Jõudsin Pärnusse alles kell kümme ja sain sellepärast Kariniga vaid viieks minutiks kokku… Kahju, krt, oleks pikemalt tahtnud. Aga vähemalt nägin ära enne lahkumist.
Nüüd on mul viis ilusat punast tulpi, mida ma vähemalt ühe päeva nautida saan ning kaart traditsioonilistel (norimis)teemadel nagu karvane õnn ja mullalõhn.
Armas.
Ja mul tuli meelde, et Kaidi kingitus õnnestus eelmisest postist välja unustada, sest kui pildistamiseks asju kokku korjasin, oli Navitrolla t-särk juba Londoni riiete hulka pakitud ja ilus lill oli köögis, nii et mul lihtsalt ei tulnud meelde… Krt, lill on nii uhke, et vääriks pilti kohe kindlasti. Ma loodan, et see on teisipäevaks veel sama ilus, siis teen.
—
Olen vahetevahel ikka juurelnud selle üle, kas on mõtet blogisse iga pisiasja kohta nii palju pilte panna, nagu ma seda teen. Aga jõuan alati ühele järeldusele: mulle lihtsalt meeldivad illustratsioonid. Ma pean seda blogi sama palju enda kui teie jaoks ning ma kujutan ette, et aastate pärast on äge mingeid vanu pilte vaadata… Kõike ju albumisse ka ei tee.
Sellepärast mul digikas kogu aeg kotis ongi. Saab kõik vajaliku alati pildile jäädvustada. Mina ei tee kunsti. Ma teen kroonikat. Ajalugu. Enda elust. Enda jaoks 🙂
Pildid on ägedad.
loomulikult on pilte vaja!
Nojah. Õnne ja head londonit.