Murakas käskis kirjutada, et me jõime selle kõik ühe õhtuga ära, aga tõe huvides pean tunnistama, et me pole lihtsalt viitsinud koristada.
Aga fakt on see, et Murakas on kole purjus ja mina olen ka päris purjus.
Tal on kummaline maja, kus on nelikümmend tuba ja neil kõigil on vähemalt kolm ust, mis viivad teistesse tubadesse ja siin on kaks treppi ka ja mul läks ikka aega vähemalt üks päev, et orienteeruma hakata ja nüüd, kus ma pole mitte just kõige kainem, hakkab see vähenegi teadmine hajuma…
Muidugi on see kõik kunstiline liialdus. Neljakümmend tuba siin päriselt pole. Murakas käskis öelda, et 39 on küll, aga ta on nii purjus, et see ei lähe arvesse. Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma pakun, et üle kümne kindlasti. Ja enamikul neist on kaks ust. Aga homme kaine peaga võib üle lugeda.
(Ja kui te mõtlete, miks me veini tavalistest klaasidest joome, siis me alustame alati juba õhtusöögi ajal, aga siis on lastel kombeks klaase ümber ajada, seega tavalised klaasid on ohutum valik kui jalaga. Ja kes neid hiljem vahetada viitsib)
PS. Ma olen s*taks uhke, et ma nii ebakaines olekus ilma kirjavigadeta trükkida suudan!
Tegelikult muidugi enamikke mitmusse ei panda. Nii et enamikul neist.
Aga ytleme, et see on selle kõige viimase veinimilliliitri syy.
Oi, Oop, mis ma küll ilma sinuta teeksin 😀
Parandasin ära! Ei tohi ikka nii palju juua, ausalt… Näed, mis juhtub.