Sain just kõne kolleegilt, kes pidi ehk aasta lõpus veel paar päeva meil asendama. Ta uuris, kas teda siis pandi graafikusse või ei. Ütlesin, et ta helistaks poodi, sest mul pole hetkel graafikut käepärast. Reaktsioon: “Sa ei olegi tööl???”
Heh, mul ei tulnud pähegi, et ma peaks seal olema (alles 30. lähen), aga kui järele mõelda, siis tõesti – novembri algusest alates olengi praktiliselt iga päev tööl olnud.
Brr. Selline asendamatuse tunne tekib jälle. Ei taha olla asendamatu, ausalt ei taha. Mitte mingisugune raha ei morjenda mind enam lisapäevi tegema. Ja arvake, mis? Kolmandat töötajat pole ikka veel leitud…
Just fun.