Ühest küljest ma nõustun sellega, et mida vanemaks saad, seda vähem sünnipäev elevust tekitab. Aga siiski! Mulle meeldib, et see on minu päev. Mulle meeldivad head soovid. Mulle meeldib, et igal sünnipäeval leidub neid, kes suudavad mind üllatada. Mitte midagi suurt, oh ei. Sellised väikesed armsad pisiasjad on need, mis teevad õnnelikuks.
Ma ei olnud sugugi terve tänase päeva 100% ajast hüperõnnelik. Vahepeal oli selline mõttetu *kehitab õlgu* tuju ja korra kippus isegi masendus ligi hiilima, aga see kõik oli siiski tühine osa ajast ning järgmine õnnitleja/üllataja suutis tuju alati väga ruttu kõrgustesse tagasi viia.
Nii et üldine mälestus tänasest päevast jääb väga-väga-väga positiivne ja ilus. See vähene kurvem osa, see on juba praegu peaaegu meelest läinud. Kõik need korrad aga, mil ma vaimustusest kiljudes ringi hüplesin, need jäävad meelde 🙂
Aga nüüd saate te väga põhjaliku ülevaate tänasest päevast, tahate te siis seda või mitte. Mina tahan. Ma tahan iga viimse kui ilusa hetke talletada, et seda ka aastate pärast mäletada.
Hommik algas hambaarsti juures (õigemini hommik algas, nagu sünnipäevale tavakohane, ema kõnega. Keegi teine pole nii ülbe, et mulle hommikul pool kaheksa helistada ja laulda :P). Hambaarstis kui sellises pole midagi meeldivat, eks. Aga ma ju rääkisin hiljuti, kui ägeda arsti juurde sattusin. Ta on nii äge, et ma siiralt tahan tagasi minna. Lähen ka. Kui jälle pikalt Eestis olen ja piisavalt raha on, et esihambad korda teha (ja no sinna alla läheb ikka mingi 15k vähemalt).
Hamba sain lõpuks täiesti korda ja kui registratuuris maksin, soovis sealne tädi mulle palju õnne. Ja tuju oli kohe täitsa hea.
Kui linna poole liikusin, tuli isegi päike vähekeseks välja. Piisavalt, et tavaline energia- ja positiivsuslaks kätte saada.
Siis saatis Krista sõnumi, mille üle tükk aega naerda pugistasin. Paar kuud tagasi mõnitasin teda mullalõhna ja 22 viimane taks teemadel, nüüd sain siis sama rauaga tagasi – teemal minugi noorus pole igavene, sajaga europenskari ilusa elu poole jmt. Oi, kuidas mulle meeldib selline ärapanemine 😀
Ostsin Kaupsist head ja paremat, mida kolleegidele pakkuda ning otsides suhteliselt tüdinult ilumaailmast miskit huvitavat, millega aega parajaks teha (hambaarst oli kell kaheksa, töö alles kell kümme), sattusin päikeseprillide peale. Kohe tuli meelde, et praegused prillid on ära kriibitud (ehkki ostsin neile eraldi kotikese, et seda vältida) ja ühtlasi on mul käekotis endiselt kaks Ego liisingult saadud 100-kroonist Kaupsi kinkekaarti, mis realiseerimist vajasid. Nii juhtuski, et ma sain endale 24 krooniga uued edevad päikeseprillid. Mainimist väärt on asjaolu, et ma ei oska mitte kunagi hinnata seda, mis mulle sobib ja mis mitte ning seega vean prilliostule alati kellegi kaasa. Esimest korda elus ostsin täitsa üksi päikeseprillid 😀 Ja eriti äge oli see, et kaasa sain tasuta kotikese, mis on ikka tunduvalt parem, kui see Maxima 5-kroonine hargnev narts, mida siiani kasutasin.
Sügav rahulolu, mida ei rikkunud ka fakt, et selleks ajaks, kui oma uute prillidega Kaupsist välja jõudsin, polnud päikest enam ollagi.
Tööle jõudes avastasin maja eest suitsu tegeva Lepa, veerand tundi (!!!) enne avamist. Vau. Sellist asja võib juba puhtakujulise sünnipäevakingina võtta 😀 Üks kalli ja tuju oli veel parem.
Kanters helistas Norrast… Kaardi ma tema käest juba sain, ei osanudki oodata, et ta veel helistada ka viitsib. Ja tuju läks VEEL paremaks.
Ühelt töökaaslaselt sain eriti ägeda õnnitluse, mis mulle kohe nii meeldib, et pean selle siia ka panema.
Maisaa noh, mul on ikka see tikriteema nii südames. Kohe kilkama pani.
Evelin tuli ka läbi, ehkki tal oli vaba päev ja tõi mulle lille…
Ja muidu me sõime kooki ja jõime veini ja oli üldse chill. Klientide poolest ka vaikne, väga sobivalt.
Isegi Muhamed saatis sõnumi 😀 Kes see on, küsite? Kui mäletate, käisin eelmisel kevadel Marisega Egiptuses. Maris on giid, eks. Muhamed on see tüüp, kes Egiptuse pool kõike seda asja korraldab, koostööpartner või midagi sellist. Temaga me käisime pea igal õhtul erinevates ägedates kohtades ja ma sain näha palju rohkem “kohalikku” Egiptust, kui ma oleks seda tavaturistina saanud. Maris on praegu jälle ühe grupiga Egiptuses. Ja nii ma siis saingi õnnitlusi nii temalt kui Muhamedilt. Viimaselt suisa kolm korda. Esiteks läbi Marise sõnumi, siis MSNis ja lõpuks saatis ta veel ise ka sõnumi.
Ühtlasi mainin ära, et Maris saigi Erasmuse kaudu stipi Prantsusmaale, võimalik küll, et mitte Pariisi, aga ikkagi. Super äge. Palju õnne talle ka 😀
Üks päeva suurimaid üllatajaid oli Meelis. Meelis on… Lihtsalt üks klient, kellega me hästi läbi saame. Ma mäletan teda tõenäoliselt sellest ajast, kui ta tuli poodi, küsis mingi asja kohta nõu ja pakkus mulle samal ajal kommi. Õigemini pähkleid šokolaadis. Kliendid ei paku mulle tavaliselt kommi, teate 😉 Järgmisel korral tuli ta kõrvalt kohvikust ostetud kohupiimapallidega ja pakkus neid. Ja siis ta on lihtsalt veel korduvalt käinud ja ostnud erinevaid asju ja nõu küsinud. Ta on lahe. Mitte mingi pervost kommionu, kes käib mind nillimas, vaid selline lihtsalt äge inimene, kellel on kodus tõenäoliselt naine ja lapsed ja kes arvab lihtsalt, et ma olen tore. Tunne on vastastikune 🙂 Kunagi sai talle mingi vestluse käigus mainitud, millal mu sünnipäev on… Ja tal oli see meeles! Ja ta tõi mulle lilli. Kõige ilusama kimbu, mida ma oskan ette kujutada. Selline lihtne ja kevadine, kollane ja roheline… Tõesti, lihtsalt parim! Ma armastan kevadlilli.
Pilt ka siis otse loomulikult. Evelini toodud roos on ka siin.
Ja siis muidugi Murakas! 😀 Ta kirjutas minu auks terve sissekande! See on nagu lihtsalt nii nunnu 😀 Love ya too!
Ühtlasi tooksin omalt poolt siis ära selle esimese MSNi vestluse, millest ta kirjutas, aga sisu ei mäletanud. Küsisin vanast poest chat logi ja see oli täitsa alles:
näh .. ma ei ole tööl täna ..:P
hmm
tere (6)
mina olen ka liis
ma olen täna esimest päeva 😀
aa.. õigus jah … kuda on siis? 😛
hmm…no ma oskan juba tellimusi vastu võtta ja natuke kassat kasutada (A)
ühesõnaga kõige hullem pole 😛
siis hästi ju
aire ja maido sind ära ple veel hirmutanud? 😛
kas peaks või? 😀
loodetavasti mitte
ei sa millegi üle kurta 😛
siis on tore.. a ok, ma lähen õue nüüd.. kui sa kolmapäeval ka seal, siis ehk näeme … sau
olen 😉
sau
Vot selline oli siis meie esimene vestlus. See oli 18. juulil 2005…
Ma olen muidu paljude ägedate inimestega koos elanud – Külli ja Pips ja Karin ja… Aga Murakas – no Murakas on Murakas. See temaga koos elatud aasta oli ikka ekstra äge. Kolm kuud pidasin kuidagi ilma temata vastu, aga nagu näha, siis rohkem mitte. Kuus päeva veel… 😀
Õhtul käisin Tõnuga bowlingus ja sain kõik mängud julmalt pähe. Aga tore oli ikkagi 😀 Viimane jõulupeolt saadud kinkekaart on nüüd ära realiseeritud.
Ja siis ma sain õhtul veel ühe sõnumi, mis teatud situatsiooni… Natukene ära silus või klaaris või midagi. Ma täpsemalt siin ei lahka seda, aga jäi ennist kriipima ja enam niiväga ei kriibi. Mis on ka hästi tore.
Ja nüüd, öösel, kus sünnipäev on rangelt võttes juba läbi, soovis mulle veel MSNis õnne klient ilus poiss. Mis on iseenesest tase 😛
Hmm… Nüüd vist sai enam-vähem kõik kirja.
Ja nende ridade vahele jääb veel muidugi palju õnnitlusi teistelt armsatelt inimestelt, mida ma ei jõua kõiki eraldi ära mainima hakata. Aga neid ikka oli. kõvasti.
Mul oli väga väga ilus sünnipäev. Ma arvan, et Oopi hommikune mail mõjus:
Et siis nii ongi.
Ole palun õnnelik.
Kohe!
r.
Ma olin õnnelik. Kohe terve pika päeva järjest. Olen ikka veel.
Ühtlasi olen ka rampväsinud, nii et poen nüüd põhku. Vaja ometi homme õhtuks energiat koguda, et Vaskaga NBSi kontserdil kõvasti rokkida jõuaks.
Aitäh teile kõigile, kes te tänase päeva mulle eriliseks tegite!
Ja laupäeval kõik peole!
