*väheke ärritunult*
Ma kirjutan oma blogisse täpselt seda, mida ma TAHAN siia parajasti kirjutada.
Mul on suhteliselt savi, kui igasugused suvalised inimesed mu blogi üles nuhivad otsivad ja seda loevad, aga, kurat võtaks, ma ei taha sel teemal mitte mingit vingumist kuulda.
See siin on minu maailm. See siin on minu elu. Kui ei meeldi, ära loe.
Üldiselt ei lase ma ennast sellistest asjadest häirida, aga hetkel olen 1,5-tunnisest unest tulenevalt üleväsinud ja torssis ja mul lihtsalt viskas üle. Ühtlasi olen ma tuntud kui kohati irooniline, sarkastiline ja terava keelega neiu. Live with it.
Vabandust. Tänan tähelepanu eest. Ja head ööd.
😀 nii peabki…
tikker, sa oled äge 🙂
mina keerasin oma blogi (ajutiselt) kinni, sest mul viskas üle, kuidas mõni tuttav mulle mu hetkeemotsioonidega pool aastat hiljem näkku nätsatas. tunded on ju sünnist surmani muutumatud, eks ole?
mai tea mis toimub, a mul ka on mingi saast going on.
üldiselt, ega ma ei oskagi midagi öelda. kui ma saan sind mingit pidi toetada, nt virtuaalselt paar veini kummutada koos vms (kuna ma ju olen virtuaalseks ära läinud, ju nõu ;)) siis ma olen valmis…
ja tervitused päikesejänkule minult ja Elukalt, kui ma juba siin kirjutan. ma tegelt lugesin su blogi aeg-ajalt. aga samas ma saan aru…