Palavik, kurgu- ja seljavalu olid hommikuks läinud. Pärast aspiriini sain lahti ka peavalust. Nüüd tilgub ainult nina, aga eilse seisundi kõrval on see köömes. Loodame parimat ehk et tervis jääb normaalseks. Mul tõesti pole aega haige olla.
Juuksed on endiselt koledad. Ma avastasin, et on ikka päris raske elada, kui iga kord ennast peeglist vaadates karjuma tahad hakata… Ajaks tõesti siili? Ma pole kindel, kas see ilusam oleks. Kurat, tõesti.
Tuju on endiselt alla nulli. Täna oli tööl pidevalt eriline kepp, peaaegu kõik asjad, mida oli teha vaja ja mille kohta ma olin enda arust piisavalt selged juhtnöörid jätnud, olid tegemata. Ahastus tuleb, tõesti. Räägi nagu seinaga. Milleks üldse rääkida, kui mu jutt läheb neil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma ei jõua enam kasvatajat mängida. Tahan ära.
Et siis. Endiselt pole siin elus mitte midagi rõõmustavat. Ma ei mäleta, millal ma päriselt kaks pikka päeva järjest nii pahas tujus olen olnud. Tõe huvides peab mainima, et nende kahe päeva jooksul on selliseid helgemaid hetki olnud, aga siiski vähe, lühikesed ja mitte eriti mõjuvad. Valdav tunne on masendus.
Aga üldiselt ma arvan, et see on märk. Märk sellest, et mul on aeg minna. Homme hakkan uurima, kas keegi tahaks siia korterisse kolida. Kui uued elanikud olen leidnud, siis otsin kellegi, kes mulle raha laenaks. Ja siis lähen ka.
(Olgu, kõigepealt peaks pikemalt Iirisega rääkima – sellest, kas Kay on nõus nii kuu-poolteist viivitama uue korteriga. aga ehk ikka on)
Vot nii. Kui elu on p*rses, tuleb selle eest põgeneda. London tundub päris hea koht olevat.