Katkend Liisa blogist:
Bussis istusid kaks väikest algklassi õpilast suurte seljakottidega. Teate ju küll millised on algklasside õpilased ja nende kotid – laste seljakotid on sama suured kui lapsed isegi.
Tuli vanatädi ja kamandas lapsed püsti, et ta saaks ise mingi teise tädikesega istuda.
Lapsed hakkasid juba kohusetundest püsti tõusma, pettunud näod peas.
Mul hakkas neist kahju ning olles näinud, et tagapool bussis on ka vabu kohti juhatasin tädikesed viisakalt sinna suunda.
Vanatädi hakkas minuga pikalt õiendama ning ütles, et kui tema noor oli, siis andis ta alati vanematele istet.
Kuulasin ta rahulikult ära ning laususin südamerahus, et sel kõigel pole vahet, tema sureb ikka varem ära kui mina.
Te oleksite pidanud nägema inimeste ilmet bussis, kes seda kuulsid.
See oli võimas.
Päev läks korda.
Tsiteerides ilusat poissi: see on nii inetu. Aga ropult naljakas!
Oi, kuidas ma naersin.