaaegu sama head kui Steffanis. Küll veidi kallimad, nii umbes 70-80kr vahel, aga ausalt – see tasub ennast ära. Mina sain täna igatahes ülimalt positiivse elamuse.

VABADUS! Read More »

Seminaritöö in my ass!

25/01/2005 / ülikool, virin/urin / 5 Comments

Arvan, et mitte keegi ei suuda täielikult ette kujutada, mida ma selle seminaritöö kirjutamisel läbi elama pidin. Sellist piina ei sooviks isegi mitte oma suurimale vaenlasele – ma pole vist elu seeski ühe asja pärast nii palju ahastanud ja paanitsenud. Aga NÜÜD on see igatahes valmis!

Terve viimane semester on olnud (vabandage väljenduse pärast) nagu ora p*rses. Mida erialasemaks ained lähevad, seda vähem ma neid oskan. Irooniline on see, et ma armastan oma osakonda ja kursust, minu arust on need TÜ parimad. Enamik õppejõude on isiksustena võrratud, isegi loengutes on kohati huvitav. Aga igasugused kodutööd, eksamid jms – need ajavad tõelised judinad peale. Niisiis võib öelda, et ma armastan oma kooli juures kõike peale õppimise.

Novembri algul ei kujutanud ma ette, kuidas üldse ühestki ainest läbi saan. Detsembri algul ei kujutanud ma seda ette veel vaid kolme aine puhul. Detsembri keskpaigaks oli järele jäänud kaks. Ja nüüd, jaanuaris, pärast üliinimlikke jõupingutusi, jäi järele vaid üks asi – see kurikuulus seminaritöö.

Tahate teada, kuidas käis minu seminaritöö kirjutamine?

Septembri lõpuks oli vaja valida teema, püstitada uurimisprobleemid ja -küsimused. Juba see oli minu jaoks suhteliselt kirves tegevus. Läbi häda ja Pipsi abiga sain midagi siiski seminari jaoks kirja. Seal öeldi aga, et sel teemal on juba mitu inimest kirjutada tahtnud ning peaksin midagi muud valima. Pakkusin välja mitmeid ideid, mis mul peast läbi olid käinud ja valisime lõpuks ühe välja. Õppejõud rääkis palju tarka juttu, aga kuna ma seda kirja ei pannud, siis ununes see mul pea kohe, kui seminar läbi sai. Vähemalt sain esialgse jura eest 2. töö punktid kirja.

Seejärel ei tegelenud ma asjaga umbes kuu aega absoluutselt. Lõpuks võtsin ennast kokku ja uurisin MSNis ühelt teemaga seotud alal töötavalt tuttavalt asja kohta lähemalt. Tuli välja, et pool sellest, millest plaanisin kirjutada, ei kuulunud üldse antud teema alla. Nii palju siis sellest. Kurtsin õppejõule oma muret ja ta soovitas mul ainult sobivast poolest teha.

Seejärel ei tegelenud ma asjaga jälle umbes kuu aega. Siis ärkasin talveunest ja kirjutasin teisele õppejõule (mulle soovitati seda otse loomulikult juba kuu aega tagasi teha), et ta mulle mingit kirjandust soovitaks. Sain vastuseks, et teema on liiga üldine ja ma peaksin seda täpsustama. See lõi kogu asjale suht bloki ette, kuna ma ei osanud otse loomulikult midagi täpsustada. Novembri jooksul oleks pidanud ära tegema 3. ja 4. kodutöö ehk vastavalt teooria ja metoodika – lükkasin asja muudkui edasi, aina uued järelajad tulid ka ja…

Detsembri keskel, kui viimanegi järelaeg möödas oli, otsustasin, et ei jõua selle teemaga mitte kuskile. Kuna bakakaureuseeksamist polnud ka midagi konkreetsemat kuulda, siis otsustasin, et teen siiski bakatöö. Seega oleks seminaritöö pidanud ideaalis olema teemal, mida selle osana kasutada saab. Pöördusin kolmanda õppejõu poole, kes on ülilahe inimene ja kelle loengud on ühed mu lemmikutest, ning küsisin, kas ta oleks nõus mu veel nii viimasel minutil oma juhendatavaks võtma ja kas ta oskab mulle mingit teemat soovitada. Oli nõus ja soovitas teema kah.

Ühesõnaga pidin seminaritöös võrdlema Eesti tähtsündmusi aastatel 2001-2004 ning EL toetust samal ajal. Ja siis tegema järeldusi, kas need sündmused mõjutasid seda toetust. Midagi sellist. Eks ma siis üritasin asjaga vaikselt tegeleda. Aga siis tulid jõulud peale ja siis aastavahetus…

Ja uue aasta alguses oli vaja kirjutada referaat ning üks eksam ära teha, nii et seminaritöö jaoks eriti aega ei jätkunud – kaitsmine oli juba 11, eksam sellest vaid päev varem. Lisaks veel bakatöö teema kaitsmine, mis oli ka omaette huvitav kogemus – sinna tuli kaasa võtta paber koos targa jutuga, mida ma aga teps mitte kirjutada ei osanud, sest mu juhendajal oli mu töö teemast tunduvalt parem arusaam kui mul endal. Lisaks olin selle nädala alguses veel haige ka, nii et ajutegevus oli selle võrra veelgi aeglasem. Igatahes kirjutasin midagi valmis, juhendaja täiendas, siis kirjutasin veel natuke juurde ja nii see tehtud sai. Kaitstud ka – ehkki ma eriti midagi rääkida ei osanud, üks õppejõud hakkas kohe alguses oma nalju tegema ja lõppkokkuvõttes rääkis juhendaja rohkem kui mina.

Niisiis oli 13. jaanuar, kõik muud kooliasjad ühel pool ja võisin täielikult seminaritöö kirjutamisele keskenduda – üles laadida tuli see hiljemalt 24. jaanuaril. Seega oli mul aega 11 päeva. Ja kas ma hakkasin asjaga kohe tegelema? Õige vastus on EI. Nädalavahetuse logelesin maha – seega jäi alles vaid nädal. Ja selle nädala jooksul avastasin ma iga päev üha uuesti, et ma ei oska midagi kirjutada, konsulteerisin meili teel juhendajaga, kirjutasin kursaõe soovitusel ühele teisele õppejõule, et tema käest metoodika valiku kohta nõu küsida… Ja mis oli tulemus? Too õppejõud ütles, et selle paari päevaga ei jõua ma kuidagi nii pikka perioodi analüüsida ja soovitas nö “tule kustutamiseks” võtta ainult üks kuu ja seda siis põhjalikumalt analüüsida. Juhendaja oli päri.

Reaalne töötegemine algas niisiis alles neljapäeval, mis seisnes selles, et istusin pool päeva Rahvusraamatukogus ja lehitsesin vanu Postimehi – Postimehe internetiarhiiv on mingi ülimüstiline ja vanemate lehtede koha peal kasutu asi, vähemalt siis, kui sul on vaja terved numbrid läbi lugeda – pooli artiklitest polnud lihtsalt arhiivist vaadates näha, neid oli netist võimalik leida ainult siis, kui artikli täpne pealkiri otsingusse panna.

Istusin õhtuni raamatukogus ja sain pärast seda lõpuks oma fotod kätte – ülejäänud õhtu tegelesin seminaritöö asemel nendega.

Reedel lugesin pool päeva usinasti segast artiklit EL identiteedist, mis pidi idee järgi olema osa teooriast, ehkki tänu teema kitsendamisele ei läinud teooria minu arust enam üldse teemaga kokku. Kuna ma aga sõbra sünnipäevale minemata jätta ei raatsinud, kulus teine pool päevast muudele asjadele.

Järgmisel hommikul läksime 8.45 bussiga Pärnusse, seega magada öösel eriti ei saanud ja pohmakaga bussisõit polnud just kõige meeldivam. Kodus oli ka igasugu asju teha, üle vaadata ja rääkida ja uni oli nagunii terve päeva, seega polnud sobivat konditsiooni, et tööd kirjutada. Alles hilisõhtul, kui A hakkas ema arvutile format C-d tegema, võtsin jälle artikli ette. Ega eriti kuskile ei jõudnud, uni murdis maha.

Pühapäeva õhtuks sain artikliga lõpuks ühele poole ja hakkasin sellest mingit juttu kokku kirjutama. Päris valmis ei jõudnud, sest pidime bussi peale minema. Bussis trükkisin aastaraamatust sündmusi arvutisse, mis oli ka parajalt k*pp tegevus – seal oli nii kitsas, et trükkimisele kulus poole rohkem aega kui tavaliselt.

Tallinnas lõpetasin teooria osa ära, kirjutasin sinna veel miskit juurde. Olin öösel kella viieni üleval, rohkem lihtsalt ei suutnud ja kobisin magama. Mingi 8-9 paiku tõusin jälle üles ja hakkasin metoodika osa kirjutama. Üllataval kombel tuli inspiratsioon peale ja see läks päris kergelt.

Umbes poole kaheks sain valmis ka 4. kodutöö – olin vahepeal selgusele jõudnud, et pean need kaitsmisele pääsemiseks vajalike punktide kätte saamiseks vist ikka ära tegema. Saatsin tööd ära, ise veel kartsin, et äkki saadetakse mind nii viimasel minutil kohe p*rse. Õnneks ei saadetud. Vastusest aga selgus, et õppejõud arvas mu töö endiselt vanal teemal olevat. Ikka täitsa idioot olin, et talle teemavahetusest teada ei andnud! Saatsin siis veel ühe meili, vabandasin ette ja taha, avaldasin lootust, et sellest mingit jama ei tule.

Selleks ajaks oli uni jälle nii suur, et keerasin tunnikeseks magama, mis otse loomulikult kaheks venis. Aja raiskamine magamisele oli aga seda väärt – pärast kaht tundi puhkust olin jälle täitsa vormis. Ja nii ma siis uurisin tundide kaupa ajalehti ja kirjutasin sealt vajalikku välja – umbes kella üheteistkümneni õhtul. Siis hakkasin väljakirjutatut analüüsima – see võttis veel paar tundi. Lõpuks sissejuhatus, järeldused, diskussioon ja kokkuvõte – mis on tegelikult ju sama asi, ainult veidi erinevas sõnastuses. Oeh. Lõpetasin pool neli öösel.

AGA TÖÖ SAI TÕEPOOLEST VALMIS.

Loodetavasti ei teki mul sellest probleeme, et ma tähtajast 3,5h üle läksin, aga ma sügavalt kahtlen, kas õppejõud passis keskööni failihalduri ees, et sealt enne tähtaja lõppu viimased tööd kätte saada. Ja loodetavasti saan ma ikka homsel kaitsmisel läbi ka. Aga minu enda arvamuse kohaselt peaksin saama. NII sitt see töö ikka pole.

Vot nii kirjutasin mina oma seminaritööd. KIRJUTAMISE osa sai põhimõtteliselt tehtud pooleteise päevaga – ajavahemikus pühapäeva õhtust kuni teisipäeva varahommikuni.

Ja kogu eelnevasse tööga seotud protsessi, mis põhimõttelist algas juba septembris, võite sisse arvestada ka suuremal hulgal paanikahooge ning tahtmist kooli pooleli jätta (mida tähtajale lähemale, seda tihemini) – valasin veel pühapäeva õhtul ema ja A õla najal pisaraid ning polnud ööl vastu esmaspäevagi kindel, kas ma asjaga hakkama saan.

Ilma ema, A ja Pipsita poleks ma seda tööd ilmselt valmis saanudki – nad olid mulle kogu aja oma nõu ja jõuga abiks, kannatasid mu paanikahooge ja rahustasid mind maha. Mõned kursaõed olid ka abiks – nii palju nad õnneks mu paanikahoogudega kokku pidama ei puutunud kui ülalmainitud persoonid, aga head nõu ja toetust sain läbi selle vaevalise üle nelja kuu kestnud protsessi neiltki.

Vot sedapsi. Pole teha muud, kui tänada kõiki kõrgemaid jõude, et mul on nii palju häid sõpru ja nii toetav perekond, sest muidu… Nojah – minu isiklik arvamus on tõesti see, et ilma nendeta oleksin ma kooli ammu pooleli jätnud.

Seminaritöö in my ass! Read More »