Ma küll kirjutasin detsembri lõpus, et läksime A-ga lahku, aga mitte seda, MIKS. Nüüd võin kõik lauale laduda, sest viis kuud hiljem on see teema minu jaoks ometi kord täiesti lõpetatud.
Kui ma eelmisel suvel tööle läksin, hakkas mulle praktiliselt nädala pärast üks kolleeg meeldima. M-il oli naine olemas ja mina olin A-ga õnnelik – niisiis ei lasknud ma sellel tundel ennast eriti häirida, arvasin, et ehk läheb ise üle. Silly me.
Asi läks hullemaks, arutasime A-ga augusti lõpus minu initsiatiivil isegi võimalikku lahkuminekut (ma muidugi tõelist põhjust ei maininud, lihtsalt et oleme ju veel nii noored jne). Elasime prooviks nädala lahus, aga see ei meeldinud mulle kohe mitte, nii et rääkisime asjad selgeks ja olime koos õnnelikud edasi 🙂
Igasugused tunded M-i vastu kadusid reaalse lahkumineku hirmu valguses hoobilt, aga paraku tulid need kuskil oktoobris aegamisi tagasi. Olin päris hädas – lihtsalt ei teadnud, mida teha. Tundus täiesti mõttetu minna A-st lahku lihtsalt sellepärast, et M mulle meeldib, kuivõrd temal oli ju nagunii naine olemas ja meie vahel poleks midagi olnud. Ja ma ikkagi armastasin A-d!
Lõpuks olin nii häiritud, et jõudsin oma plaaniga sinnani, kuhu ma poleks uskunud ennast kunagi jõudvat – ma plaanisin PETMIST. Ehk siis kavatsesin üritada M-i töö jõulupeol nurka tõmmata ja nii ehk enda tunnetesse selgust saada – ehk siis kas pärast kahetsen ja tahan A-ga koos olla või ei.
ÕNNEKS jõin ma ennast liiga täis ja ei suutnud absoluutselt oma tegusid kontrollida, nii et arukast võrgutamisest ei tulnud midagi välja. ÕNNEKS oli M liiga mõistlik, et lasta mul kuskile jõuda. See oli lihtsalt üks jube õhtu, kus ma jõin ennast tequilast segi, lõin avalikult M-ile külge ja jäin lõpuks vetsu magama, kust ülemus mu tunde hiljem välja lukustas. Hilisemast pohmellist ja kassiahastusest rääkimata. Kohene karm karistus ühesõnaga. Aga mul on nii hea meel, et ma ei petnud – NII hea meel!
Pärast pidu olin muidugi sama häiritud edasi. Kaalusin tõsiselt lahkuminekut – Muraka korterinaaber pidi millalgi uue aasta alguses välja kolima ja mul oli suht kindel kavatsus tema asemele kolida. Aeg sinnani pidi olema minu järelemõtlemisaeg. Lootsin, et ehk muudan meelt.
Aga läks teisiti. A-l oli arvuti katki ja ta kasutas minu läpakat. Mul oli desktopile salvestatud jõulupeo pilte, mida ta vaatama juhtus ja seal oli liiga palju neid, kus ma M-iga rääkisin (ei midagi enamat ega siivutumat, sellest piisas). Jõululaupäeva hommikul läks ta MSNis Kaidi käest M-i kohta küsima. Kaidi ei rääkinud muidugi midagi. Hiljem tuli A-l meelde, et minu MSN salvestab vestlusi, läks enda osa ära kustutama ja nägi Kaidi chat logi alguses esimese asjana minu jõulupeo kokkuvõtet. Ma tõesti ei süüdista teda, et ta edasi luges ja ka teisi logisid uuris…
Ja kui ma õhtul töölt koju jõudsin, läksime lahku.
Iroonilisel kombel oli M see, kelle juurde ma tol ööl maandusin. Pole just palju inimesi, kes jõululaupäeva õhtul “saadaval” oleksid. Kurtsin talle terve öö oma kurba saatust, lõppkokkuvõttes sain kõige kriitilisemast ajast tänu tema suhteliselt valutult üle.
Elasin detsembri lõpuni erinevate sõprade juures, jaanuari alguses sain lühiajalise elukoha Iirise kaudu tema tuttava juurde ja veebruari algul kolisingi Murakamarjaga kokku.
Aastavahetusel olin ka juba tema juures ja meil oli väga tore – Karin-Kristjan käisid läbi ja Kanters oli ka siin ja üldse oli see tõesti nagu uue elu algus mu jaoks.
Käisin jaanuaris iga päev tööl (kuna üks inimene läks töölt ära ja teine lasti lahti, oli selline võimalus), et poleks vaba aega mõtete jaoks, mille mõtlemine poleks mingit kasu toonud, vaid ainult valu teinud ja masendust tekitanud.
Võtsin üldse nõuks A-st mitte mõelda ja 98% ajast see isegi õnnestus. Kuni ma temale ei mõelnud, oli täitsa tore elada. Olin esimest korda elus täiesti iseseisev – teenisin ise raha ja maksin ise kõige eest. Tegin täpselt seda, mida parajasti tahtsin, mis parasjagu pähe juhtus.
Avastasin, et minu peopanemise päevad ei olegi veel möödas – lihtsalt muusika oli siiani vale olnud. Ehk siis Parlamendi taoline disko ajas mulle judinad peale, aga pärast esimest korda Von Krahlis olin armunud ja käisin mingi aeg iga jumala nädalavahetus tantsimas, mis siis, et järgmisel päeval pidi tööl olema. Märtsis rahunesin veidikene maha ja nüüdseks käin peol vast paar korda kuus. Aga see muusika on siiski võrratu ja ma kohe tunnen aeg-ajalt, kuidas ma pean nüüd minema ja tantsima ja ennast välja elama.
Kõige hullumeelsem ja spontaansem tegu oli kahtlemata Egiptuse reis aprilli keskel – Marisel oli grupist kaks inimest puudu ja nädalase ettemõtlemisega otsustasin minna.
Ja siis käisime Kaidiga Rootsis õekesel külas, mis oli minu parim Rootsi-reis ever (ja ma olen seal PALJU käinud) – esimest korda elus suutsime õekesega kogu koos oldud aja jooksul mitte kordagi tülitseda!
Egiptuses aga varastati mul fotokas ära (kusjuures see polnud minu oma, vaid sõbralt laenatud) ning samal päeval nägin ma juhtumisi A-d unes. Need kaks asja koos tekitasid täpselt sellise masenduse, et ma ei suutnud enam olla A-le mõtlemata.
Ja kuna ma nüüd pidevalt temale mõtlesin, häiris see mu elu ikka päris korralikult. Otsustasin temaga kokku saada ja asjad selgeks rääkida. Pidin teda muidugi tublisti taga ajama (olime vahepeal päris kõvasti raksu läinud) ja lükkasime selle kokkusaamise umbes kolm korda edasi, aga lõpuks sai see toimuma. Eile õhtul siis.
Ma üritasin minna võimalikult eelarvamustevabalt. Ei osanud midagi oodata. Kuskil sügaval südamesopis lootsin, et kui teda näen, saan aru, et armastan teda ikka veel meeletult, saan aru, et tegin suure vea ja võidan läbi raskuste tema armastuse tagasi. Aga see kõik oli teooria, mille paikapidavust ei saanud kontrollida enne tema nägemist, talle otsa vaatamist.
Ma ei oodanud midagi, aga SEDA ma nüüd ka ei oodanud.
A ütles, et ta on õnnelik. Et tal on uus naine. Et ta armastab teda. On teda juba perekonnale tutvustanud.
Mina ei tundnud, et mul oleks jalad nõrgaks läinud, et ma teda meeletult armastan ja tahaks temaga jälle koos olla. Tundsin mingeid tundeid, mingit sorti armastust ja nostalgiat – aga see oli ka kõik.
Ma olin häiritud, haavunud ja veidi tige, et ta minust nii kiiresti üle sai. Lõppude-lõpuks läksime sellepärast lahku, et MINULE hakkas teine meeldima. TEMA oleks pidanud murtud südamega olema. Võta näpust – kiire poiss.
Paar korda meie vestluse ajal oli mul küll nutumaik suus, aga siis läks see üle, tegime jälle nalja ja rääkisime normaalselt. Ja koju jõudes ei tekkinud mul tahtmist ei nutta ega ennast täis juua. Oli vaid tahtmine minna ja kellegagi seksida, aga seda ma ka ei teinud 🙂
Mis puutub M-i, siis jaanuaris läks ta oma naisest lahku, mis tekitas minus korraks mingeid lootusi – aga otse loomulikult ei tulnud sellest midagi, nagu ma olin tegelikult algusest peale teadnud. Sattusin veidi hiljem lähedastesse suhetesse tema sõbraga, mis kestavad mingil kummalisel kombel siiani ja Rootsist tagasi tulles avastasin, et M-ist ja ühest teisest töökaaslasest on paar saanud. Olin M-i peale veits tige, sest mulle rääkis ta omal ajal, et ei teeks töökaaslastega elu sees midagi, aga tegelikult sobivad nad väga hästi kokku (vastupidiselt minule, kes ma olen ikka M-ist väga erinev) – olgu neil õnnelik elu 🙂
Minul aitas see vaid korralikumalt senistele asjadele punkti panna.
Niisiis – ehkki ma läksin A-st lahku juba viis kuud tagasi, tunnen ennast alles praegu esimest korda tõeliselt vabana. Ja peab tunnistama, et see on väga kummaline tunne. Ma olen täiesti nõutu!
Kirjutasin kõigest ka Pipsile ja osa tema vastusest defineeris kogu A asja paremini, kui ma ise oleksin eales sõnadesse panna osanud. Pips, sa ju ei pahanda, kui ma natuke su kirjast siia kopeerin:
mnjah, seda poleks minagi oodanud. ausalt oeldes tundub mulle, et A on lihtsalt seda tyypi inimene, kes ei suuda yksi olla. sinuga laks ta ka ju kokku vaga kiiresti parast H-d. loodan, et ta endale aru annab, mis teeb… nii kiiresti armastama hakkama pole just igayks voimeline. ju ta siis vajab enda korvale kedagi ja seeparast suhtest suhtesse tormabki. ja kui ta sind kogu sydamest armastas, siis on vaga imelik, et ta nii kergelt sellest yle sai (ma usun, et armastas, aga lihtsalt inimesed on tohutult erinevad)… ilmselt on ta meist tunduvalt materiaalsem ja ratsionaalsem inimene, nii et ei lase ennast suheteprobleemidest masendada… loodan, et tal laheb koik hasti, sina aga ara ole kurb. sinu jaoks on kusagil keegi, kellega sul ei teki kunagi tunnet, et ta pole see oige. naudi oma vabadust, kyllap see saab peagi otsa 🙂
Ja täpselt nii ongi.
Tegelikult on mul ikka veel mingi alateadlik tunne, et ÜKSKORD, tõesti mitme-mitme aasta pärast, kui meil mõlemal palju kogemusi juures ja palju vett on merre voolanud, saame me A-ga uuesti kokku, armume taas meeletult, saame aru, et oleme üksteise elu armastused, ostame maja ja saame lapsi 🙂 Sest me olime koos meeletult õnnelikud. Sest me olime hingesugulased. Sest ma pole kellegagi õnnelikum olnud kui temaga. Sest keegi ei tunne mind paremini kui tema.
Aga võib-olla on tõesti meie mõlema jaoks kuskil veel keegi, veel parem. Eks elu näitab…
Nüüd on mul taas tõsine plaan välismaale tööle minna. Olen seda varemgi korduvalt mõelnud, aga alati on olnud midagi, mis mind Eestis kinni hoidis. Nüüd enam pole. Nüüd on just tunne, et tahaks sellest kõigest eemale saada. Aeg parandab kõik haavad 🙂 Ma olen veel noor, see on parim aeg uuteks kogemusteks.
Ühesõnaga üritan asjad nii korraldada, et sügiseks USA-sse mingi töökoht leida.
Stay tuned!