Kas sina oled kunagi karavanis seksinud?*

Ma lahkusin kodust veidi enne poolt kuut mõttega paariks tunniks lõunasse keelt kõrva ajama minna ja seejärel tagasi koju tulla, sest hommikul oli (on!) vaja vara tööle minna.

Ma läksin tipptunni ajal. Ma tulin tagasi alles siis, kui metroo enam ei töötanud. Ma jõudsin koju öösel kell pool kolm.

Ma pean 5.15 üles tõusma. Ja selle asemel, et kohe surnult voodisse vajuda, kirjutan ma blogi.

Aga ma olen ju alati arukas neiu olnud ;)

Tegelikult olen tahtnud juba mitu head päeva siia kirjutada, aga alati on midagi vahele tulnud – kas oli midagi olulisemat teha või ei saanud ma netti või kui ükskord sain, siis oli ka kiire ja vaja midagi olulisemat teha või polnud enam lihtsalt kirjutamise tuju… Ja nii need päevad läksid.

Igatahes – pikalt heietada pole siin midagi, aeg on raha. Või siis uni.

Jagaksin teiega hoopis viimase nädala jooksul kogunenud tsitaate, mille peale ma end ribadeks naernud olen. Jah, ma olen neid jooksvalt sobivatesse ja mittesobivatesse kohtadesse üles kirjutanud, sest vastasel korral oleksid need järgmiseks päevaks ununenud.

Teed ukse korraks lahti ja kohe on rinnad paljad.

Kuu võtab.

Meil on kolm varianti – kas suitsetada, seksida või filmi vaadata. Me võime teha kõike kolme korraga või siis kordamööda.

Sina oledki paha – suure peega.

Mul on liiga suur, et alla võtta.

Mis see on? Täiesti närimata kont!

—

Järgmiseks mõned fotod laupäeva õhtust, millest ma siinkohal pikemalt kirjutada ei viitsi, aga lähemalt võite lugeda siit.

Ja tegelikult peaksin ilmselt veel kirja panema ka kõik need uitmõtted, mis mul erinevatel aegadel erinevates situatsioonides olnud on, mõned ikka juba väga ammusest ajast. Mõtted, mille puhul ma hakkan naerma ja mõtlen, et selline asi saab olla ainult Londonis.

(ja tegelikult saab selliseid asju juhtuda kindlasti ka paljudes teistes kohtades, kuid minu mõtted liiguvad vaid seda rada pidi, et kui ma poleks siia tulnud, oleksin ikka veel Eestis ning seal ma ennast sellistest situatsioonidest ilmselgelt leidnud poleks)

Mäletan üht suhteliselt ammust hilisõhtut, kus ma olin (nagu alati) suure näljaga ostnud suvalisest rämpsuputkast mingi kebabi või ribi (kes seda enam mäletab) ning kuna koduni ei kannatanud ometi oodata, hakkasin bussis sööma (mis on iseenesest ka täiesti tavaline, Londoni vahemaad, mäletate?). Aga buss oli nii täis, et istuda polnud ruumi, nii ma siis kõõlusin keset kahekorruselise bussi treppi (seal on muidugi olemas sildid, et trepi peal pole bussi liikumise ajal soovitav ohutuse pärast seista jms) ja närisin oma ribi. Ja mõtlesin sellele, et Eestis ei juhtuks sellist asja ealeski. Ja naersin.

Mäletan eelmise nädala varahommikut Brixtonis, kus ma jalutasin hommikul pool seitse, kohvitass käes (jah, päris tavaline tass, mitte termos ega plastik), metroo poole, et tööle sõita. Ja päike paistis ja linnud laulsid. Ja ma naersin.

(Mees: mis sa võtsid selle tõepoolest kaasa või?
Mina: ma ju enne küsisin, kas ma võin kohvi kaasa võtta)

Mäletan seda, kuidas täna bussiga Finsbury parki poole loksusin ning tabasin end mõttelt, et siinne elu on suures osas juba täiesti loomulik. Et ma ei mõtle enam, kui ma oma levinud marsruutidel liigun, kuhu või kuidas minna, et ma olen harjunud siinse ühistranspordi, vasakpoolse liikluse, busside hääletamise, Oysteri süsteemiga, tohutute vahemaadega, pideva junk foodiga… Ma istusin seal kahekordse bussi ülemise korruse kõige esimesel istmel päikese käes, vaatasin aknast välja ja naersin kõva häälega. Ja mõtlesin, et kui ma oleksin Eestis, siis ma ei teaks, et elu võib ka selline olla.

Mis siis, et veerand tundi hiljem suutsin ma sellessamas bussis koledasti vihastada, sest ma olin üle pika aja tipptunni ajal liikvel ja uimerdamine oli lihtsalt kohutav. Ja ma suutsin vihastada metroos, kui rong mul nina eest ära sõitis (MIS MÕTTES ta paneb uksed kinni just siis, kui ma platvormile jõuan???), ehkki järgmine tuli kahe minuti pärast (nagu tavaliselt), mis jättis mulle just piisavalt aega selleks, et katki läinud koti rihm ära parandada.

Mis siis, et ma vihastasin öösel, kui ma väsinuna lõunasse tukkuma jäin, teades väga hästi, et metroo ei sõida eriti kaua, kuid tigetsedes siiski mõtte peale, et ma pean keset ööd nii kaugelt kahe bussiga koju loksuma ning väljas külmetama (kuna ma ei kavatsenud kaugeltki nii hilja peale jääda ja tulin kodust välja vaid kampsuniga).

Mis siis, et vähemalt kuu aega on igasugune elamissituatsioon veel piisavalt keerukas ja ma saan samalaadsete asjade peale veel n+x korda vihastada ning kes teab, mis kuu ajagi pärast saab.

Ja kui palju on veel neid asju, mida olen tahtnud teile siia selle aja jooksul kirjutada, aga pole kohe jõudnud ja on hiljem ununenud…

See kõik on loomulik. See on ju London.

Ma olen tõeliselt rahul. Hoolimata sellest, mis edasi saab, ma ei kahetse, et ma siia tulin.

Ma olen õnnelik.

EDIT: Käisin korra Sitemeteris ja viimasest 100-st külastusest 75 on tulnud Blogtree kaudu. Tavalise ca 100 külastuse asemel päevas on täna neid praeguseks juba üle 300. Intrigeerivast pealkirjast ilmselgelt piisab, et huvi tekitada… Ja see polnud isegi mitte mu kavatsus. Aga tünga saite te kõik, mis :P

*ma tean vähemalt kaht oma blogi lugejat, kes seda teinud on. TEIL pole vaja vastata ;)