Sest kõik on kulgenud nii, nagu tavaliselt. Sest ma olen teile kõike seda varem juba korduvalt rääkinud.
Kas ma peaksin kirjutama veel korra, et ma käisin tööl? Või et mul oli eile vaba päev? Et ma veetsin selle voodis? Et ma naudin pea iga päev seda, et mulle süüa tehakse (ja muutun samas ise aina laisemaks)? Et me olime mingil ööl Ronni juures?
See kõik on ju pidevalt nii ja ma olen teile sellest kordi ja kordi kirjutanud. Rutiinne elu, jah. Aga ma omamoodi naudin seda. See pole igav rutiin, see on… Mõnus. Ma olen rahul.
Okei, paar veidigi märkimisväärset asja ju on.
Ronni juures olin seekord isegi viieni üleval (minu puhul äärmiselt ebatavaline, vajun enamasti varem ära). Ja me käisime pubis.
Mul tõsteti palka. £5.35 -> £5.50 tunnis. Ma teadsin, et see ilmselt juhtub. Ma teadsin, et see saab ainult 15p olema. Ma teadsin, et ma pean Tarasele näkku naerma ja küsima, kas ta teeb nalja, kas £5 naela nädalas on tema arust mingi raha. Ma teadsin, et ta vastab, et see on kõik, mis ta praegu sai ja et millalgi saab ilmselt veel juurde. Ma teadsin, et see ei sõltu temast, vaid kõrgematest ülemustest ja et vahel on bürokraatia. Ja just täpselt nii kõik oligi.
Seega te saate ju aru, kui ma just rõõmust ei kilju. Kurat, isegi Iirisel tõsteti rohkem (ta saab nüüd £5.53, IRW). Aga okei, mis seal ikka, £5 nädalas on ju ka raha ja ilmselt otsin kuu aja pärast nagunii uue töö.
*kehitab õlgu*
Meil on korteris aktiivprussakatõrje, mis tähendab igale poole puistatud valgeid kuulikesi (mulle tundub, et ma lugesin nende paki pealt, et tegemist on naftaliiniga, aga võib-olla ma nägin seda unes) ja need haisevad nii rämedalt, et viimased kaks päeva on meil Mehega sellest konkreetselt süda paha olnud. Kui juba meil süda paha on, siis prussakad peaks ammu surnud olema mu meelest, aga nojah, eks tuleb Kay käest uurida selle kohta.
Raha on nii otsas kui otsas, pangaarvel on 4p ja rahakotis 54p. Homme hommikuks peaks palk kohale jõudma ja kuna ma unustasin täna payslipi küsida, siis pole mul õrna aimugi, kui palju seda olema saab. Kuivõrd töötasin vaid viis päeva, siis ilmselt üsna vähe.
Kui ma ühes viimases postituses rõõmustasin, et sain ühe neljast sulgemisest avamise vastu vahetatud (mis oleks pidanud täna hommikul olema), siis ilmselgelt rõõmustasin liiga vara, sest Taras helistas eile ja ütles, et ma pean täna selle asemel ikka sulgema. Algselt pidin eile sulgema ja täna-homme vaba olema, nii et lõppkokkuvõttes polnudki mingit vahet. Aga hommikul olla kiire olnud, samas kui õhtul oli hullult vaikne ja ma sain välja magada, nii et ma tegelikult üldse ei kurdagi 🙂
Ahjaa, ja siis ma tahtsin teiega jagada veel oma viimase aja filmielamusi, kuivõrd me oleme siin kaks õhtut Mehega väga jaburaid filme vaadanud.
Match Pointi tõmbasin vaid sellepärast, et M küsis, kas ma olen seda näinud. Ta ise polnud, aga kuna üks noormees ütles, et M on tema Scarlett Johansson, siis oli ometigi vaja kähku teada saada, kas tegu on komplimendiga või mitte. Noh, ütleme nii, et film oli äärmiselt jabur, rohkem nagu ei oskagi kommenteerida. M ise vaatas selle ka ära ja kui me mõlemad jõudsime pärast filmi vaatamist järeldusele, et komplimendina seda nüüd küll kuidagimoodi võtta ei saa, siis hiljem tuli välja, et noormees polnud filmi lõpuni vaadanud ja M oli tema Scarlett vaid põlluseksini. Mis ei ütle teile absoluutselt mitte midagi, kui te seda filmi näinud pole. Kui olete ja mäletate, mis lõpus sai, siis ilmselt naerate. Aga film oli igatahes jabur ja noh… Kui vaid põlluni, siis oli kompliment küll 🙂
Eile õhtul oli jälle igav, aga kuna endal enam ühtegi filmi polnud, siis läksime oma hädaga Iirise jutule. Saime tema käest BBC kolmeosalise lühisarja Tipping the Velvet, mille tegevus toimus 19. sajandi lõpus Londonis ja läbivaks teemaks olid lesbisuhted. See oli ka äärmiselt jabur, aga samas nii huvitav, et keset ööd kolm tundi filmi vaadates ei tulnud kordagi uni peale ega hakanud ka igav. Julgen täitsa soovitada.
Match Pointi tegevustik toimus samuti Londonis, niiet mõlema filmi puhul oli selline mõnus ahhaa-efekt, kõik tuli kohati nii tuttav ette. nt Kings Crossi jaam oli juba 19. sajandi lõpus olemas 🙂
Niimoodi siis. Tegelikult mõlgutan juba pikemat aega mõtteid teemal Londoni plussid ja miinused, millest saab kunagi üks väga pikk sissekanne, aga täna ma vist siiski ei viitsi seda kirjutada.
Kuulmiseni!