Pärast kolme tundi Marta & Potsataja blogi ning hommikusööki, mille just lõpetasin, on tuju enam-vähem normaliseerunud. Olemine on uimane, pea just ei valuta, aga mingi pinge on sees ja piparkookide tegemine tundub pigem kohustus, mida aina edasi lükata, kui meeldiv jõulueelne tegevus.
Aga täna ära teha need tuleb, sest rohkem aega pole.
Mulle meeldib talvest ainult see osa, mis on detsembris. Siis, kui igal pool on jõulukaunistused, väljas on pime ja lumi on maas. Küünlavalgus ja kuusk ja piparkoogid ja nii edasi. Romantika. Aga jaanuar-veebruar võiks vahele jääda ning pärast detsembrit kohe kevad tulla.
(Ma ei tea, miks ma selle viimase osa siia üldse kirjutasin. Võib-olla sellepärast, et kogu sissekande üldmulje nii masendav ei saaks jälle? 🙂 Võib-olla sellepärast, et arutasin teemat eile ühe inimesega, kes on igasuguse külma ilma vastane ja isegi jõulud ei morjenda teda seepärast kõige vähematki. See on ka kole, jõulud on ägedad :P)