Mmmmmmmh

Tegelikult ärkasin ma esimest korda minutiks siis, kui Iiris tööle läks. Seitsmest või varem. Aga see ei loe.

Päriselt ärkasin ma kell kaheksa. Selle peale, et radiaator möirgas. Ma unustasin eilses sissekandes mainimata, et lisaks superluks naabrile on meil siin ka radikas, mis aeg-ajalt rämedalt undama hakkab ja siis ei aita muu, kui tuleb minna ja seda soojuse reguleerimise nuppu keerata kuskile poole. Kuni radikas vait jääb.

Uni ei tulnudki tagasi. Tegelikult ma ärkan siin iga päev enda kohta ebanormaalselt vara. Nii 9-10 paiku. Kui mul ikka Eestis vaba päev oli, siis magasin alati 11-12-ni välja (neid päevi oli viimaste kuude jooksul küll nii vähe, et lasin kauemgi). Aga siin… Ei saa. Ilmselt selle pärast, et ma olen mures. Saate aru, see on selline tunne, mis närib kogu aeg. Ei jäta rahule. Ma võin oma mõtted mujale suunata, muude asjadega tegeleda, suhteliselt heas tujus olla… Aga see närib ikka edasi, kasvõi alateadvuses. Ja kuigi pealtnäha on minuga kõik korras ja kõik on lill, siis kuskil midagi ikka torgib. No lihtsalt ei saa rahu ja ongi kõik.

(Et ma üldse julgen kelkida enda kohta vara tõusmisega, kui Kay tõuseb enamasti kell 5.20 ja Iiris… Ma ei teagi… Pool seitse või midagi :S)

Tga tänase päeva kavatsen ma ausalt öelda küll täiega maha lebotada. Töö mõttes just. Vat EI TEE midagi ja ongi kõik!

(Oi, kuidas mu süümepiinad selle peale juba pead tõstavad. Võimalik, et ma annan mingi hetk siiski alla ja hakkan kuulutusi vaatama. Võimalik, et lähen õhtupoole kuskile välja. Aga ei, mitte veel)

Muid asju ma kavatsen küll teha. Duši all käia. Nõud ära pesta. Oma asjad korralikumalt kokku kuhjata. Voodi ära teha.

Aga jah. Praegu on kell pool kaksteist ja ma pole kaheksast saati teinud muud, kui lugenud blogisid ja söönud hommikust (ja noh, see viimane oli ka nii 15-minutiline ettevõtmine, et ei lähe suurt arvesse).

Iire blogi lugesin läbi. Te ju teate mu kiiksu, et ma pean kõik algusest peale korralikult ja kronoloogiliselt läbi lugema? Ma kunagi paar nädalat (kuu?) tagasi alustasin ja tookord sai loetud neli kuud. Nüüd siis kõik ülejäänu.

Ja siis mul tekkis jälle see tunne, mis ikka vahetevahel – tunne, et kõik teised on ägedamad kui mina ja kõigil teistel on ägedam elu kui minul.

Ei, mitte kõigil, eks. Aga vahel blogisid lugedes tekib see tunne. Sest vaata, kui ma juba loen, siis ma loen ägedaid blogisid, eks.

Aga mulle hullult meeldivad Iire pildid. Kohe väga. Tema pildistab ka minu hingele.

Okei. Ma nüüd mõtlen, mis järgmiseks ette võtta. Kas hakkan usinaks ja koristama, või siis võtan mõne järgmine blogi ette. Mul paar tükki on mõttes juba…