Täna oli täiesti suurepärane päev. Iga päev võiks nii mõnus olla.
Jätkates sealt, kus eelmise postituse lõpus pooleli jäi – lapsed ärkasid (st Plika ei maganud, aga tohib sellistel puhkudel voodist välja tulla siis, kui Poiss ärkab) ja vaatasid multikaid, mina koristasin ära esiku, siis kaose külmkapi pealt, lõpuks olin sunnitud Abikaasa üles ajama, et magamistuba ka koristatud saaks.
Sel ajal, kui mina koristamist lõpetasin, mängis Abikaasa natuke lastega. Seejärel praadis liha ja tegi kreeka salatit, mina vannitasin samal ajal lapsi. Siis tegime kõik koos piparkooke ja panime lapsed magama.
Ideaalne, mis?
Aga muidugi otsustas isand Murphy, et päev sai liiga hea ja just nüüd oleks õige hetk meile üks külaskäik teha.
Kõigepealt sattusime Abikaasaga rääkima meie rahaasjadest. No teada on, et halb seis, aga ma nii vihastasin ühe talle saadetud sõnumi peale. Meil on keeruline olukord seoses autoga, mida ma siin täpsemalt lahata ei saa, aga jah… No pole midagi rõõmustavat. Ma olen seda kõike kogu aeg teadnud ja olen seni lihtsalt edukalt autojamadele mitte mõelnud, sest põhimõtteline plaan asjade lahendamiseks on meil olemas ja ega see minu muretsemine nagunii midagi muudaks. Pärast tänaõhtust vestlust läks aga tuju ära.
Siis oksendas Plika voodi täis. Väga suure tõenäosusega oli see lihtsalt köhahoost, me siin köhime kollektiivselt. Saime kenasti kõik puhtaks ja riided vahetatud, Plika tagasi magama.
Veidi hiljem hakkas Poiss vigisema – läksin vaatama, oli end poolenisti voodist põrandale keeranud. Teda tagasi sättides tundin, et kahtlaselt kuum – no selge, palavik. Kui palju, ei tea, mul on ainult tavaline (st küll jah, digitaalne) kraadiklaas, mida kasutame kaenla all… Kuna meeletult kuum ei ole, ei hakka last üles ajama ka. Aga Plika ja Poisi laupasid võrreldes on Poisi oma ikka tunduvalt kuumem.
On siis nüüd vaja vahetult enne jõule haigeks jääda?
Kirsiks tordi peale hakkasin lõpuks mässama oma digitaalse jõulutervituse projektiga, mis tuleks ometigi kiirelt laiali saata, aga mu kontseptsioon ei realiseerunud kuidagi rahuldaval kombel. Käkk, käkk ja käkk 😀 Hing sai nii täis, et tahaks kogu selle kaardisaatmise üldse sinnapaika jätta. Samas on nii palju kalleid inimesi, keda tahaks meeles pidada.
Mh.
Jaa, ma tean küll. Auto pärast pole mõtet muretseda, sest sellest ei muutu midagi. Laste haigus pole miskit hullu, sest tõenäoliselt pole Plika puhul tegu kõhutõvega, mis tähendab, et see oli ühekordne vahejuhtum ja palavik pole maailma lõpp, ka väikese palavikuga laps saab jõule nautida. Ja kaardid, noh… Need võib tõesti saatmata jätta ja maailm ei jää seisma. Või võiks midagi muud välja mõelda.
Lihtsalt praegu on ving. Mul on üle aastate fenomenaalne jõulutuju, -ootus ja -vaimustus, kuni viimse hetkeni sujub kõik ideaalselt ja siis tuleb Murphy – põmaki, põmaki, põmaki.
Aga ei. Hoolimata sellest, et praegu on tuju s*tt, ma olen siiski nii palju optimist, et loodan – homme ärgates on kõik korras. Auto meelest läinud, lapsed terved ja kaardid… Jumal nendega. Võib hiljem ka saata.
Nii et loodetavasti on hommik siis õhtust targem 🙂